"Räägime Rahvuslusest" (0)

Räägime rahvuslusest!

Ideloogia ja identiteedi vahel

Kumu kunstimuusemi viies korrus, kaasaegese kunsti galerii võõrustab 25. aprillini rahvusvahelist kunsti näitust “Räägime rahvuslusest! Ideloogia ja identiteedi vahel”. Projekti eesmärk on tekitada kriitilisi küsimusi kaasaegsest rahvuslusest 21. sajandi Euroopas ja uurida kuidas natsionalistlikust vaadete süsteemist saab uus – rahvuslik identiteet.
Kunstnike ajendiks näituse korraldamisel oli kunstis käsitlevate uurimuste nappus, sest kaasaegsed kunstikriitikud ning kuraatorid on sageli seotud rahvuslike institutsioonidega ega saa seetõttu vabalt oma arvamusi sellel vallas avaldada. Teisalt kurdavad nad, et tänapäeval ei suhtuta kaasaegsse kunsti piisavalt tõsiselt ja jäetakse see oma uurimisväljast välja. Projektis eksponeeritud teosed tekitavad igas näituse külastajas erinevaid emotsioone, sest rahvuse temaatika on praegu väga aktuaalne ning tavaliselt on enne muusiumi külastamist igaühes välja kujunenud oma arvamus ja arusaam, nii Eesti ajaloost ja pronkssõdurist kuid ka Euroopast, kust kuuleme igapäev teateid illegaalsetest immigrantidest, Schengeni viisaruumist, aga ka paremäärmuslikest liikumistest ja kuritegudest. Näitus kulges läbi mitme ruumi ning teoses olid kasutatud väga erinevaid tehnikaid. Nii harjumuspärsed maalid, monumendid, fotod ja videod kui ka mitte hoobilt matsu jagavateks nn. pikemat süvenemist ja taustauuringut nõudvad teosed, näiteks galeriisse oli toodud laste võrevoodi, millel madratsi asemel oli muld või kaks võrdset hunnikut paekivi ja klaaskilde, millele igaüks saab mõelda oma tähenduse, kas need viitavad Eesti tööstuslikule minevikule ja euro tulevikule või vandalismile ja maailma haprusele. Enim jäi silma noore Soome kunstniku John Phillip Mäkineni teos “Revolutsiooni lapsed”, mis kujutab lendurijopet, kuid vast sellist ükski Eesti marurahvuslasest lendur seljas ei kannaks. Jope valisel poolel särab kaunilt Eesti Vabariigi lipp , kuid sisemuses on Vene lipu värvid. Lähemalt uurides näeb varrukataskus revolvri kuuli. Mäkineni teos mõjub neile, kes endale poole valinud kui punane rätik härjale. See paradoksaalne objekt ei luba ennast mälust lihtsalt kustutada , vaid jääb sinna pikaks ajaks vastukaid tundeid tekitama. Olid ju needki revolutsiooni lapsed, kes aprilli Tallinna tänavatel mässu korraldasid. Pealt näha kannavad nad Eesti lipuvärvides kuube, kuid sisemuses on see teistsuguse sisuga, mõjutatud kusakilt eemalt. Arvan, et teose suureks plussiks on selle lihtsus – peale vaadates saab aru, millega tegu. Jopest edasi liikudes on tahvlid, kuhu igaüks saab kriidiga kirjutada oma nime ja kodumaa. Seal saab igaüks avaldada anonüümselt oma rahvuse.
Näitus pani mõtlema, kas mitme aastakümne pärast on alles veel selline sõna nagu rahvus, sest tulevad uued põlvkonnad uute mõtetega ja nemad ei pea klaarima vanemate õiendamata arveid. Äkki kaovad rahvused, kõik kuulub kõigile. Mis on sinu, on ka minu! Ja lõpuks jääb vaid üksainus keel ja riik. Kuid milline?
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et näitus jättis sügava mulje, ehk mängis selles ka rolli hea ajastus – pea 20 aastast Nõukoguse ajast ja aastake enne eurole ülminekut. Arvan, et näitust võiks külastada ka vene noored, sest alati ei pea olema kunstiga ja autoriga nõus, vaid panema oma seisukohti hindama ja teiste omi austama.