Peategelasest kangelase tüüp, kelle kanda jäi teose põhiidee ja kes pidi minevikus toimunud heroiliste tegude kaudu inspireerima lugejaid. Üldjuhul positiivne kangelane. Muutused: Pärast 20.saj toimunud ohvriterohkeid sõdasid ja repressioone mõjub traditsioonilise kangelase kuju väheveenvalt. Kangelast asendab kahtluste ja süütunde küüsis vaevlev antikangelane või ajaloosündmustes osalev, kuid nende kulgu mitte määrav tavainimene. Kuid ajaloolise kirjanduse muutumise peapõhjus seisneb mõistmises, et ajaloolise tegelikkuse täielik edasiarendamine on võimatu, sest ka minevikust kirjutades lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest. Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine
Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming. Kriitik Mart Mäger, kes julgeb midagi öelda. 68ndal eksistentsialismi poleemika: ilmne see, et avalikku vaba dialoogi võimalust pole, kui on, siis piiratud viisil. Selgelt näha, et käib üleüldine noore kirjanduse tümitamine, vastulauseid tuleb vähe või on laveerivad. Kõige kuriossem on võtmeküsimus vabavärsi kohta: kas NL Eesti luuletaja tohib vabavärsis kirjutada. Kui poleemikal positiivne tulemus, siis see on see, et kuigi seda ametlikult välja ei öelda, on poleemika lõpus selge, et võib vabavärsis kirjutada. Vabavärssi tuelb ka edaspidi. Kõige lihtsam appelleerida 20ndate Vene kirjanduses. 20ndate analoog aitab. Negatiivsed tulemused: kui selline
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin);
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett -
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need
ning tragöödia "Libahunt" (1912). "Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus
Vanemuises. Kaante vahel 1915. Ja siis "Libahunt" 1911 a , sellega avati Pärnus Endla teater. Zanr tragöödia. 5 vaatust. Kõikide näidendite tegevus maal . realism. Libahunt - Aluseks on oma varem ilmunud jutustus. Käsitleb minevikuuskumuste j akommete maailma. Põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad kaks tüdrukut - Tiina ja Mari. Tegelaste loomes peitub autori elukäsitus - ausal , siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Tiina oli kirglik , tundeline , põlgab orjameelsust , tuimust ning ihkab õnne ja armastust. Ta hindab üleköige vabadust - õigust elada oma seaduste järgi ja vabalt armastada. Mari on tasase ja kadeda loomuga , ta on otsekui loodud tööinimeseks , orjaks , kes ei ska näha elu rõõmsamat poolt. Kuid ta on oma õnne eest võisteldes kõigeks valmis. Margus on tolle aja inimene - allaheitlik, ebakindel ja sisemiselt lõhestatud, passiivne.
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III
Kõik kommentaarid