Avaliku sektori roll majanudses (0)

Riigi roll majanduses
Piiratud ressursside kasutamine
Hinnapoliitika – nt rongipiletid
Majanduse stabiliseerimine
Kaasaegse majandusteooria üks suurkujusid Adam Smith oli veendunud, et turgu reguleerib nähtamatu käsi. Teisisõnu on turg isereguleeruv ja parim mida riik teha saab, on sekkuda majandusse võimalikult vähe. Samas andis ta riigile kolm ülesannet: tagada õiglus, kindlustada rahvuslik julgeolek ja ülal pidada mõningaid ettevõtteid. Kuid siiski peab tõdema, et riigi abita oleks meie majandus nii mõnegi koha pealt puudulik. Avaliku sektori ülesandeks on üldiste hüvede suurendamine , aga erasektori eesmärgiks on kasumi maksimeerimine , mis tähendab, et riigi rolliks majanduses on nende ülesannete täitmine, millega erasektor nii edukalt hakkama ei saaks, või mis ei oleks talle kasulik.
Üheks tähtsaimaks riigi funktsiooniks majanduses on kahtlemate turuhäirete takistamine ning kõrvaldamine. Turuhäired tekivad siis, kui eksisteerivad täiesti reguleerimata turud ja sellest annavad märku hinnad, kulud ja kasum. Turuhäireks on näiteks täieliku konkurentsi puudumine. Riigi ülesanne on tagada nii tarbekaupade kui ka tootmisvahendite külladane tootmine. Selle reguleerimiseks kasutab riik konkurentsipoliitikat. Konkurentsiseadusega paneb riik paika, millist äritegevust soodustatakse ja millist mitte. Konkurentsi ohustavad ka monopolid. Monopolide mõjuvõimu vältimiseks kehtestab riik monopolivastaseid seadusi. Näiteks kontrollib valitsus selliseid ettevõtteid, millel on üle 50% turust. Järelvalve monopolide üle on väga oluline, sest kui neil on suur võim turu üle, puudub neil ka surve toota võimalikult madalate kuludega , mis aga pole kasulik tarbijale.
Turuhäirete puhul on oluline ressursside ümberjaotamine. Tootmistegurid peavad ümber paiknema nendelt aladelt , kus pakkumine ületab nõudmise, nendele aladele , kus nõudmine ületab pakkumise. Valitsusel on seejuures ümberpaiknemist pehmendav roll. Valitsuse kaasabiga on ressurside ümberjaotamine kiirem ja valutum. Näiteks saab riik invensteerida ümberõppimisse ja uute ettevõtete toetamisse. Ümberjaotamine saavutatakse ühtedelt maksude äravõtmise ja teistele toetuste ja abirahade näol juurdeandmise kaudu. See on riigi arengule väga oluline, sest töö kaotanud inimesed ei jää siis abitult tööd otsima kitsenenud tööturul, vaid leiavad rakendust uutel aladel.
Riigi sekkumise majandusellu teeb vajalikuks ka välismõjude olemasolu. Välismõjud kujutavad endast tootmise või tarbimise kõrvalmõjusid firmadele ja inimestele, kes pole otseselt selle hüvisega seotud. Välismõjud võivad olla kas positiivsed või negatiivseks, ehk tegemist on vastavalt kas välistulude või – kuludega. Positiivseks välismõjuks on näiteks ilus aed, mida naudivad ka möödakäijad või silla ehitamine üle jõe, mis väldib pikka ümbersõitu. Negatiivse välismõju näiteks tooksin saastatuse . Kui tehas reostab tootmise käigus õhku, siis rikub see kõigi tervist. Välismõjudega on aga see probleem, et firmad ei ole huvitatud nende arendamisest või piiramisest, kuna ta ise ei saa sellest tulu. Valistus seevastu saab piirata väliskulude tegevust. Näiteks on kehtestatud saastemaksud, mis stimuleerivad tehaseid tootma keskkonnasõbralikumalt.
Üheks järgmiseks põhjuseks, miks peab riik majandusellu sekkuma on turu küündimatus. See kujutab endast olukorda, kus turg ei suuda toota teatud hüvesid. Siinkohal tuleb appi riik ja pakub lahenduseks ühiskondlikke teenuseid. Tegu on ühtlasi välistulu äärmusjuhtumiga. Ühiskondlikud hüved erinevad individuaalsetest hüvedest selle poolest, et nende tarbimine on üldine ja võimatu on kellelgi selle kasutamist keelata. Ühiskondliku kauba eripära on ka see, et nende tarbimisest saadav kasu ei vähene, kui tarbijate arv kasvab. Sellised hüved on näiteks valgusfoorid, sillad , riigikaitse ja muud sellised teenused. Ühiskondlikku tarbimist saab finantseerida maksude kogumisest, kuna vabatahtlikest maksudest ilmselt ei piisa.
Ühiskondlike hüvistega käivad kaasas ka tasuta kaassõitjad, kes ei maksa nende kaupade eest. Neid on väga raske takistada avaliku kauba tarbimisest kasu saamast. Nendeks on näiteks ühistranspordis sõitvad inimesed, kes põhimõtte pärast ei osta piletit. Neid nimetatakse ka „jänesteks“. Nendega toimetulekuks on riik korraldanud ühistranspordi üle järelvalve, mis tundub olevat üsnagi tõhus viis tasuta kaassõitjate piiramiseks. Näiteks tean omast kogemusest, et kontrolöri ootamine on närvesööv, kui sul pole pilet ostetud ja selle vältimiseks ongi mul alati pilet taskus olemas.
Järgmise riigi majandusliku rollina nimetaksin ära sissetulekute võrdsuse tagamise funktsiooni. Riigi ülesanne on kaitsta minimaalse sissetulekuga ühiskonnaliikmeid. Piltlikult öeldse on valitsus endale võtnud nn „ Robin Hoodi“ rolli. Majanduslikult vähe kindlustatud on need, kelle panus riigi tootmistegevusse on väike ja riik püüab neid aidata kas maksusüsteemi või toetuste kaudu. Eestis kehtivad väga mitmed toetused, näiteks töötu abirahad, lastetoetused , toimetuleku toetused jne. Inimeste abistamiseks loodud programmid jaotatakse kahte rühma. Esiteks on toetused sissetuleku suurendamiseks , näiteks sotsiaaltoetused, pensionid , ning teiseks on programmid, mis aitavad kaotada vaesust ja majanduslikku ebavõrdsust, näiteks ümberõppeprogrammid. Väga oluline on aga, mis kriteeriumite põhjal toimub sissetulekute jaotus. Mina arvan, et turumehhanismi toetajate vaade jaotada tulud vastavalt tehtud pingutustele, pole kõige õigem lahendus, sest inimesed on erinevate võimetega ja olulisteks teguriteks on ka vanus, haridustase, tervislik seisund jne. Selle asemel pooldan sotsiaalset õiglust. Kõigepealt tuleks toetusi jagada neile, kes saavad kõige vähem hakkama ja seejärel abistada neid, kes vajavad vähem riigi abi. Üldiselt arvan, et vaesuse vähendamise vastu on parim meetod keskenduda vaesut põhjustavatele probleemidele ja seejärel invensteerimine inimkapitali, et likvideerida need põhjused.
Nüüd võtaks vaatluse alla riigi maksupoliitika . Selge on see, et mida rohkem on riik võtnud endale ülesandeid, seda kõrgemad peavad olema ka maksud . Näiteks on Skandinaavimaades Eestiga võrreldes tunduvalt kõrgemad maksud , aga selle eest pakutakse neile ka rohkem avalikke teenuseid, näiteks tasuta haridust ja meditsiiniabi. Eestis kehtivad maksud on mitmesugused ja üsnagi mõistlikud. Näiteks väheneb meil tulumaks aastast aastale ja hetkel on see jõudnud 21%-ni sissetulekust . Kuid hiljuti tõusid aktsiisimaksud, mis on minu arvates äärmiselt vajalik samm. Aktsiiside tõstmine ei too tulu ainult valitsusele vaid säästab ka eesti rahva tervist. Kõrgemad aktsiisid vähendavad kahjulike toodete, nagu tubakas ja alkohol, tarbimist. Samas tuleb aktsiiside puhul arvestada sellega, et liiga kõrged maksud soodustavad varimajanduse arengut. Järgmiseks riiki kaitsvaks maksuks on tollimaksud, mis kaitsevad riigi omatoodangut ja turgu. Kõrgemad maksud seatakse importkaupadele, et säilitada eestimaise toodangu konkurentsivõimet. Üks oluline maks on veel mainimata ja selleks on käibemaks. Käibemaks mõjutab rohkem vaesemaid inimesi, kes tarbivad valdava osa oma sissetulekust. Käibemaksu arvestatakse igalt tootelt või teenuselt 18% ulatuses. Käibemaks on ühtlasi peamine Eesti riigieelarve tuluallikas. Teised maksud, nagu maamaks , hasartmändumaks jne moodustavad suhteliselt väikse osa riigi tuludest. Need olid tähtsamad riigi sissetuleku allikad ja nende jaotamine toimub vastavalt aasta eelarvepoliitikale.
Kuid mida teha siis, kui majandus on nii öelda ülekuumenenud? Selle põhjuseks on liigne nõudlus, mis toob kaasa kõrge inflatsiooni ja toodandu kiire kasvu. Kõrge inflatsioon põhjustab inimestes aga ebakindlust ja sunnib neid kiiremini kulutama. Sellisel juhul peab riik piirama tarbimist. Tarbimise piiramiseks on mitmeid mooduseid, näiteks tõsta makse, vähendada riiklikke kulutusi või raha pakkumist, mis tõstab intresse. Võimalik on ka hoiustamise soodustamine. Sellisel juhul ei raiska inimesed oma raha mitte tarbimisele , vaid hoiustavad seda, mis avaldab omakorda mõju suurenenud tarbimisele seda piirates.