Friedebert Tuglas (0)

Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas sündis 2. märts 1886 Võnnu kihelkonnas, Tartumaal (praegu Põlvamaa) ja suri 15. aprill 1971 Tallinnas. Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Kuni aastani 1923 kandis ta nime Friedebert Mihkelson või Michelson. Ta oli eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane.
Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis, kus sai venekeelse hariduse ja seejärel Uderna ministeeriumikoolis. 1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli. Seal õppimise ajal ilmus lastejutt " Siil ". Haridusteed jätkas ta Hugo Treffneri gümnaasiumis.
Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist ; ta arreteeriti detsembris ja veetis kaks kuud Toompea vanglas. Seal kirjutas ta proosaluuletuse "Meri".
1906–1917 elas Tuglas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918 abiellus ta Eloga.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (1917-1919) ja " Tarapita " (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940).
Tuglasele püstitatud mälestusmärkide juurde juhatab Räpina teelt Vastse -Kuuste tee alguses vasakul pool teed püstitatud märk, mis raiutud paksu raudvõrestikku, millel kiri „Väikese Illimari maale“. Teed mööda edasi minnes pärast Ahja sidejaoskonda on kultuurimaja kõrval Tuglase park. Parki istutasid puud Tartu üliõpilased. Parki kulgeva teeraja alguses on teeraja kõrval kiviplaat, millel kiri: Kui keegi veel küsiks, siis vastaksin, et tahaks olla väike Illimar . Teerada mööda edasi minnes on suurem kivi, millele kirjutatud: See on mu kõikide rännakute lähtepunkt. Järelejäänud endise õllekoja seinale on kinnitatud plaat, kuhu on kirjutatud: Friedebert Tuglase kasvukoht 1884-1845. a.
Friedebert Tuglase nimelise Ahja Keskkooli esisel platsil on Friedebert Tuglase kujuga monument .
Kirjandusteadlasena on Tuglas väitnud, et tema suur mõjutaja oli Taani ametivend Brandes. Tuglas kirjutas monograafiad Juhan Liivist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia".
Tema loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad.
Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:
1901–1914: otsingute ja katsetuste periood.
Põimuvad realism ja romantism .
Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa", 1906) ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega ( poeem "Meri" ja "Kätki laul").
1914–1925: kõrgperiood. novellid , uus-romantism.
Jäävväärtuslik on tema omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming (näiteks kogu "Saatus", 1917). Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.
1925–1971: psühholoogiline realism.
Romaaniga "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silma läbi nähtuna mõisaelu ja -inimesi, jõudis Tuglas taas realismini.
Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre ("Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult.
Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare " (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.