Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid ja esseistikat. Ta on oma raamatuid ise illustreerinud ja ka näidendeid ise lavastanud. Tema teoseid on tõlgitus vene, ukraina ja leedu keelde. Baturin on Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973. N.Baturin on saanud romaanipreemiaid ja dramaturgipreemiaid. Sisu ja kesksed tegelased 1 Peategelane hakkab jutustama oma elust, sattumisest loodusrahva hulka. Raamat algabki Niika- Nganassaani sattumisega taigasse ja tema sünnimüüdiga. Nganassaan tähendab 'inimene'. Selle nimega kaasneb ka kohustus olla Nganassaan- saada inimeseks. ,,Seda ei tehta kaks korda, seda suudetakse vaevu üks kord eluea jooksul". (lk 8) 2 Toimub laat, mis on ühtlasi ka kosjasobitamise paik. ,,...paks mõrsja maksis rohkem kui kõhn; sini- ja rohesilmseil olid kerged eelised. Need vanad tavad ja konbed said kehtida vaid rändhõimude juures- paiksed või õigemini paikapandud unustasid unustasid kiirelt kõik, kuni oma sugukonnamärgi ja- keeleni välja
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid ja esseistikat. Ta on oma raamatuid ise illustreerinud ja ka näidendeid ise lavastanud. Tema teoseid on tõlgitus vene, ukraina ja leedu keelde. Baturin on Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973. N.Baturin on saanud romaanipreemiaid ja dramaturgipreemiaid. Sisu ja kesksed tegelased 1 Peategelane hakkab jutustama oma elust, sattumisest loodusrahva hulka. Raamat algabki Niika- Nganassaani sattumisega taigasse ja tema sünnimüüdiga. Nganassaan tähendab 'inimene'. Selle nimega kaasneb ka kohustus olla Nganassaan- saada inimeseks. ,,Seda ei tehta kaks korda, seda suudetakse vaevu üks kord eluea jooksul". (lk 8) 2 Toimub laat, mis on ühtlasi ka kosjasobitamise paik. ,,...paks mõrsja maksis rohkem kui kõhn; sinija rohesilmseil olid kerged eelised. Need vanad tavad ja konbed said kehtida vaid rändhõimude juures paiksed või õigemini paikapandud unustasid unustasid kiirelt kõik , kuni oma sugukonnamärgi ja keeleni välja
maalingud ja märgid. Nika ise kandis ka erinevaid loomakasukaid, mida ta enamasti oli ise püüdnud. Tegelaste kehad ja soengud olid enamasti tavalised ehk mingeid nende kohapealt ei tehtud. Peategelase Nika sõber ja nii-öelda tohter oli mees hüüdnimega kõva pähkel. Kõva pähkel polnud just kõige helgema peaga, kuid see eest teadis mees väga palju huvitavaid ning olulisi asju. Näiteks rääkis ta Nikale, kes on Nganassaan ja kuidas ning miks ta sellel teekonnal on. Lisaks sellele teadis kõva pähkel veel erinevaid vanarahva tarkusi ja arvamusi. Filmis kasutati erinevaid žeste, näiteks kasutas neid Niika kui ta põgenes karu eest ära tehes samal ajal erinevaid liigutsi püüdes sellega karu endast eemale tõrjuda. Filmis kasutati muusikat, mis oli küttimisele ja sellele lihtsale eluviisile kohane. Muusikat, mida kasutati oli tehtud vanemate iidsete pillidega ehk ei oldud kasutatud arvutitehtud
Korraga miski krabises ta lähedal, kütt haaras püssi ja kogemata lasi maha oma lemmikkaru. Ta võttis talt välja südame ja viis selle tuppa. See hõõgus soojalt ja ei jätnud löömist. Ta võttis selle kaissu ja uinus. Loom tähendas talle väga palju. Selle aasta lõpus koju minnes, märkas ta et keegi kõnnib tema ees, küla juurdde jõudes hakkas sellel inimesel raske, veidikene enne küla oli ta maha kukkunud ja külmunud. Kui Niika tema juurde jõudis sai ta aru, et see on Nganassaan-tema vaimne pool, õpetaja, teejuht. Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta- see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole... või tema puhtaks inimeseks saanud ole-tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuhti enam vaja ei ole. Niika õpetustee oli täis, ta oli puhas inimene. Ta jätkas küti elu, kuid Emilit ja oma last ei näinud ta enam kunagi. Gauk lahkus külast, kuna sai parema töö nng Niika abiellus Laimaga ja sai mitu toredat last
teemad. Alustagem kas või romaanist „Noor jää“ (1985), kus vanaperenaine kuulutab oma elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid, ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü- haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee ... õige nganassaan kõhn ole.”5 Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi: Käsi kas mäletas teadmamehe sõnu või meenutas mulle mu oma kogemust: õnn, see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab pea. [---] ma olin kütt, teadsin veidi kindlamini, et õnn peab jääma tabamatuks nagu kõige tumedamat, ilusamat
annaabi.ee 
