Rein Veidemann (0)

Rein Veidemann
Referaat
Koostas:
2008
Rein Veidemann
Rein Veidemann, sündinud 17. oktoobril 1946, on nii kirjanik kui teadlane , poliitik kui ajakirjanik, maailmaparandaja ja lihtsalt kirglik inimene, ning peale selle veel Tallinna Ülikooli õppejõud. Ise on ta aga öellnud, et on totaalne romantik . Abielus on ta Andra Veidemanniga, kes on Eesti etnoloog ja poliitik.
Rein Veidemann on mees, kes tegeleb pideva enesetäiendusega. Vene ja soome keel räägib Veidemann vabalt, inglise keelt erialase ja argisuhtluse tasemel, saksa keeles on ta aga lugemise ja kirjutamise tasemel. Rein Veidemanni ustav kaaslane läbi elu on olnud raamat. Tavalistest juturaamatutest jäi talle peagi väheks, siis hakkas ta õppima tarkade raamatute järgi ja lõpuks hakkas ise kirjutama.
Rein Viedemann on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusnõukogu liige, Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni aastaraamatu Interlitteraria toimetuse kolleegiumi liige, Tartu ülikooli humanitaarmonograafiate sarja Heuremata kolleegiumi liige, ajakirja „Keel ja Kirjandus“ retsensent .
Ta on käinud esinemas erinevates väljaannetes ja seda üsna tihti (päevalehed, Sirp , Looming, Maaleht , Õpetajate Leht), kõnelenud kirjandus- ja kultuuri ning ühiskonnaelu probleemidest, käinud esinemas loengutega õpetajatele, kultuuritöötajatele. Kõikvõimalikke esinemisi on Veidemannil viimasel kümnendil olnud lausa nii palju, et ta ei suuda nende üle enam arvestust pidada.
Veidemanni üks tugev külg on lugeja mõjutamise võime. Tema raamat "Isiku tunnistus " on on huvitav ja informatiivne. "Mõtlemine on avastamine," kirjutab autor ise ning "Isiku tunnistus" pakub korraga nii mõtlemis- kui avastamisrõõmu. Mainitud raamat on avaldatud Veidemanni 60 aasta juubelisünnipäeval, mis koondab kirjutisi aastatest 1981–2006. Ettekannetest, loengutest ja esseedest koosnevat kogumikku täiendavad fotod autorist ja tema kaasaegsetest ning autori enda luuletused.
Rein Veidemann
Rein Veidemanni artikel: Kriitika üksildumine
05.01.2007 00:01
Rein Veidemann, TLÜ/EHI professo
Aastalõpu intervjuus Postimehe kultuurilisale tõdes Kajar Pruul eesti kirjanduskriitika olevat kriisis juba tervelt viimane aastakümme. Umbes sama jagu aega elame tõelises kirjandusbuumis, sest mitte kunagi varem pole ilmunud nii palju ja mitmekesiseid eestikeelseid ilukirjanduslikke või sellele pretendeerivaid teoseid. Tagajärjeks on «käärid» ilmuva kirjanduse ja selle kirjandusavalikkuses sünkroonse peegelduse vahel.
Ehk teisisõnu: kirjandus elab oma veealust afaatilist elu, mille tunnistuseks on küll ilmumisteated, müügiedetabelid, aga pole kirjanduslikku dialoogi. Ja mis elu elab kriitika, selle dialoogi esmane kindlustaja, kui kriitikas leiab vastukaja vaid viiendik ilmuvast toodangust? Sama üksildast elu kui kirjanduski.
Tiit Hennoste on tähele pannud , et kriitika ajendi määrab nüüd kirjanduslik «uudiskünnis». See esitab kriitikale suhtekorraldusliku ülesande. Tänapäeval ongi kirjanduskriitika suhtekorralduse teenistuses, kasvanud on promoveeriva (esitleva) kriitika osa.
Promoveerimisvajadus (et ikka uudiskünnist ületada!) on tõstnud kirjastajate rolli kriitikavälja kujundamisel. Ükski kirjastus ei hakka oma toodangule tellima vastureklaami või kriitilist kriitikat, milles teose analüüsiga kaasnevad oponeeringud ja hinnangud. Eestkõnelev kriitika iseloomustab kirjanikukriitikat ja nn camp-kriitikat, mille üle diskuteeritakse agaralt kirjanike liidu listis.
Ajalehtedes ja kirjandusajakirjades ilmuv kriitika on toimetuste/toimetajate nägu. See on paratamatugi, sest toimetajaid seob põlvkondlik võrgustik ja erinev haridustaust. Ajakirjanduse formaat esitab kriitikale omakorda kohanemiskohustuse. Maksimaalselt nelja tuhande tähemärgiga saab kirjandusteost tõepoolest üksnes markeerida ning väljendada kriitiku põgusat suhet sellesse.
Teose lülitamine laiemasse ringi ei tule sel juhul kõne allagi. Pealegi nõuaks see kirjandusloolist ja -teoreetilist eruditsiooni, milleks nn jooksva kriitika kirjutajail pole motivatsiooni. Arvustuste honorar on sümboolne ega soosi uurimistööd.
Nõnda avaneb meie ees suur hulk kriitikat, milles ilmuvad kirjandusteosed hõljuvad õhus otsekui liblikad, keda kriitikud imetlevad või siis oma võrku püüavad/sulgevad. See ongi kriitika üksildumine. Varasema kirjanduskogemuse haprus, kirjanduse kui tervikorganismi tajumise nõrkus teeb kriitikast fragmendi. Selles fragmendis pihustub ka kujutlus kirjandusest.
Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Veidemann

http://www.sirp.ee/2004/13.02.04/Kirjand/kirjand1-1.html

http://www.parnupostimees.ee/081007/artiklid/10078871_foto.php