Nikolai Baturin „Karu süda“ (0)

Nikolai Baturin „Karu süda“. Tallinn: Elmatar 2001
Autorist
Nikolai Baturin on sündinud 5.augustil 1936 Eestis. On lõpetanud keskkooli, põllumajanduskooli ja
merekooli. Seejärel teenis ta 5 aastat NSV Liidu mereväes, töötas 6 aastat Siberis
geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli 15 aastat elukutseline kütt Siberi taigas. Samal ajal
kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid ja esseistikat. Ta on oma raamatuid ise illustreerinud ja
ka näidendeid ise lavastanud. Tema teoseid on tõlgitus vene, ukraina ja leedu keelde. Baturin on
Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973. N.Baturin on saanud romaanipreemiaid ja
dramaturgipreemiaid.
Sisu ja kesksed tegelased
1
Peategelane hakkab jutustama oma elust, sattumisest loodusrahva hulka. Raamat algabki Niika -
Nganassaani sattumisega taigasse ja tema sünnimüüdiga. Nganassaan tähendab 'inimene'. Selle
nimega kaasneb ka kohustus olla Nganassaan- saada inimeseks . „Seda ei tehta kaks korda, seda
suudetakse vaevu üks kord eluea jooksul“. (lk 8)
2
Toimub laat, mis on ühtlasi ka kosjasobitamise paik. „...paks mõrsja maksis rohkem kui kõhn; sinija
rohesilmseil olid kerged eelised. Need vanad tavad ja konbed said kehtida vaid rändhõimude
juures- paiksed või õigemini paikapandud unustasid unustasid kiirelt kõik, kuni oma
sugukonnamärgi ja- keeleni välja.“ (lk 39)
3
Niika abiellub Gitjaga. Kuus aastat elasid Niika ja Gitja koos. Toimub koolimaja varing, mis saabki
Niika ja Gitja suhtele saatuslikuks. Varingus saab surma Aglaja , kes oli Gitja asemel valves. Gitja
lendab ära, ta ei jää ootama, kuidas hakatakse uut koolimaja ehitama. „...ta leebe ja leplik olek oli
muutunud jäikrangeks; ta hing hiilgas ja oli endiselt rikas, kuid nüüd juba külma pärlmutriga
kaetud“ (lk 83) Niika kohtus rahvasummas esimest korda oma teisiku Nganassaaniga, kes jalutas
talle vastu.
4
Niika ja sepp Simon arutlevad , et miks Niikal naist ei ole. Mees vajab naist nagu puu tormi, kes
murraks temast välja kuivanud oksad ja külvaks käbid ilma mööda laiali, et metsad ei kaoks.
(lk 98) Simon räägib, miks Katkal ja Niikal midagi välja ei tulnud ja minategelane saab teada, et ta
on Laimale juba ammu silma hakanud.
5
Niika tegeleb küttimisega ja teda saadab Nganassaan „Ära tapa! Sina pea jahti. Loomale tema
jalad jäta, linnule tema tiivad jäta- las jookse , las lenda! Kui sina ette jõua, saak sinu ole...Oma
hukku ära tema hukust kõrgemaks sea; käsi käpa pikendus ole- elu elus kinni ole. Kui sina, kütt,
looma lollisti tapa, vigasta - sina ennast tapa, vigasta. Jahivaim Kirvar sind musta küti, kaarna,
saagiks jäta...“ (lk 120)
6
Niika jõuab oma hüti juurde, kus ta märkab, et keegi on sinna elama asunud . Mehel on varvastes
gangreen ja seetõttu ei saa ta liikuda . Ta lamab voodis ja ootab oma surma. Niika leidis arstiraamatu
ja amputeeris mandoliinimängija varbad. „Ihuvalu on alam valu, seda peab igaüks taluma “ (lk 156)
7
Talv saab läbi ning kütt läheb tagasi külla. Seal kohtab ta velskrit, kes arvab , et Niikal oleks naist
vaja. Velsker juhatabki küti Hallikese juurde. Samuti kohtab Niika Laimat. „Luba ma ütlen, et laps
on sinu... ja minu. Nad jätavad mu rahule! Las külas küik seda usuvad...“ (lk 208)
8
Niikal on dialoog Oiumehega, kes räägib kütile nganassaanist. „Tema sinu Saatusejuht ole....Tema
ole see, kes sind juhata ja juhi, kui sina ise ennast ei juhata, ei juhi... Kui Saatusejuht sure, inimene
maha jäta: inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole...või tema puhtaks saanud ole,
inimeseks saanud ole- tema ise ennast juhata, juhi, Saatusejuht enam vaja pole...“ (lk 219)
9
Niika on Nganassaaniga karujahil, kuid soovitud karu ta kätte ei saa. Kütt peab enesekaitseks tapma
ühe teise isase, kuna oli jooksuaeg ning kütt võitis, hakkab teda emakaru saatma (Valgelauk). Niika
tervis on halvenenud, ta põeb tiisikust. Vahepeal käis tema juurest läbi rändpere, kes otsisid oma
kadunud tütart. Selle pere ema andis Niikale rohtusid, mis aitasid. Kevadel oli külas suur näljahäda
ning Niika pidi minema põtru laskma . Selleks, et kütt olla, peab kevadel kindla arvu sooblinahku
külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teda.
Niika läks jahile. Puurides olid küll soobli jäljed, kuid nad olid lahti pääsenud. Ta järeldas, et seda
tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised puuri lähedale ja Niika püünisesse oli jäänud lõksu
naine, kes ei osanud rääkida. Niika viis naise enda onni . „Kus ma ta panen ? Ületalve ei jäta mingil
juhul. Kui ta jalg rada kannatab, viin laanest välja ...“ (lk 305)
10
Niika üritab naisega vestelda, kuid tulutult. „ Ta on põdenud polaarhullust, seda valge vaikuse ja
tühjade lumealade tõbe. Paljud meist on sellest valgest kahjutulest läbi käinud...Ning kuulu järgi
rohkem naised. Tõve järelkajad on mõnikord rängad... tuleb ette täielikku kõne ja tegevuseunu..“
(lk 310) Niika pani naisele nimeks Emili . Tüdruk armastas loodust ja metsikut eluviisi, see oli ka
põhjuseks, miks Emili vahepeal metsa kadus.
11
Emili ja Niika said lapse, kellele pandi nimeks Ursula ehk Karuke. Kevadel jooksid nad aga
samamoodi kahekesi ära, nii et Niika jäi üksi ja läks tagasi külla.
Tungalpähel oli lasknud Niika soobli maha, kes tõi Niikale õnne. Pärast selle teada saamist, läks
Niika marju korjama. Oli hilissügis ja korjamise ajal hakkas lund sadama. Korraga miski krabises ta
lähedal, kütt haaras püssi ja kogemata lasi maha oma lemmikkaru. Ta võttis karu südame ja viis
selle tuppa , see hõõgus soojalt ja ei jätnud löömist. Niika võttis südame kaissu ja uinus, loom
tähendas talle väga palju. Selle aasta lõpus koju minnes, märkas ta inimest, kes oli veidikene enne
küla maha kukkunud ja külmunud. Kui Niika tema juurde jõudis sai ta aru, et see oli Nganassaan.
Ta jätkas küti elu, kuid Emilit ja oma last ei näinud ta enam kunagi. Gauk, kes oli enne Laima mees,
lahkus ka külast, kuna sai parema töö. Niika abiellus Laimaga ja nad said mitu last (pojad Anson ja
Igar ning tütar Anna).
Selles peatükis selgub , et Niikal oli trükimasin ja selle raamatu kirjutaski ta suvel külas olles.