August Gailit (1)

August Gailit
-Sündis 9. jaanuaril 1891 Sangaste lähistel Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas.
-Ta oli eesti kirjanik. Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone.
-Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis.
-Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
-Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
-Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru".
-Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas.
-Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor.
-Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher -Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili .
-Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi.
-Gailit suri 1960. aastal 5. novembril ning ta maeti Örebro Põhjakalmistule.
Gailiti looming
Lühiproosas 2 viljakat perioodi:
I “Siuru”-aastad
Novellikogud “Saatana karussell ” 1917
“Rändavad rüütlid” 1919
Jutustus “August Gailiti surm” 1919
II 1920. aastatel
“ Idioot ” 1924
“Vastu hommikut” 1926
“Ristisõitjad” 1927
Gailiti lühiproosa sarnaneb Tuglase loominguga.
Tegevuskohtadeks on ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad.
Tegelased on iseäralikud, ebamaised.
Novellid on täis õudu, kuritegusid , tõbesid. Hilisemates novellides fantastilisus väheneb. Gailit läheneb realistlikule kujutluslaadile.
Ülevaate Gailitist novellistina annab “Kogutud novellid” I –III ( 1940 – 1942)
Följetonilooming:
2 kogumikku:
“ Klounid ja faunid” 1919
“Aja grimassid” 1926
Üks tema kuulsamaid följetone on “Sinises tualetis daam ” 1919.
Romaanid
1928 “Toomas Nipernaadi ”
1935 “ Isade maa” – Vabadussõja aineil
1938 “ Karge meri” – kalurite ja hülgeküttide elu
1942 “Ekke Moor ” – nipernaadiliku tegelaskujuga
1945 “ Leegitsev süda” – elu ja kunsti suhted, emaarmastus
Paguluses kirjutanud romaani “Üle rahutu vee” 1951 – kodumaalt põgenejate teekond Rootsi
Nagu ütles Jaanus Vaiksoo oma raamatus „Gailit ja Nipernaadi“, et Gailitist rääkimine peab pakkuma rõõmu ja rahuldust, niisamuti nagu pakub rõõmu ja rahuldust tema teoste lugeminegi. Gailiti stiil köidab lugejat , ega jäta külmaks. Ma usun, et selle väitega nõustuvad enamus, kes on Gailiti teoseid lugenud, samuti mina. Ta raamatud tekitavad lihtsalt niii huvi, et raske on lugemist pooleli jätta. Koguaeg on pinge õhus.
Huvitava võrduluse Gailiti loomingus saab debüütraamatu esimese ja viimase raamatu viimase lehekülje vahel. (lk8)
Nende kahe lõigu sarnasus on hämmastav. See paneb kohe küsima, et äkki on kirjanik terve oma loomeperioodi rääkinud ööst. Tõenäoliselt siiski ta seda teinud ei ole. Aga palju on vihjatud sellele, et tema teostes on väga sarnane stiil, tegelased ja teemad, nagu oleks ta kirjutanud koguaeg ühte raamatut. Selle eest korvas kõik aga tema teistest erinev ja väga lendlev mõtteviis ning tänu millele on sündinud palju imetlusväärseid teoseid.
Gailiti looming põhineb palju vastandamisel: hea ja kuri, soe ja külm, ning kõige põhilisem - ilus ja inetu. See käib läbi tema esimesest kuni viimase teoseni. Tsiteerin jällegi Vaiksood, kes ütles, et ilu ja inetus on Gailitile sama oluline kui Tammsaarele tõde ja õigus. See on tema elufilosoofia, millele ta on põhjenduse andnud romaanis „Leegitsev süda.“(lk11)
See antud lõik annab üldise ja lühikese, kuid samas nii sügava põhjenduse, mis minu arvates on vägagi tähelepanu ja mainimist väärt.
Siuru-periood oli Gailitile loominguliselt viljakas. Ilmus mitmeid novellikogusid ja romaane. Enamus tollane looming oli sünge ja väga mõjutatud raskest ajast pärast I Maailmasõda. Nondes teostes oli inetus küll väga selgelt domneerivam ilust. Ta fantaasia pidi olema väga jube ja julm, milletõttu teda on nimetatud jumalasalgajaks. Rahvas ei suutnud sellise inetusega harjuda ning avaldas ka oma arvamust sellekohta.
Haigus hävitab mehed. Naised jäävad üksi ja kaotavad oma elumõtte. Haigus hävitab rahvaid, maailm on määratud hukule. Piiritu Gailiti fantaasia. Ehk polnudki see ainult ouhas fantaasia, kui ümbritsev elu oli raske. Sõjakeerises inimesed kaotasid elu mõtte, elati hetkes. Päev korraga. Homset ei pruukind tulla. Gailit näitas tegelikkust ainult läbi oma nägemuse ja omas värvides, oma stiiliga.
Hea lõik teosest „Purpurne surm“(lk16)
See on üks nendest vürtsikatest mõtetest, mis mulle meeldib. Kuidagi väga hea ja arukas. Mulle jäi igatahes silma.
Gailit ülistas palju kodumaa loodust. Nt kogumikus „Ristisõjad“ mitmes teoses on kiitust ja ilustamist kodumaa kohta. Ning ka põhjamaa, mille ilusad kirjeldused leiab romaanist „Ekke Moor.“ Loodus ja inimene sageli võrdsed. Looduse muutlikkuses näeb Gailit inimese iseloomu, hingevärinaid ja tujusid. Läbi kodumaa looduse kirjeldab Gailit ka selle inimesi – endasse tõmbunud, kinnine, tundeid varjav, samas äärmiselt töökas rahvas, kelle sisemist hingesoojust on esmapilgul raske aimata.“Leegitsev süda“ - see räägib sellel teemal täpsemalt.
Toomas Nipernaadi - Raamat kõigile.
Tõi selle romaaniga eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Eeskujuks hulkuriromaanid. Seda nimetatud ka romaaniks novellides.Selles raamatus, mis ma Gailiti loomingu üldiseloomustuse kohta lugesin , oli väga erinevaid variante, lugemismudeleid antud Toomas Nipernaadi lugemise kohta. Nt Nipernaadi kui autobiograafia , kui müüt, kui kelm , narr, vagabund ja kurva kuju rüütel, kui arengulugu , kui ühiskonnakriitiline satiir, kui armastusromaan . Nagu näha, on vaatenurki raamatu kohta väga erinevaid, kuigi tegemist on ometi nii lihtsa ja kõigile meeldiva raamatuga . Põhjus, miks kõik seda naudivad, on üks: teose mitmekihilisus, millest igaüks võib midagi enda jaoks leida.Väga palju on räägitud sellest, et Gailit kujutas Nipernaadit endana. Rahvas tükkis neid väga tihti samastama. Räägiti ühest, mõeldi samas selle all ka teist.
„Kes on õieti too kummaline ja peaaegu mõistetamatu Toomas Nipernaadi? Kas „rätsep Rasinast või eesti kirjanik, millele juhitakse raamatu lõpunovellis, seega August Gailit ise“?“(A. Kivikas )
Lõppsõna
Geniaalne sõnavaldamiskunst vabastas Gailiti vajadusest nuputada oma loomingule juurde lugejaid köitvaid efekte . Gailit oli isepäine, sõltumatu ja väliselt nii muretu , kuid tegelikult vähesed teadsid, et selle naeru ja kindluse taga varjas kirjanik oma sentimentaalset südant. Ta vajas alati oma lähedaste sõprust ja abi. Kirjaniku väline elu ei pruugi anda temast tõetruud pilti. Ma usun, et palju enamat hingeelust ja tunnetest võib välja lugeda tema loomingust.