Kunsti tehnika on muuta esemeid „tundmatuks“, muuta vormid keeruliseks, suurendada tajumise keerukust ja kestust, sest tajumise protsess on esteetika eesmärk iseendas, mida tuleb pikendada. Kunst on viis kogeda objekti kunstipära; objekt ei ole oluline. Teisi vene formalismi esindajaid: Boriss Eichenbaum 1886 – 1959 Juri Tõnjanov 1894 – 1943 Vladimir Propp 1895 – 1970 Roman Jakobson 1896 – 1982 Vene formalism mõjutas Moskva kirjandusteadlast Mihhail Bahtini (1895 – 1975) ning eesti-vene semiootikut Juri Lotmanit (1922 – 1993). Vene formalistliku kirjandusteaduse mõjul sündis angloameerika kultuuriruumis sarnaste tõlgendusalustega kriitikasuund New Criticism ehk uuskriitika, mida esindavad inglise-ameerika poeet ja esseist T(homas) S(tearns) Eliot (1888 – 1965) ning ameerika kirjanikud ja kirjandusteadlased Allen Tate (1899 – 1979) ja Robert Penn Warren (1905 – 1989).
plastilisi võimalusi. Teisi zanre me tunneme valmiskujul, s.t. teatud väljakujunenud vormidena kunstilise kogemuste vormistamisel. Igaühel neist on oma kaanon, mis toimub kirjanduses reaalse ajaloolise tegurina ja oma olemuse on nad suuremal või vähemal määral säilitanud tänaseni. Nende variatsioonid ajajärguti, koolkonniti ja voolude kaupa ei ole niiöelda zanri ,,skeletti" puudutavad. Nt eepost teame zanrina mis pole üksnes ammu valmis, vaid Bahtini sõnul ka juba ,,raugastunud". Kuid romaanil pole niisugust kaanonit nagu teistel zanridel. Ajaloos toimivad üksikud romaanimudelid, ei toim aga zanrikaanon kui niisugune. Teiste zanride uurimine sarnaneb surnud keelte uurimisega, romaani uurimine on analoogiline elavate, noorte keelte uurimisega. Romaan ei ole lihtsalt üks zanr teiste zanride seas. Ta on tekkinud ning arenenud uuel ajajärgul maailma ajaloos ning seepärast on tihedais sidemeis selle ajajärguga, samal ajal
põhiküsimust otsima. Kui võrdleme mingi konkreetse autori kõiki töid T. meetodi abil, võime näha läbivalt iseloomulikke süntaktilisi ja semantilisi koode. Näiteks “Dublinlaste” põhiline teema on dublinlaseks olemise küsimus. T meetod on üsnagi toores, kuna analüüsib teose kaht põhijoont– tegevust ja omadust, kuid on siiski väga kasutatav. 14. Kristeva. "Maailm, dialoog ja romaan" - teemad, põhiseisukohad Kogu artikkel lähtub Bahtini teooriatest, kuid loomulikult ei jäta Kristeva teda üksi hiilgama, vaid võtab poole halost oma mõjusa interpreteeringuga endale. Strukturalismile annab dünaamilise dimensiooni Bahtini “kirjandusliku sõna” määratlus tekstiliste lõikumisena, mitte punktina (fikseeritud tähendusena), vaid dialoogina erinevate kirjutamiste vahel: kirjaniku, adressaadi ja kultuurikonteksti vahel. Et uurida sõna staatust tekstis, tuleb vaadata selle liigendust teiste sõnade
viimane on loonud ka esimesed uuemaaegse groteski näited. Nendes on vaevalt veel raasugi sellisest disharmoonilisest pöörasusest, mida hiljem on hakatud sõnaga grotesk seostama. 17. sajandil hakati groteski mõistet kasutama peale kujutava kunsti ka kirjanduses. Selle mõiste teemal on arutlusi kirjutanud Walter Scott, Edgar Allan Poe ja Victor Hugo. 20. sajandil keskendus põhivaidlus groteski üle Wolfgang Kayseri (1906 – 1960) ja Mihhail Bahtini (1895 – 1975) töödesse. Kayseri järgi on grotesk: 1) võõrandunud maailm; 2) mäng absurdiga; 3) katse välja kutsuda ja allutada deemonlikke jõude. Oma monograafias „Grotesk ja selle kujutamine maalikunstis ja kirjanduses“ (1957) vaatles Kayser mõiste kujunemis-, kasutus- ja ilmnemislugu viie sajandi jooksul. 20. sajandist eristas ta „groteskivestjate koolkonda“ saksakeelses kirjanduses (Strobl, Ewers, Meyrink, Kafka). Autori järgi
on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise. Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. (связь между текстами, с помощью которой могут ссылаться друг на друга). Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine, tõlge,pastišš ja parodeerimine. Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. Tartu-Moskva semiootikakoolkond on Juri Lotmani ja peamiselt tema Moskvas töötanud mõttekaaslaste (Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, Mihhail Gasparov, Boriss Jegorov,Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boriss Uspenski jt) loodud semiootikakoolkond.[1] Koolkond kujunes 1960
Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Müüdid olid Vanakreeka tragöödiates, Vanas Testamendis, kangelaseepostes (rahvuseepos - rahvapärimus + ajalooline sündmus), rüütliromaanid võtsid ainese antiigist, Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni ,,Sõrmuste isand" on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Interteksuaalsus ja kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees . Interteksuaalsuse määratlus. F. de Saussure, M. Bahtini, R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule. Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
Diskursusanalüüsi filosoofilised juured ulatuvad retoorika uurimise kaudu juba antiikautorite, eeskätt Aristotelese töödesse. Lähenemise epistemoloogiat on mõjutanud Prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau) ning Saksa filosoofia suurkujud Immanuel Kant, Georg W. F. Hegel, Karl Marx, Ludwig Wittgenstein ja Martin Heidegger. Veelgi otsesemad lätted paiknevad 20. sajandi sotsiaalfilosoofias Louis Althusseri ja Antonio Gramsci ideoloogiakäsitlustes, Mihhail Bahtini zanriteoorias ning Frankfurti koolkonna, eelkõige Jürgen Habermasi töödes. Olulisi diskursusanalüüsis rakendatavaid teoreetilis-metodoloogilisi kontseptsioone pakuvad Michel Foucault' ja Julia Kristeva teosed. Tänapäevane diskursuseuurimine interdistsiplinaarse uurimisväljana hakkas arenema 1960ndatel erinevates humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondades, nagu strukturalism ja semiootika, lingvistika, sotsiolingvistika ja pragmaatika, etnometodoloogia ja etnograafia,
positiivse tegelase arhetüüp, kurjategija arhetüüp, narri arhetüüp regulaarsed ja korduvad arhetüübid on kultuuriülesed, üldinimlikud. samalaadse loogikaga teoreetik on ka vene uurija propp : vene muinasjuttude baasil tegi muinasjuttude kataloogi. tal on 31 minasjutu tüüpi. frye ambitsioon oli siiski jõulisem. mihhail bahtin bahtin on kirjeldanud paljusid asju enne barthes'i aga see ei jõudnud kuhugi suur osa bahtini tekstidest ei ilmunud bahtini nime all, vaid volosinovi nime all. oli ka teisi variisikuid kelle kaudu ta avaldas. põhiküsimus : kuidas millestki aru saada. on kahte sorti teadus : loodusteadused aj vaimuteadused. loodusteadused tegelevad faktidega, arusaamisega tegelevad vaimuteadused. bahtinile ei lähe üldse korda abstraktsioonid, ta uuris inimesed istina ja pravda istina põhineb faktil 2x2=4 pravda võib olla isiklik, mul on oma tõde. oma istinat ei saa mul olla.
tõestamist) üle. Kui midagi on endast mõistetav, siis see ei rajane kogemusel. Keele mõju teadusmetodoloogiale Iga maailam üles ehitav printsiip on keelest sõltuv, kuid keeli on väga palju. Peamised eesmärgid on olnud tuvastada tõde ja nendest tõeprintsiipidel ühiskond üles ehitada. Ajalooline taust ja filosoofilised eelkäijad · Ratsionalismi ja progressiusu kriitika - · Sotsiaalteaduslik kriitika - · Hermeneutika traditsioon - · Mihhail Bahtini ja Balentin Volosinovi keele ideoloogilisus zanriteooria iga teksti tähendus sõltub selles, mis zanris teda esitatakse loomulikus keskkonnas olev tekst, asteades ta erinevasse zanrisse muutub teksti mõte. · Analüütiline filosoofia enne kõike seisukoht, et filosoofia probleemid on ennekõike keeleprobleemid kõik filosoofilised küsimuses, mis ei võimalda ühest vastust, on tingitud keele enda vasturääkivustest. Keelestruktuur lähtub teataval viisil
Sageli poliitilised, filosoofilised teemad. Mõtisklus ja nukrus püsivad (Anna Haava). 16-17. sajandil levib pastoraalne eleegia, kus kujutatakse ideaalsete, tundeliste karjuste elu. 17. sajandil on teemaks õnnetu armastus. Romantismiajal kalmistueleegia. Epigramm. Lühike luuletus. Alguses tähendas pealdisteksti mälestustahvlitel, kingitusel, hauasambal. Hiljem lisandusid satiirilised jooned. Väga oluline on puänt. Eepikale on pühendatud Mihhail Bahtini tööd. Kristeva ja Todorov, kes siirdusid läände, olid põhilisteks Bahtini propageerijateks ja moodustasid prantsuse Pariisi semiootika koolkonna. Bahtinil on mitu romaanile pühendatud uurimust. Artikkel ,,Eepos ja romaan", 1940, avaldati 1960. aa. Romaaniteooria rajaneb dialoogia ja 7 karnevali mõistetele. Romaan on ainus lõpule viimata, kujunemisjärgus zanr.
Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus. Uushistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel. Alused: * Louis Althusser: ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele * Bahtini dialogismi teooria * Ajastu diskursused ei reflekteeri „tegelikke“ nähtusi, hoiakuid, vaid loovad neid * kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz: kultuurinähtuse lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jooni, mis seda nähtust kujundavad. Põhiseisukohti: * kirjandus ei ole ajalooüleses esteetilises sfääris: kirjandus sõltub ühiskondlikest ja
ülespuhutus Kahtlustavad organisatsioonid – valitseb liigne infotöötlus ja umbusk Eraklikud organisatsioonid - Depresiivsed organisatsioonid –valitseb rituaalsus, bürokraatia, vilets infovahetus, vastupanu muudatustele Kompulsiivsed organisatsioonid – jäigad, paindumatud reeglid, liigne põhjalikkus ja täpsus Dialoog ja polüfoonia Organisatsiooniteoreetikud kasutavad M. Bahtini teooriat dialoogilise organisatsiooni kohta Polüfoonia leiab aset organisatsioonide ja nende üksuste vahel Muutmine Organisatsioonikultuuri muutmiseks on see kõigepealt vajalik teadvustada ning seejärel reaalsest olukorrast lähtudes võtta tarvitusele kaalutletus sammud Muudatused võivad toimuda ka spontaanselt uute liikmete värbamisega, uute lugud, rituaalide ning materiaalsete sümbolite muutmisega. Teadlikuks muutumiseks on sobilik dramaatilise kriisi moment ning juhtkonna
komponendid on sõnad, kujundid, sümbolid, mitte tegelased, süžee ega ideed. Uushistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel. Alused: * Louis Althusser: ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele * Bahtini dialogismi teooria * Ajastu diskursused ei reflekteeri „tegelikke“ nähtusi, hoiakuid, vaid loovad neid * kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz: kultuurinähtuse lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jooni, mis seda nähtust kujundavad. Põhiseisukohti: * kirjandus ei ole ajalooüleses esteetilises sfääris: kirjandus sõltub ühiskondlikest
Mihhail Bahtin (1895–1975) • Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. • Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud. • Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru- ja karnevalikultuur, mida iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus. • Mihhail Bahtin: rahvalik naerukultuur ei ole uurijate tähelepanu leidnud Bahtini rahvakultuuri ajaloo kriitikat • Rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust, samas kui tänapäeval otsitakse pigem nende ühisosa ja kokkupuutepunkte. • Rabelais’ ei ole siiski kuigi esinduslik rahvakultuuri esindaja, vaid esindab pigem eliidikultuuri arusaame rahvakultuurist; Bahtin teatud mõttes „populariseeris“ Rabelais. • Hindas mõnevõrra üle ilukirjanduslikke tekste kui rahvakultuuri allikaid. Ilukirjandus on
☼ karneval - lihtsustatud mudel, liialdas karnevali tähtsusega Aron Gurevitš (1924-2006) ☼ keskaja uurija ☼ “Keskaja rahvakultuuri probleeme” – otsis rahvakeelseid tekste ☼ “rahvakult asemel võiks rääkida kõrgest ja madalast kultuurist” ☼ lähtub veendumusest, et kiriklikest ja ladinakeelsetest tekstidest on võimalik välja sõeluda lihtrahva uskumusi. Peter Burke (1937) ☼ “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” – esimestest katsetest uurida Bahtini: kes seda rahvakultuuri kannab? ☼ “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas”: keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele. Jean-Claude Schmitt (1946) ☼ “Püha hurdakoer” - 13. sajandi klassikalise juhtumiuuring uskumusest ☼ rütmid: elementide korduvus, süda rütmid jne ☼ lihtrahvas kannab kultuuri ka ☼ tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud, enam ei
Vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest.[1] Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule. Suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Sklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt. Vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengule. (3) Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel
1910ndail ja 1920ndail aastail, vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest, teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule, suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Sklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt, vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengule. Praha lingvistikaring - lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt, Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940
kui lokaalses mõttes), teisalt aga prognoosida tulevikumuutusi, neid mõneti kujundades ja juhtides. See eeldab ühtlasi nende kultuurimuutujate väljaselgitamist, mis kultuuri koodi (teatud arhetüüpset vormi, millel iga kultuur põhineb) mõjutavad ja uuendavad (Laanemäe 2003: 238). 20 SLAID: Aare Laanemäe raamatu ,,Kultuurilugu" (2003) ülesehitus. Tartu-Moskva kultuurisemiootika erinevus vene kulturoloogiatraditsioonist. Mihhail Bahtin. Juri Lotman. Mihhail Bahtini (1895-1975) uurimused keskaja kultuurist, eeskätt tema ,,Rabelais ja tema maailm" (v.k. 1941) on avaldanud märkimisväärset mõju nii teistele kultuuriajaloolastele, ent eeskätt mitmetele 20. sajandi kultuuriteooriatele. Huvitav on sealjuures see, et kultuurifilosoofina oli Bahtini allikaks v uurimismaterjaliks kirjandusteos F. Rabelais romaan ,,Gargantua ja Pantragruel", mida ta käsitab kui renessannssikultuuri dokumenti. Ajalooline
hilisematel tõlgendustel NB! Ajalugu ei ole teksti taust, tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. Põhiseisukohad 1) Louis Althusser > ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele 2) M. Foucault > ajastu diskursused, ei reflekteeri `tegelikult eksteerivaid' nähtusi, hoiakuid jne. Vaid loovad neid, diskursus kui võimu produkt ja selle kandja 3) dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest, Bahtini dialogismi teooria 4) kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz > tihe kirjeldus: mingi kultuurinähtuse jne. lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jne. jooni, mis seda nähtust kujundavad Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus Louis Montrose: uushistoritsism > vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse
romantikute juures ei hõlmanud peaaegu üldse spetsiifilist rahvalikku väljakukultuuri ja rahvalikku naeru selle ilminguterikkuses. Ka hilisemas folkloristikas ja kirjandusteaduses pole väljakul naerev rahvas saanud üksikasjalisema ning sügavama kultuuriajaloolise, folkloristliku ja kirjandusteadusliku uurimise esemeks. (...) Seepärast võib liialdamata väita, et mineviku rahvaliku naerukultuuri sügavat omapära ei ole tänini välja toodud." Bahtini kriikika: Ta rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust. "Bahtin tõstatas rahvakultuuri probleemi üsna hooletult ja ebamääraselt, kuid ta sundis sellega ajaloolasi esimest korda rahvakultuuri probleemile otsa vaatama. See on tema suurim teene. Ta mõjutas humanitaarteadusi palju sügavamalt, kui need, kes pühendavad oma elu sellele, et suure hoolega tõestada enesestmõistetavat." Aron Gurevits Peter Burke (s.1937) "Rahvakultuur varauusaegses Euroopas" 1978
hilisematel tõlgendustel NB! Ajalugu ei ole teksti taust, tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. Põhiseisukohad 1) Louis Althusser > ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele 2) M. Foucault > ajastu diskursused, ei reflekteeri ‘tegelikult eksteerivaid’ nähtusi, hoiakuid jne. Vaid loovad neid, diskursus kui võimu produkt ja selle kandja 3) dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest, Bahtini dialogismi teooria 4) kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz > tihe kirjeldus: mingi kultuurinähtuse jne. lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jne. jooni, mis seda nähtust kujundavad Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus Louis Montrose: uushistoritsism > vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse
tähenduste transformeerimine. Krull. Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre- oidipaalsesse e
võimeline mängima Dostojevskit. Hiljem tuleb Mihhail Bahtin, kes tegelikult kummutab igasuguse võimaluse Dostojevskit teatris mängida. Ta avastas Dostojevski poeetika iseärasused. Räägib sellest, et Dostojevski romaane pole võimalik adekvaatselt lavale kanda, sest seal on kõik süzeeliinid võrdväärsed mängus ühel ajal mitu etendust. Bahtin räägib, et teater on võimeline endasse mahutama ühte põhiliini. Dostojevskil mitu liini, polüfoonilised romaanid ehk mitmehäälsed. Bahtini arvates ei olnud see aind esteetiline kategooria, vaid ka eetiline/filosoofiline kategooria see polüfoonia. Teater lõhub selle polüfoonia ära. Järelikult hävitab ka Dostojevski romaanides selle põhilise ära. Teatris on polüfoonilises võttes Shakespeare kõige suurem saavutus. Kui võrdleb teda Dostojevskiga, siis ei ole ta kaugeltki võrreldav Dostojevski polüfoonilisusega. Kas teater on üldse võimeline mahutama endas polüfooniat ehk võõrast romaaniteksti?
annaabi.ee 
