Barokkmuusika 10.kl (3)

BAROKKMUUSIKA
Barokk kunsti- ja muusikastiiline tekkis 16.-18. sajandil. Sõna barrocco on pärit portugani keelest, kus ta tähendab ebakorrapärast pärlit. 18. sajandi keskel sai sõnast pilkenimi, mis väljendas järgmisi hinnanguid: ebaloomulik, kummaline, ekstsentriline, liialdav jne.
Muusikastiili nimetusena võeti sõna barokk kasutusele 19.sajandil. Muusikalist barokki on kõige lihtsam piiritleda aastatega 1600-1750. Täpsemalt saab barokkmuusikat jaotada kolmeks perioodiks : varane periood kestis 1580 -1630m keskmine periood 1630-1680, hiline periood kestis 1680- 1740 aastatel. Ühtset barokkstiili muusikas pole, erinevatel maadel olid erinevad stiilid.
Küll aga mõjutas muusikat tol ajal levinud afektiõpetus. See oli ratsionaalne õpetus inimese tundeseisunditest ning selle seisukoha kohaselt oli muusika ja kunsti eesmärgiks rõõmu valmistada, kutsuda esile erinevaid tundeliigutusi. Seetõttu on barkokkmuusika ka kõlalt rõõmsameelne, rikkalik. Samuti on ka ehitistega – ohtralt kaunistatud, reljeefid , heledad värvid jne.
Uue stiili kujunemine:
Kompositsioonitehnikas tuli polüfoonia asemele monoodia , ühehäälne meloodia millega käib kaasas harmooniasaade. Instrumentaalmuusikas väljendus monoodiline stiil polüfooniliste laulude ümberseadistamisega soolohäälele lauto saatel. Saade piirdus üsna lihtsate akordidega ning 16.sajandil arenes sellest välja instrumentaalsoolomäng.
Barokiajastul levinud muusikastiilid:
a) Kikiklik stiil – polüfoonilist kirjastiili jätkati kuid pisut vabamal kujul
b) Kammerstiil – sooloaariad, duetid, teosed soolopillidele, jätkati 16. sajandi seltskondliku musitseerimise tavasid
c) Teatraalne stiil – uudne ja julge, rõhutatult tundeline , kirglik väljendus, kujunes ooperis
Generaalbass – muusikat pidevalt saatev bassihääl, millele ehitatakse saateharmoonia. See kuulus kõikvõimalike vokaal- ja instrumentaalkoosseisude juurde
OOPER (1600 Itaalias)
Ooper on lavaline suurvorm orkestrile, koorile, tantsijatele, solistidele.
Ooperi eelkäijad:
a) liturgiline draama
b) passioonid
c) intermeediumid
d)müsteeriumid
e) õukonnaetendused
f) vanakreeka tragöödia
Bel canto – (it. k. kaunis laul) kõrge laulukultuur, mille tähtsamad jooned olid nüansirohke toon, väljendusrikkus, virtuooslikkus
primadonna – ooperi naispeaosaline
kastraat – kunstlikult säilitatud poisihääl ühendatud täiskasvanu hääle jõulisuse ja varjundirohkusega
opera seria – domineeriv tõsine ooper
opera buffa – koomiline ooper
intermeedium – meelelahutuslik vahemäng, mite etendati opera seria vaatuste vahepeal
Olulisimad ooperid: J. Peri “Daphne”, Monteverdi “Orpheus”, “ Odysseuse kojutulek”, Händel “Rinaldo”, “ Julius Caesar ”
Barokiajastu vokaalmuusikažanrid:

• Kammerlaul – muusikapala solistile või väikesele koorile ja ansamblile
  
• Kantaat – mitmeosaline suurteos solisti (de)le, koorile ja /või orkestrile, mis sarnaneb väikese ooperistseeniga. Sisu on ilmalik või vaimulik. Näide: J.S. Bach “Talupoja kantaat”
  
• Oratoorium – lavateos , kus puudub näitlejategevus; sisu aga antakse edasi üksnes muusikaliste vahenditega. Oratoorium tekkis Roomas u 1600.a. Kuulsamad oratooriumiloojad on Ciacomo Carissimi (“Jefta”) ja Alessandro Scarletti. Tänapäevasem helilooja , kelle loomingusse kuuluvad oratooriumid on Rudolf Tobias (“ Joonase lähetamine”)
  
• Passioon – Jeesuse kannatuslugu, mida kannab ette tenorsolist (jutustavalt), saateks koor.
  

Barokiajastu instrumentaalmuusika:

• Sonaat – instrumentaalteos, mis koosneb mitmest eri karakteriga lõigust. (eri tüübid: kiriku ja kammersonaat). Kuulsaim helilooja oli Arcangelo Corelli (1653-1713)
  
• Kontsert – tavaliselt 3osaline teos solisti(de)le ja orkestrile. Kiiretes osades vahelduvad orkestri- ja soololõigud. Concerto grosso – teos solistide grupile ja orkestrile, kus orkester täiendab soliste lõiguti.
  
• Soolokontsert – vastandatakse orkestri üht või mitut solisti. Solist pole orkestrist sõltuvuses.
  

Antonio Vivaldi (1678- 1741 )
Ta oli Veneetsia Markuse kiriku viiuldaja poeg. Sai nii muusikalise kui ka vaimuliku hariduse (vaimulikupühitsuse sai juba 15 aastaselt). Juuste värvi tõttu hüüti teda “punaseks preestriks”. 1703.a oli ta Veneetsia Vaeslastekodus viiuliõpetaja, pani tüdrukutest kokku orkestri , mis kasvas Euroopa säravaimaks kollektiiviks.
Looming: Põhiliseks žanriks oli soolokontsert (üle 450 teose, pooled viiulile); kaks tuntumat oopust: op.3 “L'estro Armonico” (on tsükkel 12 kontserdist neist 4., 2. ja esimene sooloviiulile) ja Op . 8 “ Aastaajad ” + “ Torm merel” ja “Öö”; on loonud ka 49 ooperit; teoste koguaerv on umbes 770. Antonio Vivaldi avaldas suurt mõju järgnevatele põlvkondadele.
Süit:
Süit on eri karakteriga tantsude või instrumentaalpalade tsükkel. Tihti tuletati samast viisist hulk eri iseloomuga tantse. Süidi tähtsamad tantsud:
a) allemande – 4-osaline takt , rahulik saksa sammtants
b) courante – 3-osaline takt, kiire prantsuse hüppetants
c) sarabande – aeglane, 3-osaline takt, pidulik hispaania tants
d) gigue – šoti hüppetants, kiire
Fuuga :
Mitmehäälne teos, milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatusena prelüüd (polüf. Instr. Teos ühele pillile). Fuugat esines G.F.Händel ja J.S.Bachi loomingus.
Barkokkmuusika eri maades:
Prantsusmaa. Prantsuse kuningakoja nägu kujundas Itaalia ja seepärast sidemed kahe maa vahel näisid küll tihedatena, kuid tegelikult ei võetud võõrast muusikat omaks. Kokkuvõtlikult toimusid Prantsusmaal analoogilised arengud kui Itaalias. Žanritest olid olulisimad õukonnaballett, ballettkomöödia, tõsine ooper prantsuse stiilis ehk lüüriline tragöödia, prantsuse avamäng. Tuntumad heliloojad ja teosed. Komöödiakirjaniku Moliere ja helilooja J.B. Lully “ Kodanlasest aadlimees”, M.A.Charpentier “Te Deum”, F. Couperin “Unistaja”.
Inglismaa. Tudorite dünastia viimase valitseja Elisabeth I surmaga lõppes inglise muusika kõrgaeg. Hääbus nii vaimulik kui ka ilmalik muusika. Uus valitseja Charles II võttis vastu mõjusid Prantsusmaa muusikaelust (eeskuju Louis XIV). Lavastati nii prantsuse kui ka itaalia oopereid, tekkis uus žanr – õukondlik maskietendus (mütoloogiline). Etendati ka nn semioopeeid, milles tegevust kandis edasi dialoog . Henry Purcell ooper “ Dido ja Aeneas”
Saksamaa. Muusikalised suhted Itaaliaga olid säilinud hoolimata 16. sajandi reformatsioonidest. Saksa barokkmuusikas säilisid renessanslikud jooned, võeti hõlpsasti üle kõige moodsamaid muusikavõtteid teistelt maadelt. Sündis saksa oratoorium, fuuga ning passioon. Sellesse ajajärku kuuluvad suurimad orelimuusika autorid J.S.Bach ja Dietrich Buxtehude.