"Dorian Gray" (2009) arvustus (1)

Dorian Gray
Oliver Parkeri 2009 aasta film „Dorian Gray“ on valminud samanimelise klassikalise romaani ainetel ning jutustab samanimelisest mehest, kes sõlmib saatanaga tehingu. See tehing seisneb selles, et mida iganes ta eal ei teeks , ta kunagi ei vanane . Doriani osa mängib Ben Barnes, tema sõpra Henry Wottonit Colin Firth ning Ben Chaplin kunstnik Basilit.
Film algab Doriani oma perekonna mõisa pärandamisega ning sotsiaalsesse kõrgkihti lükkumisega. Temas arvatakse olevat nooruse võlu niivõrd palju, et otsustatakse maalida temast portree ning seda siis avalikult esitada. Henry küsimusele, et kas ta ei tahaks olla igavesti noor, vastab ta peale üürikest pausi jah, kuid mitte valjult , vaid maali sisse ja vaikselt . Algul eneselegi teadmata ta enam ei vanane ning hakkab elama Henry eeskujul elu, mis on täis naisi, joomist ning pidusid, kuid see maal hakkab tema eest vananema ning näitab Doriani tõelist hinge.
Film on üsnagi hästi tehtud ning meenutab mulle Manoj Shyamalani filmi „Purunematu“, mille süžee on mõneti sarnane „Dorian Gray“ omaga . Londoni tänavad näevad välja väga ehtsed ning oma ajale sobivad, kõrtsid samuti. Doriani algupärane naiivsus ning enesekindluse vähesus on väga heaks kontrastiks lõpuks välja kujunenud isiksusele. Näitlejatöö on samuti rahuldav.
Kuigi „Dorian Gray“ on hea film, kaasnevad sellega ikkagi ka mõned miinused. Esimene ja vast kõige suurem miinus oli raamatu ja linateose vaheline lahknevus. Filmist oli palju osi ära jäätud, mistõttu tundus teos kohati üsna sisutühi. Ilmselt on selles süüdi ka minu jaoks liiga pikk ning veniv algus. Selle oleks saanud lõigata ikka palju lühemaks ning tuua sisse kohti raamatust, mis olid väärt linateosesse pääsema.
Filmis tehti Dorianist ka üks suurustav ja laiav rikas mees, kes pidevalt käis pidudel, kuid paberkandjal oli ta hoopis huvitatud kirjandusest ning igasugusest käsitööst, aga ka usunditest ja liikumistest.
Filmi lõpp oli hea, see kuidas see maal lõpuks Dorianist võitu sai ning ta sellest mõõga läbi lõi, kuid liiga hollywoodlik. Raamatu lõpp meeldis mulle rohkem.
Olles lugenud nii raamatut, kui vaadanud filmi võin väita, et raamatut ja filmi võrreldes on esimene peaaegu sajaprotsendilise tõenäosusega parem ning ega „Dorian Graygi“seda muuda, kuid vaadatav oli film sellegipoolest. Kinno selle filmi pärast mina isiklikult ei läheks, kuid DVD peale ostaks küll.