ARVO PÄRT (1)

ARVO PÄRT
Arvo Pärt on maailmanimega helilooja , kelle muusikat iseloomustab tugev konstruktsiooniloogika ja sakraalne atmosfäär. 1960. aastate julgeima uuendajana tõi ta oma varasema loominguga eesti muusikasse kõik tähtsamad modernistlikud kompositsioonitehnikad. 1980. aastatel sai Pärt kogu maailmas tuntuks meditatiivse tintinnabuli-stiiliga. Arvo Pärdi looming on oluliselt mõjutanud eesti nüüdismuusikat.
Arvo Pärt õppis aastail 1954–1957 Tallinna Muusikakoolis muusikateooriat ja 1957–1963 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri juures kompositsiooni. Aastail 1958–1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios, seejärel sai temast vabakutseline helilooja. 1980. aastal emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Eestist Viini ja aasta hiljem reisis DAAD-i stipendiumi (Saksamaa Akadeemilise Vahetuse Ameti stipendium ) toel Berliini. Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal on taastunud helilooja side sünnimaaga.
Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed – kaks sonatiini (1958–1959), " Partiita " (1958) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) – esimene ette kantud dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) – arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited. Viimasest teosest sai alguse Pärdi muusika rahvusvaheline levik (sh ettekanne festivalil "Varssavi sügis" 1965). Sellistes teostes nagu "Kollaaž teemal B-A-C-H" (1964) oboele ja orkestrile, tšellokontsert "Pro et contra ", Sümfoonia nr. 2 (1966) ja Mäejutluse tekstil põhinev " Credo " (1968) klaverile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile kasutas helilooja kollaažitehnikat, milles dramaatilistele kõlakujunditele vastanduvad helged tonaalharmoonilised tsitaadid või stilisatsioon.
Pärast kolmeaastast loomepausi, mil helilooja uuris vana sakraalmuusikat, valmis 1971 . aastal keskaegsest vokaalmeloodikast inspireeritud Sümfoonia nr. 3 – stiilipöörde esimene tähis. 1976. aastaks kujunes Arvo Pärdi loomingus välja gregooriuse koraalist ja Madalmaade vokaalpolüfooniast mõjutatud rahumeelne ja heakõlaline tintinnabuli-stiil (tintinnabuli – lad. k. kellukesed). Selles põimuvad astmeliselt liikuv meloodiahääl ja kolmkõlaline tintinnabuli-hääl; sellele on omane meditatiivsus ja "hingav" fraasikujundus. Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala "Aliinale" (1976). 1977. aastal loodud kontsert kahele viiulile, klaverile ja keelpillidele "Tabula rasa ", "Cantus in memoriam Benjamin Britten " keelpillidele ja kellale, ning paljudele erinevatele koosseisudele seatud "Fratres" on populaarsed tänaseni.
1980. aastatest alates kuulub Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "De profundis" (1980), "Te Deum " (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Miserere" (1989/1992), " Berliner Messe" (1990/2002), "Litany" (1994/1996), "Kanon pokajanen" (1996), " Como cierva sedienta" (1998/2002). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad.
Arvo Pärt on paljude ülikoolide audoktor (Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia, Tartu Ülikool, Sydney Ülikool Austraalias, Durhami Ülikool Suurbritannias, San Martini Rahvusliku Ülikooli Humanitaarteaduste Kool Argentiinas, Freiburgi Ülikooli teoloogia fakulteet Saksamaal, Liège’i Ülikool Belgias, St. Andrews’ Ülikool Šotimaal) ning auliige (Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia, Ameerika Kirja- ja Kunstiakadeemia New Yorgis , Belgia Kuninglik Kunstide Akadeemia, Kuninglik Kirikumuusikakool Londonis, Santa Cecilia Rahvuslik Akadeemia Roomas).
Arvo Pärt on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärgi (1998), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia kõrgete muusikaliste väärtuste loomise ja eesti muusika maine tugevdamise eest (2002), Eesti Vabariigi Riigivapi I klassi teenetemärgi (2006) ning Eesti Vabariigi Riikliku kultuuripreemia pikaajalise loomingulise tegevuse eest (2009). Lisaks on Pärti tunnustatud mitmete välimaiste auhindade ja -nimetustega: sõltumatu vene kunstiauhind Triumf ( Moskva , 1997) jne. 13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles " Grammy auhinnale  parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias.
Arvo Pärdi muusika kõlab kogu maailmas. Tema teosed valmivad koostöös nimekate interpreetide ja muusikakollektiividega. Ta on mainekate festivalide külaline ning Pärdi auks on korraldatud maailmas mitmeid festivale, sh Arvo Pärdi Festival Stockholmis (1995), rahvusvaheline heliloojafestival "Pärt in Profile " Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias (2000), Arvo Pärdi Festival Kopenhaagenis (2002), “Arvo Pärt – Person of the Borderland” Poolas (2003), Arvo Pärdi Festival: “?stonishing Music” Groeningenis, Hollandis (2004), Rakvere Arvo Pärdi (rahvusvaheline juubelifestival) Festival (2005) ja Arvo Pärdi festival Tallinnas, Tartus ja Pärnus (2005), Arturo Benedetti Michelangeli muusikafestival alapealkirjaga " Beethoven , Pärt: hinge hääled" Itaalias Brescias ja Bergamos (2007), „Diario dell ’ anima . Omaggio ad Arvo Pärt“ Itaalias Roomas (2010).
Lisaks on Arvo Pärdist ja tema muusikast valminud mitmeid filme, sh „Arvo Pärt, sügis 1978“ (Andres Sööt, ETF, 1979), „Fantaasia C- duur “ (Andres Sööt, ETF, 1979), „Am nde der Lieder “ (Meinolf Fritzen, ZDF, 1978), „St. John’s Passion “ (Christopher Swann, 1988), „Siis sai õhtu ja sai hommik“ ( Dorian Supin, ETV/Yleisradio TV 1/RM Arts Co- operation , 1989), „Te Deum – Arvo Pärt“ (TV-Produktion ARTE, 2000), „Bamboo Dream “ ( Cloud Gate Dance Theatre of Taiwan, Lin Hwai-Min, 2002), „24 prelüüdi ühele fuugale“ (Dorian Supin, F- Seitse , 2002), „Passio“ (Paolo Cherchi Usai, Holland /Itaalia/USA, 2007).
2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigendi Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestuse kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da Pacem Domine", "Salve Regina ", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", " Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus". Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima väismaise heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillieri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga . 2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." Autasustamistseremoonia toimus 22. mail 2008 Kopenhaagenis Taani raadio kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Taani raadio orkestrit ja vokaalansamblit juhatas Tõnu Kaljuste.
2009. aastal loodi Rahvusvaheline Arvo Pärdi Keskus Arvo Pärdi ja tema perekonna poolt, et talletada Arvo Pärdi pärandit ja seda tutvustada järeltulevatele põlvkondadele.
Eesti muusika infokeskus
Wikipedia