Baturin "Karu süda" (0)

Nikolai Baturin ,,Karu süda". Tallinn: Elmatar 2001
Autorist
Nikolai Baturin on sündinud 5.augustil 1936 Eestis. On lõpetanud keskkooli, põllumajanduskooli ja merekooli. Seejärel teenis ta 5 aastat NSV Liidu mereväes, töötas 6 aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli 15 aastat elukutseline kütt Siberi taigas. Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid ja esseistikat. Ta on oma raamatuid ise illustreerinud ja ka näidendeid ise lavastanud. Tema teoseid on tõlgitus vene, ukraina ja leedu keelde. Baturin on Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973. N.Baturin on saanud romaanipreemiaid ja dramaturgipreemiaid.
Sisu ja kesksed tegelased
1 Peategelane hakkab jutustama oma elust, sattumisest loodusrahva hulka. Raamat algabki Niika - Nganassaani sattumisega taigasse ja tema sünnimüüdiga. Nganassaan tähendab 'inimene'. Selle nimega kaasneb ka kohustus olla Nganassaan- saada inimeseks . ,,Seda ei tehta kaks korda, seda suudetakse vaevu üks kord eluea jooksul". (lk 8)
2 Toimub laat, mis on ühtlasi ka kosjasobitamise paik. ,,...paks mõrsja maksis rohkem kui kõhn; sini- ja rohesilmseil olid kerged eelised. Need vanad tavad ja konbed said kehtida vaid rändhõimude juures- paiksed või õigemini paikapandud unustasid unustasid kiirelt kõik, kuni oma sugukonnamärgi ja- keeleni välja." (lk 39)
3 Niika abiellub Gitjaga. Kuus aastat elasid Niika ja Gitja koos. Toimub koolimaja varing, mis saabki Niika ja Gitja suhtele saatuslikuks. Varingus saab surma Aglaja , kes oli Gitja asemel valves. Gitja lendab ära, ta ei jää ootama, kuidas hakatakse uut koolimaja ehitama. ,,...ta leebe ja leplik olek oli muutunud jäikrangeks; ta hing hiilgas ja oli endiselt rikas, kuid nüüd juba külma pärlmutriga kaetud" (lk 83) Niika kohtus rahvasummas esimest korda oma teisiku Nganassaaniga, kes jalutas talle vastu.
4 Niika ja sepp Simon arutlevad , et miks Niikal naist ei ole. Mees vajab naist nagu puu tormi, kes murraks temast välja kuivanud oksad ja külvaks käbid ilma mööda laiali, et metsad ei kaoks. (lk 98) Simon räägib, miks Katkal ja Niikal midagi välja ei tulnud ja minategelane saab teada, et ta on Laimale juba ammu silma hakanud.
5 Niika tegeleb küttimisega ja teda saadab Nganassaan ,,Ära tapa ! Sina pea jahti. Loomale tema jalad jäta, linnule tema tiivad jäta- las jookse , las lenda! Kui sina ette jõua, saak sinu ole...Oma hukku ära tema hukust kõrgemaks sea; käsi käpa pikendus ole- elu elus kinni ole. Kui sina, kütt, looma lollisti tapa, vigasta - sina ennast tapa, vigasta. Jahivaim Kirvar sind musta küti, kaarna, saagiks jäta..." (lk 120)
6 Niika jõuab oma hüti juurde, kus ta märkab, et keegi on sinna elama asunud . Mehel on varvastes gangreen ja seetõttu ei saa ta liikuda . Ta lamab voodis ja ootab oma surma. Niika leidis arstiraamatu ja amputeeris mandoliinimängija varbad. ,,Ihuvalu on alam valu, seda peab igaüks taluma " (lk 156) 7 Talv saab läbi ning kütt läheb tagasi külla. Seal kohtab ta velskrit, kes arvab , et Niikal oleks naist vaja. Velsker juhatabki küti Hallikese juurde. Samuti kohtab Niika Laimat. ,,Luba ma ütlen, et laps on sinu... ja minu. Nad jätavad mu rahule! Las külas küik seda usuvad..." (lk 208)
8 Niikal on dialoog Oiumehega, kes räägib kütile nganassaanist. ,,Tema sinu Saatusejuht ole....Tema ole see, kes sind juhata ja juhi, kui sina ise ennast ei juhata, ei juhi... Kui Saatusejuht sure, inimene maha jäta: inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole...või tema puhtaks saanud ole, inimeseks saanud ole- tema ise ennast juhata, juhi, Saatusejuht enam vaja pole..." (lk 219)
9 Niika on Nganassaaniga karujahil, kuid soovitud karu ta kätte ei saa. Kütt peab enesekaitseks tapma ühe teise isase, kuna oli jooksuaeg ning kütt võitis, hakkab teda emakaru saatma (Valgelauk). Niika tervis on halvenenud, ta põeb tiisikust. Vahepeal käis tema juurest läbi rändpere, kes otsisid oma kadunud tütart. Selle pere ema andis Niikale rohtusid, mis aitasid. Kevadel oli külas suur näljahäda ning Niika pidi minema põtru laskma . Selleks, et kütt olla, peab kevadel kindla arvu sooblinahku külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teda. Niika läks jahile. Puurides olid küll soobli jäljed, kuid nad olid lahti pääsenud. Ta järeldas, et seda tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised puuri lähedale ja Niika püünisesse oli jäänud lõksu naine, kes ei osanud rääkida. Niika viis naise enda onni . ,,Kus ma ta panen ? Ületalve ei jäta mingil juhul. Kui ta jalg rada kannatab, viin laanest välja ..." (lk 305)
10 Niika üritab naisega vestelda, kuid tulutult. ,, Ta on põdenud polaarhullust, seda valge vaikuse ja tühjade lumealade tõbe. Paljud meist on sellest valgest kahjutulest läbi käinud...Ning kuulu järgi rohkem naised. Tõve järelkajad on mõnikord rängad... tuleb ette täielikku kõne ja tegevuseunu.." (lk 310) Niika pani naisele nimeks Emili . Tüdruk armastas loodust ja metsikut eluviisi, see oli ka põhjuseks, miks Emili vahepeal metsa kadus .
11 Emili ja Niika said lapse, kellele pandi nimeks Ursula ehk Karuke. Kevadel jooksid nad aga samamoodi kahekesi ära, nii et Niika jäi üksi ja läks tagasi külla. Tungalpähel oli lasknud Niika soobli maha, kes tõi Niikale õnne. Pärast selle teada saamist, läks Niika marju korjama. Oli hilissügis ja korjamise ajal hakkas lund sadama. Korraga miski krabises ta lähedal, kütt haaras püssi ja kogemata lasi maha oma lemmikkaru. Ta võttis karu südame ja viis selle tuppa , see hõõgus soojalt ja ei jätnud löömist. Niika võttis südame kaissu ja uinus, loom tähendas talle väga palju. Selle aasta lõpus koju minnes, märkas ta inimest, kes oli veidikene enne küla maha kukkunud ja külmunud. Kui Niika tema juurde jõudis sai ta aru, et see oli Nganassaan. Ta jätkas küti elu, kuid Emilit ja oma last ei näinud ta enam kunagi. Gauk, kes oli enne Laima mees, lahkus ka külast, kuna sai parema töö. Niika abiellus Laimaga ja nad said mitu last (pojad Anson ja Igar ning tütar Anna). Selles peatükis selgub , et Niikal oli trükimasin ja selle raamatu kirjutaski ta suvel külas olles.
Vorm Teos on autobiograafiline, kätkeb endas autori 15-ne aastast eluperioodi, mil ta oli Siberi põlismetsades elukutseline kütt. Nende eluaastate taustaks oli karm ülendav ürgloodus. Peaaegu veel kadudeta rikas looma- ja linnuriik. Loodusrahvad, hingelt niisama puhtad ja usaldavad kui nende elusfäär - põline Põhjamaa loodus. Raamat on jaotatud üheteistkümneks peatuseks ja räägitakse minavormis. Nikolai Baturin jätab mulje, nagu oleks Niika raamatu ise kirjutanud. Iga peatus algab kursiivkirjas, kus kirjeldatakse küti teekonda. Teoses on väga palju metafoore. Teisiku- motiivi avaldumisi
Niikal on teine mina, kelleks on Nganassaan. Tungalpähkel ütleb, et Nganasaan on Niika Saatusejuht, kes juhib teda siis, kui ta end ise ei juhi, ja seni, kuni kütt seda vajab; kui Saatusejuht ära sureb , on inimene kas paha teinud või puhtaks saanud. Niikas on justkui kaks inimest. Niika teine nimi Nganassaan tähendabki inimene ,,Kas keegi suudab olla kaks korda inimene? Ühtegi korda ei suuda olla keegi. Aga püüdma peab." (lk 8) Kui Nganassaan sureb, mõtleb Niika: ,,Kas ma olen nüüd saanud puhtaks inimeseks ja võitnud usalduse end ise juhtida?...Või olen pahaks läinud, mu elusüü on kasvanud määratuks?" (lk 435)
Karuga sarnanes metsnaine Emili, ta on tugeva kehaehitusega ja talvel magab. Emili põdes polaartõbe ja seetõttu oli kaotanud kõnevõime, kardab tuld ning ei oska teha ühtki tööd. Emili hakkab Niikale meeldima ja nad elavad koos Niika onnis. Tüdruk on siiski metsnaine ja kaob aeg- ajalt metsa ära. Võib öelda, et Emili on samastunud Valgelauguga, sellele ei viita ainult metslaslik olek, vaid ka mustade juuste all olev valge juukselahk . Samal ajal kui Emilil sünnib laps, saab ka Valgelauk pojad. Kui sureb Valgelauk, ei ilmu ka Emili enam tagasi.
Analüüs-tõlgendus
· Poliitiline sõnum. Oleks väga vaja luua loodusrahvuskaitseala, kus oleks võimalik alles hoida nn olemuslikku teadmust. · Inimeseks aitab saada usk, lootus ja armastus. ,,Noor ja nurjumatu nagu ma tollal olin, polnud mul teist teadmust kui see, et usu, lootuse ja armastuse abil võisid inimeseks, see tähendab Nganassaaniks saada kõik, kes seda veel ei olnud." (lk 10) · Pärast Valgelaugu tapmist olid Niika südames mitmesugused tunded. Kahetsus ja valu olid need, mis õpetasid elu kõrgelt hindama. Nii suutis Niika Tungalpähkli antud Nganassaani rolli väärikalt lõpuni kanda. Kannatus kui inimese hinge arendaja . · Valgelaugu surma tagajärjel on Niika muutunud, justkui uueks ja paremaks sündinud ,,Laanes ja looduses on su hinges kõikaeg lahtiste uste päev. Tulevad puhtad olevikust... ent hiilivad ligi ka räpakad minevikust. Las tulla! Suure aruka halva vastu on sul nüüd seada suur arukas hea, Niika-Nganassaan!" (lk 426) Niika ei vaja enam Saatusejuhti, see on märk sellest, et ta on iseendaks saanud. · Kütifilosoofia ,,Ära tapa, pea jahti." (lk 120) · Mees ja naine. Mees on naisest üle. Mehe ja naise mõtted, tunded ja kehad kõlavad heal juhul kokku, aga nende vaimu teed lahknevad" (lk75)
Kasutatud kirjandus
· Baturin, Nikolai 2001. Karu süda. Elmatar 2001. · http://www.baturin.eu/ (3.05.2011) · Klemete, Monica-Linde.2009. Eneseotsingud Nikolai Baturini loomingus.Tallinna Ülikool. [Bakalaureusetöö].Tallinn