Räägime rahvuslusest! Ideloogia ja identiteedi vahel Kumu kunstimuusemi viies korrus, kaasaegese kunsti galerii võõrustab 25. aprillini rahvusvahelist kunsti näitust "Räägime rahvuslusest! Ideloogia ja identiteedi vahel". Projekti eesmärk on tekitada kriitilisi küsimusi kaasaegsest rahvuslusest 21. sajandi Euroopas ja uurida kuidas natsionalistlikust vaadete süsteemist saab uus rahvuslik identiteet. Kunstnike ajendiks näituse korraldamisel oli kunstis käsitlevate uurimuste nappus, sest kaasaegsed kunstikriitikud ning kuraatorid on sageli seotud rahvuslike institutsioonidega ega saa seetõttu vabalt oma arvamusi sellel vallas avaldada. Teisalt kurdavad nad, et tänapäeval ei suhtuta kaasaegsse kunsti piisavalt tõsiselt ja jäetakse see oma uurimisväljast välja.Projektis eksponeeritud teosed tekitavad igas näituse külastajas erinevaid emotsioone, sest rahvuse temaatika on praegu väga ak...
Dorian Gray Oliver Parkeri 2009 aasta film ,,Dorian Gray" on valminud samanimelise klassikalise romaani ainetel ning jutustab samanimelisest mehest, kes sõlmib saatanaga tehingu. See tehing seisneb selles, et mida iganes ta eal ei teeks, ta kunagi ei vanane. Doriani osa mängib Ben Barnes, tema sõpra Henry Wottonit Colin Firth ning Ben Chaplin kunstnik Basilit. Film algab Doriani oma perekonna mõisa pärandamisega ning sotsiaalsesse kõrgkihti lükkumisega. Temas arvatakse olevat nooruse võlu niivõrd palju, et otsustatakse maalida temast portree ning seda siis avalikult esitada. Henry küsimusele, et kas ta ei tahaks olla igavesti noor, vastab ta peale üürikest pausi jah, kuid mitte valjult, vaid maali sisse ja vaikselt. Algul eneselegi teadmata ta enam ei vanane ning hakkab elama Henry eeskujul elu, mis on täis naisi, joomist ning pidusid, kuid see maal hakkab tema eest vananema ning...
alumiiniumsulamist. Kaalu erinevus suurema vennaga on tühine, kõigest 0.05 grammi. Paksuse vahe on ka väike. Lite variandil on paksus 16.9 mm Plus variandil on see 13.6 mm. Puutetundliku paneeli kiidetakse selle hea tundlikkuse ja kiire toimimise pärast. Samuti kiidetakse Samsungi poolt loodud klaviatuuri antud mudelil, mida on kerge vajutada ja mille tagasiside kasutajale on väga hea paljude arvustuste järgi. Samas laidetakse numbrite ja tähtede kiiret kulumist maha. Samuti kiidetakse antud sülearvuti puhul korpust üldiselt. Kuigi see on tehtud plastikust on tegu väga hästi välja kukkunud korpusega. See ei ole liiga libe. Ning kaanele on tehtud tavaliselt alumiiniumkorpusega sülearvutitele omane harjatud viimistlus mis tagab selle et sülearvuti et libise nii kergel käest kui seda käsitleda. Ekraan Selle sülearvuti miinuseks on ekraan. Ekraan on kergelt udune
elektroonikat ja nn. "roboti häält". Paremini sobib see noortele, sest nemad lepivad rohkem selle stiiliga ning neile läheb seee paremini peale. Arvan, et see album on rohkem suunatud nooremale kuulajaskonnale. Mulle meeldib see plaat väga ning minu arvates on see üks õnnestunumaid plaate aastal 2009. 2 Näited: arvustused on kõik võetud ajakirjast MOOD aprill 2010, kõikide arvustuste autor on Mart Juur. 3
Vastandavad sidesõnad nõuavad koma (aga, vaid, kuid). Tüdrukud tahtsid minna marjule, kuid vihma hakkas sadama. Koolonit kasutatakse rindlauses siis, kui teine osalause seletab, täpsustab või täiendab eelmise osalause mõtet. Põngerjad kilkasid rõõmust: isa võttis kotist suure paki jäätist. NB! Tüüpeksimusi on sellistel juhtudel kooloni asemel mõttekriipsu kasutamine. Nt väär: Oleme küllaltki omapärase nähtuse tunnistajateks olnud kohe esimesel aastal ületas arvustuste üldmaht teoste eneste mahu. õige: Oleme küllaltki omapärase nähtuse tunnistajateks olnud: kohe esimesel aastal ületas arvustuste üldmaht teoste eneste mahu. Mõttekriipsu kasutatakse siis, kui tahetakse eelneva osalause mõtet esile tõsta või väljendada üllatust. Suvi on kätte jõudnud aeg on maale sõita. Semikoolonit kasutatakse siis, kui tahetakse eelneva osalause mõtet esile tõsta või väljendada üllatust.
Kirjanude raamatuarvustuste analüüsid mitme nais- ja meesautori teost on analüüsitud;mida on esiletõstetud mees- ja mida naisautorite teostes; kas ja kuidas on arvustuses vihjatud autori soole;kas puudutatakse ka lugejat ja tema sugu; kas analüüsitava teose probleemid on rohkem naisi või mehi puudutavad,millised need on; kas arvustatava teose tegelased on mehed või naised jne;milliseid erinevusi märkate mees-ja naiskriitikute arvustuste stiilis,ülesehituses ja analüüsitavate aspektide valikus. Koostage eelneva põhjal kokkuvõte. Kadri Pius Analüüsitud on Imbi Paju raamatut ,,Soome lahe õed. Vaadates teiste valu". Arvustus on ilmunud lehes Lääne Elu ning kirjutajaks oli Tarmo Õuemaa. Õuemaa kirjutab, et teos on kirjutatud heas ajakirjanduslikus stiilis. Ta väitis, et pettus selles raamatus, kuna algus oli paljulubav. Lubatud oli inimlikke lugusid, kuid neid oli vähe. Pigem
novellid, uus-romantism. Jäävväärtuslik on tema omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming (näiteks kogu "Saatus", 1917). Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks. 19251971: psühholoogiline realism. Romaaniga "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silma läbi nähtuna mõisaelu ja -inimesi, jõudis Tuglas taas realismini. Ta viljeles ka kirjanduse lühizanre ("Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.
See on paratamatugi, sest toimetajaid seob põlvkondlik võrgustik ja erinev haridustaust. Ajakirjanduse formaat esitab kriitikale omakorda kohanemiskohustuse. Maksimaalselt nelja tuhande tähemärgiga saab kirjandusteost tõepoolest üksnes markeerida ning väljendada kriitiku põgusat suhet sellesse. Teose lülitamine laiemasse ringi ei tule sel juhul kõne allagi. Pealegi nõuaks see kirjandusloolist ja -teoreetilist eruditsiooni, milleks nn jooksva kriitika kirjutajail pole motivatsiooni. Arvustuste honorar on sümboolne ega soosi uurimistööd. Nõnda avaneb meie ees suur hulk kriitikat, milles ilmuvad kirjandusteosed hõljuvad õhus otsekui liblikad, keda kriitikud imetlevad või siis oma võrku püüavad/sulgevad. See ongi kriitika üksildumine. Varasema kirjanduskogemuse haprus, kirjanduse kui tervikorganismi tajumise nõrkus teeb kriitikast fragmendi. Selles fragmendis pihustub ka kujutlus kirjandusest. Kasutatud kirjandus: 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Veidemann 2
kirjakeele reeglid”, 1912). Veski oli ka üks 1910. aasta laulupeo peakorraldajaid. Naasnud 1914. aastal Tartusse, töötas Veski Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretärina (kuni aastani 1922) ning toimetas ajakirju Eesti Kirjandus (aastatel 1915–1934) ja Eesti Keel (aastatel 1936–1940). Samal ajal andis ta taas tunde Treffneri gümnaasiumis. Eesti Kirjandus kujunes Veski käe all kirjanduslooliste lühiuurimuste ja arvustuste peamiseks avaldamiskohaks. 1919. aastal sai Veskist Tartu ülikooli õppejõud. Ta jäi sellesse ametisse ka nõukogude perioodil (kuni aastani 1956). Aastal 1947 valiti Veski professoriks, aastatel 1946–1956 juhatas ta eesti keele kateedrit. Samal ajal juhatas Veski TA Keele ja Kirjanduse Instituudi sõnaraamatute ja õigekeelsuse sektorit (aastatel 1946–1956) ning oli Emakeele Seltsi esimees (aastatel 1946–1968). 4
hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. Johannes Aavik Johannes Aavik -- (1880-1973) eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks
pitsike kangemat napsu. The Irish Embassy Pub-on ainulaadne koht, mis pakub klientidele iiripärase toidu ja joogi kõrvale ka meeleolukat ja sõbralikku seltskonda. Majutuskohad maakonnas. Narva hotell-asub Narva kesklinnas, rongi- ja bussijaama vahetus läheduses. Ühele poole jääb Narva linnus ja teisele poole jõgi. Hotellis Narva on kohapeal restoran, fuajeebaar, konverentsiruum, banketisaal ja valvega parkla. See on arvustuste põhjal külastajate lemmikpaik sihtkohas Narva. Keskmine hind öö kohta: 30 Hotell Inger-Hotell Inger asub Narva kesklinnas ning on lühikese jalutuskäigu kaugusel Narva linnusest ja 17. sajandist pärit bastionitest. Külalistele pakutakse tasuta WiFi-ühendust ja privaatset parkimist.Kõigis hotelli Inger tänapäevastes tubades on televiisor, digitaaltelevisioon, otseühendusega telefon ja vannituba. Restoranis Salvadore pakutakse klassikalisi rahvusvahelisi toite ning rikkalikku
· Komplekteerimisplaan dokument, mis määrab kindlaks hangitavate teavikute hulga, laadi, keele, sisu, tüübid · Komplekteerimiseelarve eeloleva, teatava kindlaksmäärtud ajaperioodi teavikute hankimise kulude loetelu Komplekteerimise viisid · Jooksev komplekteerimine kogu täiendamine uudisväljaannetega (ilmuvad teavikud komplekteeritakse jooksvalt) · Retrospektiivne e järelkomplekteerimine kogu täiendamine varem ilmunud teavikutega (nt arvustuste, bibliograafiate, viidete, kasutajate soovituste abil); siia kuuluvad ka juhuslikud hanked (kingitused, annetused, soodusmüükidelt, oksjonitelt, isikukogudest) · dekomplekteerimine mittevajalike teavikute eemaldamine raamatukogust; kogude vabastamine vananenud, kulunud, mitteprofiilseist ja ülearuseist teavikuist Komplekteerimise allikad Peamised: · Kirjastused, kirjastajad · Vahendusettevõtted edasimüüjad, hulgimüüjad · Raamatukauplused jaekaubandus
,,kes oma rahvale ükskord küpset toitu pakkuda tahab, see kogugu ise enne vaimukamber varaga kuhjani täis". Reimani enda huvid aga liikusid palju laiemalt, kui seda oli eriala ülikoolis, ja haarasid kogu eesti kirjandust, teadust, kultuuri, rahvuspoliitilist seisukorda. Ta elas kaasa eesti ühiskonna käärimisele ja tundis tõsise isamaalasena muret rahva tuleviku pärast. Eriti südamel lähedal oli talle kõige arvustuste peale vaatamata Eesti Kirjameeste Selts, kuhu ta ülikooli tulles ilmse vaimustusega liikmeks astus, mis talle aga aastata jooksul suurt pettumust oli valmistanud. Kui 1886 EÜS-i vilistlane K.A. Hermann ,,Perno postimehe" ostis ja Tartus ,,Postimehena" käima pani, siis kutsus ta EÜS-i liikmed kaastööd tegema. Tagantjärele dateeris ka V. Reiman enda ajakirjandusliku töö algust 1886. aastaga. Siiski leidus esimene vaidlematult kindlaks tehtav V. Reimani kirjutais ,,Postimehes" 1887
hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. August Alle August Alle -- (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas "Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus "Siuru" ringkonda
(Nukuteatri/Dvinjaninovi) etendusega seoses. Nüüd müüakse DVD-d ju ka igas toidupoes (või müüdi?). Minule meeldivad eestikeelsed laulud isegi rohkem – toonaste noorte näitlejate esituses (Võigemastid ja Koikson põhiliselt). Samas pean tunnistama, et eestikeelse Grease CD-l on suur osa laule igavad ja eriti ei meeldigi. Etendust ma toona aga ei näinud – mulle tundus, et on suhteliselt täpselt filmi järgi tehtud (aga jah, toona ma ise vaatamas ei käinud, pigem arvustuste ja piltide järgi – näiteks see video siin: nii poisid kui tüdrukud metallvarbade seas. Tartu etenduses oli tüdrukutel ikka oma element) Muusika. Esiteks siis muusika, mis oli kõige olulisem. Peategelased ei laula seal ju põhilist osa lauludest, vaid siiski need mõned, mis plaadilt kuulatuna on mu lemmikud. Polnudki väga viga ka nüüdses etenduses. (Mõni üksiku laulu mõni üksik koht, mida oleks veidi võimsamalt või paremini tahtnud kuulda).
fotone g atiivide ning filmikogu . Muusikaosakonnas on materjale väljapaistvate e e sti interpre etid e, dirigentid e, heliloojate jt muu sikag a teg el e nu d ja teg ev at e isikute kohta ning laulukoorid e , orke strite, mitm e s u g u st e ühingute ja teg ev u s e fond e . Suurt väärtust om av a d heliloojate käsikirjad . Teatriosakonda kuuluvate kavale hte d e , fotod e arvustuste, kost üü mi ja dekoratsioo nikavandite kaudu saab hea ülevaate e e sti teatrite aren gu st ja hetke s e i s u st . Kunstikogu sisalda b maal e , graafikat, skulptuure, kost üü m e , plakateid, mak ette . Muuseumi filiaal e e sti lavastaja ja näitleja Andre s särevi (1902 1970) kortermuu s e u m oli Anna ja Andre s e koduk s aastail 1938 1980 . Per ek o n n al e kuulunud
tuhka pähe raputada ja asjast hoopis kõrvale hiilida. Mis erilisi võimalusi siis kriitikul ikka on? Ainult öelda oma sõnadega ümber seda, mida keegi teine juba enne sind ära on öelnud, järeldada midagi, osutada millelegi, asetada kellegi loomingut püüdlikult kuhugi, mis objektiivselt võttes peaks olema kultuurikontekst, koht laiemal kirjandusmaastikul vms, tegelikult pole aga muud kui kriitiku enda ainuomane ja väga isiklik maailmapilt. Oma vanade arvustuste mustandeid vaadates - mõned neist on siiani alles - olen hämmeldusega märganud, et need on sageli lõpptulemusest elavamad ja huvitavamad. Võimalik, et kehtib paradoks: mida zhanripuhtam on kriitika, seda igavam ta lõppkokkuvõttes on. Kriitika paradigmas on kõik nii neetult etteaimatav, talitsetud ja mõistlik. Kriitika meetod seisneb ju emotsiooni paralüseerimises, ratsionaalsuse üürikeses triumfis. Ent selline mõtteviis, mis eeldab, et maailm on
Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I-- II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. 10. Tuglas kultuurielu korraldajana · 1946 antakse talle Eesti Rahvuskirjaniku aunimetus · oluline organisaator Eesti Kirjanike Liidus; · töötas ajakirjas ,,Looming" · lõi omanimelise novellipreemia 1970 11. Sümbolism Tuglase novellides
Kreiskoolist (praegune VHK) pidi 1882. aasta kevadel enne koolikursuse lõppu lahkuma, kuna oli välja tulnud poiste salanõu pageda laevaga Ameerikasse. Koolist sai Vilde kaasa saksa keele oskuse ja klassikalise kirjanduse tundmise. Eesti keeles kirjutamist pidi ta iseseisvalt õppima. Koolipäevil sai alguse Vilde kiindumus teatri vastu, ta käis tihti Tallinna saksa Linnateatris. Noorena tegi Vilde isegi ebaõnnestunud katse saada näitlejaks. Hea teatritundmine tuli kasuks arvustuste ja hiljem ka näidendite kirjutamisel. Kui Vilde hakkas kirjutama, siis nähti tema esimestes teostes Vildest paar aastat vanema tädipoja, ,,Tasuja" autori Eduard Brunbergi (Bornhöhe) eeskuju. Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses. Lühemat aega töötas seal ka Juhan Liiv. Vilde oli ajakirjanik üle 20 aasta. , 18871890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe" toimetuses.
Värvainete ülesandeks on tootele atraktiivse välimuse andmine. Puuviljamaitselisandite kasutamisel aitavad värvained parandada ka jäätise värvust. 6.5. Retseptuuri koostamine Segu koostamisel tuleb arvestada kasutatava friiseri tüübiga ning kuivaine suhtega veefaasi. Kui viimane on väga kõrge, on risk, et tekib `liivane' tekstuur laktoosi kristalliseerumise tõttu. Kui see on liiga madal, saadakse jäise teksuuriga toode. Arvustuste aluseks on tõsiasi, et piima rasvata kuivaine seob ca kuuekordse koguse vett. Sellisel juhul rasvata kuivaine sisaldus oleks 100 - rasvaga kuivaine % / 7 (7=6+1 osa) Näiteks vertikaalse friiseri kasutamisel oleks segu (7% rasva, 12,5% suhkrut, 1% emulgaatoreid/stabilisaatoreid) rasvata kuivaine optimaalseks sisalduseks 100 - (7+12,5+1)/7 = 11,35 (11,4)% Tabel Ligikaudsed rasva ja suhkrusisaldused jäätisesegus
hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. Tuglas oli noorte kirjanike juht, nõuandja ja juhendaja. Ka oli ta pidevalt kohal Eesti nn vaimupealinnas Tartus. Ta oli paljude tähtsate kirjandusseltside asutaja ja põhiliige. Rahva valgustaja ja uute ideedega väljaastuja. Sidus
selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Lähilugemine – teose tõlgendamine iseväärtusena, tema enda ehitusest ehk struktuurist lähtuvalt. On mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel. Kauglugemine tähendab tööd sekundaar- ja tertsiaarkirjandusega: arvustuste, ülevaadete, bibliograafiate ja raamatustatistikaga, ja see võimaldab keskenduda tekstist väiksematele või suurematele elementidele – ühelt poolt nähtustele nagu võtted, teemad ja troobid, teisalt žanrid ja süsteemid. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile.
Ajavahe arvustus- antakse iga kindla fikseeritud ajaintervalli tagant. Nt magamaminemisel kiitus (muinasjuttude lugemine..), jõulud, kooli lõpus vahvad üritused, palk... Suhte arvustus- iga mingisuguse konkreetse tegevusega või seosega seotud sarvustus. Nt Thorndike leidis, et rotte on võimalik panna käituma nii, et nad saavad aru mitu korda nad peavad klahvi vajutama, et saada maiustada (nt 192 korda). Juhusarvustus- arvustuste ajavahe pidevalt muutub (ei tea millal oodata). Nt kasiino Ta ütleb, et inimene on algselt neutraalne. Kogemused teevad inimese kas heaks või halvaks. Esimesena ütles, et tingitud refleksid ei suuda seletada, kuidas kujunevad elu jooksul omandatud käitumise vormid. Nt kõne. Ta toob juurde ka selle, et lisaks väliskeskkonnamõjudele reageerimisele, avaldab organism ise mõju ja opereerib teda ümbritseva keskkonnaga. Kognitiivne areng
Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. "Hamlet" on William Shakespeare'i näidend (tragöödia), mille peategelaseks on Taani prints Hamlet, kes haub kättemaksu oma onule, kes on tõusnud troonile, mõrvates oma venna, st Hamleti isa. Näidend on kirjutatud arvatavasti ajavahemikus 1599 1601
mille mängus polnud tähtsad niivõrd akustiline rahuldatus ehk kõla kuivõrd sellesse hõlmatud moraalsed ja intellektuaalsed omadused. Vanal ajal esinesidki hiina õpetlased peamiselt mõttekaaslaste ees, avalikud kontserdid olid nende traditsioonis täiesti tundmatu mõiste. Analoogne eesmärk oli ju ka Arnold Schönbergi algatusel Viinis 1918. aastal loodud Muusika Privaatesituse Ühingul, kus nii aplaus kontserdil kui arvustuste ajakirjanduses avaldamine olid rangelt keelatud (Cook 2005: 134–135). Siin tuleb kontrast džässmuusika tavadega eriti selgelt esile – džässis on publik olulise partneri rollis, seega džässikontsert ilma publikuta või vaikiva publikuga on täiesti kujutel- damatu. Vastupidi, džässikontsertidel on tavaks aplausid pärast iga õnnestunud soolot või isegi soolo sees, mingi eriti vaimuka repliigi peale. Sellise “publiku peegelduse” fenomeni
annaabi.ee 
