Barokiajastu kokkuvõte (2)

Barokiajastu - uuenduste ajastu, vokaal - ja instrumentaalmuusika väljakujunemise ajastu
Mõiste “ barokk ” tähistab kunsti- ja muusikastiili 16. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani. Sõna ise on pärit portugali keelest, kus “barroco” tähendab ebakorrapärast, lopergust pärlit. Ajaliselt on muusikalist barokki kõige lihtsam piiritleda aastatega 1600-1750. Barokiajastu täpsemad ajalised piirid võiksid olla järgmised: 1580 -1630 – varajane periood, 1630-1680 – keskmine periood ja 1680- 1740 - hiline periood. Muusikaline barokkstiil on pärit Itaaliast . Itaalias kujunes enamik ajastu žanridest ning itaallased olid kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks. Barokiajastut peetakse uuenduste ning vokaal- ja instrumentaalmuusika väljakujunemise ajastuks ning selles essees arutlen ma selle üle, kas see väide ka tõele vastab.
Suur pööre Euroopa muusikapildis toimus 1600. aasta paiku. Sel ajal tekkisid kiiresti mitmed uued žanrid, eelkõige ooper , samuti algas solistilise vokaal-ja insrumentaalmuusika ning orkestrimuusika võidukäik. Olulisim on aga põhimõtteline muutus kompositsioonitehnikas: varasema polüfoonia asemele, kus kõik hääled olid iseseisvad ja võrdsed, tuli monoodia – stiil, mis väljendub peamiselt ühehäälses meloodias. Uut monoodilist stiili valmistasid ette 16. sajandi lauluseaded: polüfoonilisi laule, eriti neid, kus meloodiana domineeris ülemine hääl, seati umber soolohäälele lauto saatel. 16. sajandi teisel poolel hakkas arenema instrumentaalne soolomäng, kus saatena kasutati mõnd akordpilli, enamasti klavessiini või lautot.
Barokiajastul kaotas rangete reeglitega polüfooniaõpetus oma endise tähenduse. Barokkstiil tekkiski algul ühemõttelise vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile. Viimane kuulutati koguni barbaarseks, kuna selles ei jälgita poeesia loomulikku rütmi ning tekst läheb kuulaja jaoks häälte keerukas põimumises kaduma. Monoodilise stiili loojad arvasid, et muusika ilma tekstita ei suuda midagi väljendada ja väärtuslikem muusika on ühehäälne saatega meloodia , mis jälgib täpselt deklamatsiooni rütmi ja kõnemeloodiat.
Meloodia kõrval sai väga oluliseks väljendusvahendiks harmoonia . Barokiajastu kompositsioonitehnika põhialuseks sai meloodiat toetav harmooniasaade. See kuulus lahutamatult kõikvõimalike vokaal-ja instrumentaalkoosseisude juurde – alates solistidest, lõpetades suurte kooride ja orkestritega. Basso continuo ehk saksapäraselt generaalbass on muusikat pidevalt saatev bassihääl, millele ehitatakse saateharmoonia. Basso continuo’t mängitakse pillirühmaga, kuhu kuulub vähemalt kaks pilli: basspill (tsello, viola da gamba, fagott ), mis mängib bassimeloodiat ja harmooniapill (klavessiin, orel , lauto), mis improviseerib bassinootidele saateakorde. Basspilli meloodia on helilooja poolt täpselt välja kirjutatud ning see on muusikas väga oluline tugihääl. Harmooniapilli jaoks kasutatakse aga erilist numbrikirja bassinootide kohal, mis tähistab küll põhijoontes vajaliku akordi, ent jätab mängijale teatud improvisatsioonivabaduse. Sellise kirjaviisi tõttu nimetatakse basso continuo’t sageli ka nummerdatud bassiks. See harmooniasaade on kogu barokiajastule sedavõrd iseloomulik, et kunstiajaloost laenatud mõiste “barokk” asemel on muusikaloos kasutatud ka nimetust “generaalbassi ajastu”.
Ooperižanri sünd 1600. aasta paiku mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat. Kuigi ooperi idee näis omas ajas täiesti uuena, oli tal olnud paljude sajandite vältel mitmeid eeskujusid. Kaugeim neist, vanakreeka tragöödia, mille koorid ja vähemalt osa monolooge esitati lauldes, oli vormi osas kõige olulisem, kuigi otsene muusikaline eeskuju puudus.
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis. 1590. aastatel tegutsesid selles luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor, ning lauljad Jacopo Peri ja Giulio Gaccini, kes lõid Firenzes esimeste ooperite muusika. Nende põhiidee oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse viimase emotsionaalse mõju suurendamiseks . Esimesi oopereid nimetatigi muusikaliseks draamaks.
Esimene ooper “Daphne” etendati 1597. aastal Firenzes, krahv Jacopo Corsi majas . Selle tekst oli Rinuccinilt ja muusika, mis aga tänaseks kaotsi läinud, lõi Jacopo Peri. Esimeste ooperite laulmisstiiliks on kõnelähedane laulev deklamatsioon ehk retsitatiiv , mida saatis peamiselt vaid basso continuo paljude erinevate harmooniapillidega. Peale sooloosade on neis oopereis ka madrigalilaadseid koore ja instrumentaalseid vahepalu.
Roomakatoliku kirikumuusika järgis enamasti väga konservatiivset peajoont ning 16. sajandi teisel poolel kinnistunud range polüfoonia ideaal elas vana ideaalina edasi ka barokiajastul. 1600. aasta paiku toimunud stiilimurranguga läks kirikumuusika ometi üllatavalt kiiresti kaasa. Kõrvuti esimese monoodilises stiilis laulukogumikuga ilmus 1602. aastal Lodovico Viadana kogumik “Sada kirikukontserti”, mis pani aluse solistilisele kontsertmotetile basso continuo saatel. Virtuoossete sooloosade ja instrumentaalpartiidega kiriklik kontsertstiil levis algul küll peamiselt õukonnakapellides, uues stiilis teoste hulk oli aga üllatavalt suur ja nende levik kiire. Kirikumuusika jõudis mõneks ajaks rõhutatult konservatiivselt positsioonilt muusikamoe etteotsa .
Ansamblimadrigal, mis valitses hilisrenessansi kammerlaulus, asendus 17. sajandi esimesel poolel sooloaaria ja duetiga, mida lauldi basso continuo või väikese ansambli saatel. 17. sajandi algul võis kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato’le üles ehitatud aariad.
17. sajandi peamiseis vokaalžanreis – kantaadis, oratooriumis ja ooperis – kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja –tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da- capo - aaria vorm. See koosneb kolmest lõigust: esimesed kaks erinevad helistiku ja enamasti ka karakteri poolest; pärast teist lõiku kordub esimene osa muutusteta ja seda ei kirjutata noodis välja – selle asemel kasutatakse märkust “ aria da capo” ( korrata aaria algusest), millest ka vormi nimetus. Da-capo-aaria vorm sai 17. sajandi lõpul itaalia muusika kõigis vokaalžanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal.
Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammeržanr kantaat . Sõna “cantata” (laulma) kasutati žanrinimena esmakordselt 1620 . aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost. Algselt oli itaalia kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17. sajandi teisel poolel kujunes uus kantaaditüüp, mis koosnes kahest kuni kolmest retsitatiivi ja aaria paarist ning sarnanes väikese ooperistseeniga. Tavaliselt kirjutati neid kantaate vaid ühele solistile, keda saatis pisike kammeransambel või ainult basso continuo. Saksamaal sai kantaadist suurema koosseisu ja keerulisema ülesehitusega kirikumuusikažanr.
17. sajandi algul tekkis muusikas uus žanr, milleks oli oratoorium . Oratoorium on ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, üksnes muusikaliste vahenditega. Oratooriumi kujunemine oli tihedalt seotud ooperi sünniga ning esimest Roomas 1600. aastal lavastatud ooperit võib pidada ka oratooriumižanri alguseks. Kuigi barokiaegsed oratooriumid on alati vaimuliku sisuga, pole reeglina tegu kirikumuusikaga, sest oratooriumil puudus side jumalateenistusega. Enamasti ei toimunud esitused kirikuis, vaid ülikute paleedes ja muudes esinduslikes ruumides.
17. sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine ansambli- ja soolopillina. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Seal kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus.
Üks esimesi heliloojaid, kes avas viiuli võimalused, oli Claudio Monteverdi. Ooperis “Orpheus” nõudis ta viiuleilt ebatavalisi mänguvõtteid ja muutis pilli väljenduse tunduvalt värvikamaks. 17. sajandi algul kirjutati viiulile kiriku- ja ooperiorkestris väga nõudlikke partiisid ja juba enne 1620. aastat on loodud esimesed virtuoossed soolosonaadid viiulile basso continuo saatel. Sajandi keskel oli viiulist saanud kammeransamblite ja orkestri peamine meloodiapill.
Instrumentaalmuusika hõlmas barokiajastul ka orkestrimuusikat. Orkestreid võis kohata eelkõige õukondades ja nende ülesanne oli mängida vastuvõttudel ja ballidel, aga ka lossikirikus ja õukonnateatris. Orkestrid olid ka ooperimajade ja teiste teatrite , samuti suuremate kirikute juures. 18. sajandi algul hakkasid tekkima tudengite ja linnakodanike muusikaühingud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester , mis mängis linna saalides, kohvikutes ja väljakutel.
Samalaadsed koosseisud barokstiili vokaalmuusikaga, aga samuti vokaalmuusikale iseloomulik meloodika ning improvisatsioonilised kaunistused tulid varsti üle ka pillimuusikasse. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio , mille koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Barokktrio oli aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpilisele orkestrikoosseisule.
Üks žanritest, mis barokiajastul arenes, oli sonaat . Sonaadiks nimetati ansamblile loodud teost. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks põhilist sonaaditüüpi: kirikusonaat ja kammersonaat. Selget vahet kahe sonaaditüübi vahel siiski pole: sagedasti on mõlema jooned segunenud ja kirikusonaadilik ülesehitus pole tingimata märgiks, et see teos oli mõeldud kiriku jaoks.
Sonaadi paralleelvormiks on kontsert . Nimetust “kontsert” võidi kasutada koguni sonaadiga kattuvas tähenduses, kuid enamasti on eelduseks siiski triost suurem koosseis. 16. sajandi lõpul Veneetsia koolkonnas loodud mitmekoorilise pillimuusika eeskujul jagati ka barokk-kontserdis koosseis sageli mitmesse rühma. Koosseisu erineva jagamise põhjal eristatakse ka kolme kontserditüüpi: mitmekooriline kontsert, concerto grosso ja soolokontsert.
Sonaadi ja kontserdi kõrval oli instrumentaalmuusika olulisim vorm süit – eri karaktereis tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel. Juba 16. sajandi noodikirjastajad koondasid väljaannetes tantse tsükliteks, mille koosseis oli üsna juhuslik. Hilisema süidi algideed võib näha aeglase eeltantsu ja kiire järeltantsu sidumises. Need kaks olid sageli sama meloodia variandid. Ka varabaroki tantsusüidid on tihti ühtlasi variatsioonitsüklid: samast viisist on tuletatud hulk eri karakteriga tantse.
Barokiajastul toimus muusikas mitmeid suuri muutusi. Olulisim neist oli kompositsioonitehnikas, kus polüfoonia asendus monoodiaga, aga märkimisväärne muutus oli ka see, et meloodia kõrval sai väga oluliseks väljendusvahendiks harmoonia. Barokiajastul tekkisid uued žanrid, näiteks ooper ja oraatorium ning osades žanrites, nagu kantaat ja sonaat, toimusid olulised uuendused. Instrumentaalmuusikas kerkis esile viiul nii soolo - kui orkestripillina ja tekkisid esimesed orkestrid. Sellised tähtsad uuendused ja arengud tõestavad, et barokiajastu tõesti oli uuenduste ning vokaal- ja instrumentaalmuusika väljakujunemise ajastu.