Barokiajastu (0)

Barokiajastu
Kadrioru Saksa Gümnaasium
Barokk
Barokiajastu oli muusikaloos imeline aeg. Tekkis palju uusi erinevaid žanre ning stiile. Tekkis ka võrdsus vokaalmuusika ja instrumentaalmuusika vahekorras.
Mõiste “barokk” tähistab kunsti- ja muusikastiili 16. Sajandi lõpust kuni 18. sajandi keskpaigani. Sõna tuleb portugali sõnast barocco , mis tähendab ebakorrapärast, lopergust pärlit. Muusikastiili nimetusena, milles pole enam hinnangut võeti mõiste kasutusele eelmisel sajandi vahetusel.
Barokki on kõige lihtsam ajaliselt piiritleda aastatega 1600-1750. Algus aastatel oli stiilimurrak järsk- väheste aastatega valmisid ajastule aluse pannud teosed. Loodi esimesed ooperid (1597-1600), 1600 esimene oratoorium ning 1601 (1602) avaldas Giulio Caccini esimese uues stiilis laulukogumiku “Le nuove musiche” (“Uus muusika ”). Täpset lõppu ajastule on keerulisem paika panna, sest 1750. aastal lahkus siit ilmast Bach ja mõni aasta hiljem lõpetas tegevuse ka Händel. Viimaste barokiajastu suurmeistrite lahkumine lubab piiri tõmmata 18. sajandi keskele , aga nende stiil polnud enam sugugi iseloomulik, sest juba 1730 . aasta paiku hakkas kärmelt arenema klassitsistlik stiil.
1600. aasta paiku, kui toimus suur pööre Euroopa muusikapildis, tekkisid kiiresti uued žanrid( ooper ) ja sai alguse ka solistilise vokaal - ja instrumentaalmuusika ning orkestrimuusika võidukäik. Suurim ja tähtsaim muutus oli siiski põhimõtteline muutus kompositsioonitehnikas. Polüfoonia, kus kõik hääled olid iseseisvad ja võrdsed, asendus monoodiaga - stiil, mis väljendub peamiselt ühehäälses meloodias(saatega monoodia: meloodiaga käib kaasas harmooniasaade)
Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele. Järgnevalt tulebki juttu barokkiajastu muusikast.
Sõna barocco on pärit portugali keelest, kus ta tähendab ebakorrapärast, lopergust pärlit. Baroki nimetus võib tuleneda ka itaalia keelest, kus barocco tähendab eriskummalist ja veidrat. Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas muusikuid. Barokk kasvas välja renessenassist. Barokk taotleb rahutust ja liikumist, vormide mitmekesisust ja kontrasti. Barokkile on iseloomulikd jooned tundeküllasus, jõulisus, emotsionaalsus, dünaamiline energia, lopsakas dekoratiivne külluslikkus ning musitseerimisrõõm. Barokk süvendas inimese elutunnetamist. Barokkile ei ole omane mõistuspärasus, vaid pigem rõhumine inimese tundemaailmale. Tekkisid uued dramaatilised meloodiad. Suur huvi püsis vokaalmuusika vastu. Kasvas instrumentaalmuusika populaarsus. Kujunes välja professionaalsete muusikute klass. Nad töötasid õukonnamuusikutena ja mängisid kirikukapellides. Üha rohkem läks hinda virtuoossus , tekkis solistide kultus. Puhkes orkestrimuusika buum . Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes.
Barokki muusikat saab jaotada kolmeks perioodiks: varane periood kestis 1580-1630, keskmine periood kestis 1630-1680, hiline periood kestis 1680- 1740 . Ühtset barokistiili muusikas ei olnud, erinevatel maadel olid erinevad stiilid. Barokk ei olnud kuigi ühtlane ja üleeuroopaline stiil. Otseselt barokne stiil on omane ainult nendele maadele kus agaralt tegutses katoliku kirik , püüdes tagasi vallutada reformatsiooni ajal kaduma läinud kohta inimeste hingedes - seega Itaalia, Hispaania , Madalmaade lõunaosa (ehk Flandria ) ja Lõuna-Saksamaa. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks.
17.sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine ansambli ja soolopillina. 16.sajandil polnud viiul veel oma viooladest liigikaaslaste kõrval kunstmuusikas kuigi oluline pill. Seltskonnas ja kirikumuusikas hakkati pilli mängima alles sajandi viimasel veerandil. Üks esimesi heliloojaid , kes avas viiuli võimalused ,oli Claudio Monteverdi . Sajandi keskel oli viiulist saanud kemmeransamblite ja orkestri peamine meloodiapill.
Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes , milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga – põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri - ja oreli-, aga ka koorimuusikas. Suurima meisterlikkuse saavutas fuuga G. Fr. Händeli ja J. S. Bachi loomingus.
Barokiajastul ei tehtud selget vahet erinevatele klahvpillidele ( klavessiin , klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal – seda kõike nimetatakse klaviirmuusikaks . Ooperizanri sünd 1600.aasta paiku mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat . Keskajal olid muusikalised etendused seotud peamiselt kirikuga . Liturgilistele tekstidele lisatud troopidest ja sekventsiluulest arenes liturgiline draama – jumalateenistuse osana kirikus esitatud etendus , kus kogu teksti esitati lauldes .
Oratooriumi sünnipaik oli Rooma . Nimetus oratoorium tuleb sõnast oratorio – palvesaal, kus loeti pühakirja, peeti jutlusi ja lauldi vaimulikke laule. Ka oratooriumide eelkäijateks olid liturgilised draamad . Oratooriumi erinevus ooperist seisneb selles, et puudub lavaline tegevus ja sisu antakse edasi üksnes muusikaliste vahenditega. 1602. aastal ilmus Lodovica Viadana kogumik Sada kirikukontserti, mis sisaldas kontsertmotette basso continuo saatel. Algul mängisid neid õukonnakapellid, kirikusse jõudsid teosed 16.-17. sajandi vahetusel Veneetsias.
Barokiajastu kirikukontserte esitasid solistid , koor ja orkester . Neis oli tugevaid ooperimuusika mõjutusi (virtuoosad, värvikad orkestrivahemängud), kuid säilinud olid ka vana polüfoonilise stiili võtted. Need kaks eksisteerisid Itaalia kirikukontsertides kõrvuti 17. sajandi lõpuni, kuid ooperi mõju kasvas pidevalt. Tekstid olid võetud piiblist, luterlikus kirikus luteri koraalidest. Väljapaistvaim meister oli Claudio Monteverdi.
Algselt sarnanesid kantaadid paari aaria ja retsitatiiviga ooperistseenidega, neid esitas solist kammeransambli saatel. Taolised kantaadid olid Itaalias populaarsed salongimuusika žanrid, mille sisu oli ilmalik. Saksamaal arenesid 17. sajandil välja kirikukantaadid , mille aluseks olid kas piibli- või koraalitekstid, 18. sajandi algul kirjutati juba ka spetsiaalseid tekste (piiblitsitaadid ja koraalitekstid jäid tagaplaanile). Nendele loodud osad oldi ooperlikud retsitatiivid ja aariad. Kirikukantaadid kasvasid välja 17. sajandi kirikukontserdist, koosnesid mitmest osast ning esitasid solistid, instrumentaalansambel ja koor. Saksamaal sai kantaadist luterliku jumalateenistuse lahutamatu osa.
17. sajandi alguse instrumentaalmuusika suurimaks sündmuseks oli viiuli esilekerkimine ansambli- ja soolopillina. 16. Sajandil polnud viiul veel eriti oluline pill. Seltskonna- ja kirikumuusikasse hakkas ta tungima alles sajandi viimasel veerandil. Viiuli kiire tõus oli seotud viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Seal sai viiul endale klassikalise kuju ja ehituse. Sealse meistri Niccolo Amati (1596- 1684 ) ning tema õpilaste Andrea Guarnieri ja Antonio Stradivari ( 1644 - 1737) pillidega suutsid võistelda ainult Tirooli meistrid nagu Jakob Steiner ja Mathhias Klotz.
Instrumentaalmuusika ei hõlmanud barokiajastul ainult kammermuusikat, vaid ka orkestrimuusikat. Orkestreid kohtas enamjaolt õukondades ja nende ülesanne oli mängida vastuvõttudel ja ballidel. 18. Sajandi algul tekkisid tudengite ja linnakodanike muusikaühingud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester. Linnade teenistuses oli tavaliselt ka puhkpillimängijaid, kelle ülesanne oli teha teatud aegadel “tornimuusikat” ehk mängida mõnest tornist lühikesi puhkpillipalu, koraale või tantse.