Carl von Clausewitz (0)

Tartu 2010
Carl von Clausewitz
1780- 1831
Kristjan Muuli 12.c
Hugo Treffneri gümnaasium
Lühiülevaade eluloost
Carl von Clausewitz sündis Magdeburgis Preisimaa Kuningriigis 1780. Ta sündis madalamasse keskklassi perre. Vanasti muutsid mõned kodanlased oma perekonnanimed „peenemaks“ ja hakkasid omavoliliselt pruukima aadliseisusele viitavaid tunnuseid „de“ või „von“ - kes karjääri, kes edevuse pärast. Nii toimis näiteks Balzaci esiisa, nii tegid paljud Preisi poolakad ja Austria russiinid. Ka Carl von Clausewitzi isa, kes põlvnes üsnagi kroonukaugetest Sileesia esivanematest (nende hulgas domineerisid peamiselt kirikuõpetajad), muutis  slaavipärase Clauswitzi von Clausewitziks. Ta orienteerus sõjaväelisele karjäärile, kuid läks erru kõigest leitnandina. Seevastu said ta neljast pojast kolm kindraliks; kõik neli kirjutati ka päriselt aadlimatriklisse. Tema vanaisa oli olnud teoloogiaprofessor ja isa preisi armees allohvitser. Carl ise oli neljast pojast noorim. Preisi armeega liitus ta 12 aastaselt, kus puutus kohe kokku sõjategevusega Mainzi piiramisel, saades ülesnäidatud vahvuse eest ka kaprali auastme.
Tema käekäik sõdades ja kampaaniates ei ole nii oluline filosoofia seisukohalt, kui fakt, et ta õppis Berliini sõjaväeakadeemias ja uuris eriti suure huviga Immanuel Kanti teoseid. Ta oli peamine reformi algataja preisi armees, mis oli iganenud ja ei olnud võrdne vastane tolle aja prantsuse ja Napoleoni armeele, mis oli kogu Euroopat ähvardamas. Kuna ta oli vastu Preisimaa-Prantsuse sunnitud liidule, lahkus ta Preisimaalt ja läks teenima Vene Keisririigi sõjaväkke. Clausewitz osales ka Waterloo lahingus, juba uuesti preisi armee juhina , mille käigus Napolen esimese Prantsuse armee lõplikult purustati.
Clausewitz määrati 1818 sõjaakadeemia rektoriks, sest ta sai ka kindral -majori auastme, kus ta teenis kuni aastani 1830. Ta abiellus paruness Marie von Brühliga ja sidus end seeläbi ka Berliini kirjanduslike ringkondadega. Tema naine oligi see, kes postuumselt Clausewitzi suurteose lõpetas ja kirjastas.
Clausewitz suri 1831 koolera puhangus olles vägedega Poola piiril. Kuigi ta osales paljudel sõjakäikudel ja paljudes lahingutes oli ta eelkõige siiski teoreetik, kes oma teoses „Sõjast“ käsitleb väga põhjalikult ja oma ajakohta ainulaadselt kõiki sõda puudutavaid aspekte nii nagu tema neid nägi. Seda teost peetakse siiani üheks olulisemaks sõja-filosoofiliseks teoseks, mis kuulub kindlalt noorte ohvitseride ja kadettide lugemisvaramusse.
„Sõjast“ on Clausewitzi tuntuim teos, mis avaldati alles pärast tema enda surma. See koosneb kaheksast raamatust ning võtab kokku peaaegu kõik, mida maapealse sõdimise kohta öelda võib. Üldise filosoofiaga ei olegi see nii väga seotud, pigem ongi seotud militaarfilosoofiaga ja ka sõjapsühholoogiaga. Tema teose võib kokku võtta ühe laialt levinud tsitaadiga tema raamatust: „Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega“. Oma raamatus ei püüagi ta õigustada ega ilustada sõda, ta lihtsalt üritab anda seletust sellele ja selle tekkele ning põhjustele.
Olulisemad filosoofilised seisukohad:

• Sõja analüüsimise dialektiline lähenemine
  
• „Kriitilise analüüsi“ meetodid
  
• Võimude tasakaalustatuse loomus
  
• Poliitiliste ja militaarsete eesmärkide seotus sõjas
  
• Asümmeetriline seos kaitse ja rünnaku vahel sõjas
  
• „Sõjalise geeniuse“ loomus (analüüsides rohkem isiksust ja iseloomu kui intelligentsust)
  
• Filosoofiline erinevus „absoluutse“ või „ideaalse“ sõja vahel ja „tegelik“ sõda
  
• Sõda kuulub rohkem sotsiaalsesse kuningriiki kui kunst või teadus
  
• Strateegia on pigem kunst
  
• Taktika on pigem teadus
  
• Moraalsete jõudude tähtsus, mitte ainult moraali tähtsus
  
• Proffesionaalse armee voorus (mis ei pruugi olla parem kui teist tüüpi armeed)
  
• Iseenesest mõistetav sõja etteaimamatus
  
• „Hõõrdumine“ (armees ohvitseride ja sõdurite vahel)
  
• „Rünnaku haripunkt“
  
• „Võidu haripunkt“
  

Need on punktid, mida tuuakse tavaliselt välja tema teose puhul ja millega ma olen ka ise nõus. Samas ei saa kõiki neid pidada filosoofilisteks aspektideks, ent need iseloomustavad minu arust tema mõttemaailma üsna hästi.
Mõttekäik seoses tema teosega „Sõjast“
Kas sõdimine kui inimsuhtluse akt kaldub rohkem teaduse või kunsti poole? Sama küsimuse, mille retoorika ei eeldagi vastust, saab esitada ka praktiseeriva arsti, õpetaja, advokaadi või isegi malemängija tegevuse kohta. Mis see sõda üldse on? Kui me Clausewitzist muud ei teagi, siis seda ikka: „Sõda on kõigest poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega“ . Sõja definitsiooni on autor kirja pannud aga hoopis nii: „Sõda on seega vägivallaakt, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt“ . Määratlusteks kõlbaksid paljud teisedki ütlused, olgu need siis filosoofilisemad ja üldistusküllased või lihtsamad, otseütlevad. Kas või seegi: „Sõda pole midagi muud  kui laiendatud kahevõitlus“ . Hämmastav, kui rohkesti sententslikke kilde ja mõtteteri, mida kõikvõimalike poliitikute ja oraatorite suust ning sulest üha kuuldud -loetud, pärineb tegelikult „Sõjast“. Need on lisanud paljude asjameeste tuimale mõttele sära ja ilmekust nagu keskaegsetesse kroonikatesse põimitud, ent viitamata jäänud piiblitsitaadid.
Teisalt on Clausewitzi raamat väga konkreetne, praktiline, õpetlik. Vaadeldakse maavägede kõikvõimalikke strateegiaalaseid üksikküsimusi. Näited on toodud peamiselt kaasajast, enamasti Napoleoni sõdade perioodist. Võib tekkida kahtlus, kas Clausewitzi teooria ongi üldse tänapäeval rakendatav või on sel meie päevil vaid kultuuriline, sõjandusajalooline väärtus. Mingid suuremad, üldisemad põhimõtted jäävad ehk muidugi kestma. Tänapäeva sõjapidamine erineb 200 aasta tagusest tohutult. See, mida teeb tänapäeval mootor, oli vanasti hobuste töö. Sel pinnal, loeme toimetajate järelsõnast, kritiseeris Clausewitzi ka Stalin, kes pidas tema teooriat iganenuks: Clausewitz olnud sõja „manufaktuurse“ perioodi esindaja, kuid tänapäeval on meil sõja „masinaline“ periood. Hobune, „kondimootor“, kes aastatuhandeid on olnud asendamatu nii moonavooris kui ka võitluses, on tänapäeval vaid dekoratiivne paraadloom, ja sedagi mitte igas armees.
Tänapäeva sõda on väljunud maastiku kahemõõtmeliselt tasapinnalt. Sõjajumal on saanud tiivad ja uimed , ta võib tegutseda nii õhuvallas kui ka vetesügavuses. Leiutatud on massihävitusrelvad, mida on pruugitud ka tsiviil­elanike kallal. Üksiksõduri hind ja väärtus on aga mõõtmatult tõusnud. Kunagine värviline univorm asendati juba enne I maailmasõda odava ja otstarbeka välihalliga. Nüüd on kasutusele võetud laiguline kamuflaaz ja kuulivestid. Massiga enam rünnakule ei minda, iga sõduri hukkumist kajastab meedia. Samas on vana kooli sõjapidamise „õilsate“ viiside asemele siginenud kuratlik petukaup. Kuigi Genfi konventsioon kehtib veel, on kadumas sõjamehele - eelkõige ohvitserile - vähemalt ideaalis loomuomane või sissekoolitatud au- ja häbitunne. Clausewitzi ajal peeti sissisõda alatuks. Nüüd on vabadusvõitlus tõmmanud ülle terrorismi vormi. Käes on äärmine piir. Kui nii edasi läheb, on meid kõiki ootamas bellum omnium contra omnes (kõigi sõda kõigi vastu) - olukord, mis Thomas Hobbesi sõnul iseloomustas inimühiskonda enne riigi tekkimist.
Kummalisel moel sisendab Clausewitzi raamat isegi paadunud patsifistidesse erilist militaarset õhinat ja ülevust. Mõned sõja apologeedid on vaadanud sõda kui puhastustuld, kus katastroofile, ängile, valule , mõõtmatutele piinadele ja kaotustele järgneb katarsis. Sõjajärgne ahervaremete koristamine , taastamine, loov ülesehitustöö, ainueesmärgile pühendumine - see kõik liidab rahvast, kasvatab entusiasmi ja patriotismi. Linnaplaneerijatel, arhitektidel ja ehitajatel laiub ees avar tööpõld. Kujurid loovad monumentaalskulptuure langenud sangareile. Kirjanikele, kunstnikele ja filmimeestele jätkub teemat kauaks . Helge tuleviku lootus ei lase välja paista teravatel sotsiaalsetel probleemidel. Kõik on rõõmsad, tulvil innukat teotahet, vaatamata kesisele elujärjele.
Kujutan ette Clausewitzi-aegset vahvat üksust, kõik noored terved poisid, värvilised mundrid seljas, lipud püsti, ühtlases rivis trummipõrina saatel positsioonile marssimas... Kõmatab suurtükipauk. Üheainsa hetkega on lugematute õppuste käigus sissedrillitud kord, absoluutselt kõik sõjalised oskused ja Preisi karastunud võitlusvaim nagu pühitud. Maas väänleb kari sante . Räbalad, veri ... Kostab oigeid ja nuttu, keegi hüüab ema. Haavatud on muutunud lapseks, mõni lausa abituks imikuks. Inimese materjal on pehme ja õrn, mooloki vastu ei kesta.
4