Arvo Pärt (1)

Elust ja tegevusest Eestis
Arvo Pärt sündis 11.09.1935 Paides . Ta alustas oma muusikalist haridusteed 7-aastaselt Rakvere Muusika -koolis ning juba 14-15-aastaselt oli võimeline kom-poneerima. Aastail 1954-1957 õppis Pärt Tallinna Muusikakoolis muusi-
kateooriat ning ta õpetajaks oli temast kõigest 5 aastat vanem Veljo Tormis . 1955. aastal pidi Pärt aga Riigiteenistujana oma kohust täitma ning oli aasta aega oboemängija ning trummar sõjaväebändis.1956. aastal sai ta naasta õpingute juurde Tallinna Muusikakoolis ning aastal 1957, kui lõpetas muusikateooria eriaala, astus ta Tallinna Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi, mille ta 1963. aastal lõpetas. 1958. aastal alustas Pärt tööd Eesti Raadios helirežissöörina ning kirjutas muusikat ka teatri ja filmi jaoks. Seega Tallinna Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba professionaalne helilooja . On ka öeldud, et kompositsiooniklassis „raputas ta noote kui varrukast“.
Eestis sai Pärt oma muusikaga kiiresti tuntuks . Konservatooriumi professor Bruno Lukk võttis tollal teisel kursusel õppiva noormehe kaks klaverile kirjutatud sonatiini ja „ Partiita “ kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki kuna kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Selleks ajaks, kui Pärt konservatooriumi lõpetas, oli ta tuntud ka väljaspool Eestit. 1962. aastal saavutasid tema lastekantaat „Meie aed“ ja oratoorium „Maailma samm“ esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost „Nekroloog“ mängiti pärast valmimist nii Moskvas kui ka Leningradis, Eestis aga kritiseeriti teost teravalt kuna Pärt kasutas esimest korda Eesti muusikas atonaalsust korrastavat kompositsioonitehnikat – dodekafooniat. „Nekroloog“ oli viimane eesti helitöö, mis keelati muusikast lähtuvatel põhjustel.
1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil „Varssavi sügis“, mis oli sel ajal muusikamaailmas üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala „Perpetum mobile“, mis on pühendatud Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontsertlavadele. „Perpetum mobile“ oli eesti muusika avangardi ava- ja läbimurdeteos. Pärt ei järginud ühte kindlat avangardi suunda, vaid ühendas igas teoses helikõrgusliku reastruktuuri kõlavärvimuusika vahenditega, unustamata ka neoklassitsistlikku motoorikat .
Kiiresti kujunes Pärt noorte heliloojate põlvkonna liidriks , ta oli kõige uuendusmeelseim ning säravaim. Tema uusi teoseid oodati suure põnevusega. See muutus aga 1968. aastal, mil esiettekandele tuli Pärdi „ Credo “. Esiettekanne oli väga menukas, kuid pärast seda keelati teos selle vaimuliku teksti tõttu. Ka kriisi jõudnud Pärt jäi vaikima. Algas pikk otsinguteperiood, mil mees süvenes õppis tundma keskaja muusikat ning ei kirjutanud kolme aasta vältel ühtegi teost. 1971 . aastal valmis keskaegsest vokaalmeloodiast inspireeritud Sümfoonia nr. 3, mis oli stiilipöörde esimeseks tähiseks. Aastal 1976 tuli Pärt välja täiesti uues helikeeles teostega – nn. tintinnabuli-stiil (ld. k. „kellukesed“), milles Pärt tänini kirjutab. See stiil kujunes välja Gregoriuse koraalist ja Madalmaade vokaalpolüfooniast ning on rahumeelne ja heakõlaline. Esimene tintinnabuli-stiilis teos oli klaveripala „Aliinale“ (1976).
Tintinnabuli-stiili kohta on Pärt ise öelnud: „Ma olen avastanud, et piisab, kui üksik noot on ilusasti mängitud. See üks noot või vaikne löök või vaikusehetk trööstib mind. Ma töötan väga väheste elementidega – ühe hääle, kahe häälega. Ma ehitan algeliste materjalidega – triaadiga, ühe kindla tonaalsusega. Triaadi kolm nooti on kui kellad ning see ongi põhjus, miks ma kutsun seda tintinnabuliks.“
Elust ja tegevusest väljaspool Eestit
Kuna Pärdi muusikat hakati läänemaailmas rohkem mängima ning mehele ei sobinud ka Nõukogude võim, emigreerus Pärt koos oma naise Noraga ning nende kahe pojaga 1980. aastal Nõukogude Liidust. Nad küll ei jõudnud kunagi oma algselt plaanitud sihtkohta Iisraelis, kuid tänu oma Lääne kirjastajale asusid esialgu elama Viini, kus võttis omale Austria kodakondsuse. Aasta hiljem kolisid nad Lääne-Berliini, kus elavad siiani.
Pärast Eestist lahkumist on Pärt keskendunud vaimulikele tekstidele, mis on osutunud väga populaarseks kooride ning ansamblite seas üle kogu maailma. 1980. aastatest alates kuulubki Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "De profundis" (1980), "Te Deum " (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Miserere" (1989/1992), " Berliner Messe" (1990/2002), "Litany" (1994/1996), " Kanon pokajanen" (1996), " Como cierva sedienta" (1998/2002). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad.
Pärdi muusika kõlab kogu maailmas. Tema teosed valmivad koostöös nimekate interpreetide ja muusikakollektiividega. Ta on mainekate festivalide külaline ja paljude ülikoolide audoktor. Arvo Pärdi teoseid on salvestanud plaadifirmad ECM, Harmonia Mundi, BIS, EMI Records, Hyperion, Chandos, CCn'C Records, Nonesuch Records, Deutsche Grammophon, Virgin Classics, Naxos, Albany Records, Finlandia Records, Eres jt. Tema teoste kirjastaja on Universal Edition.
Teosed
Vokaalteosed instrumentaalsaatega
"Meie aed" lastekoorile ja orkestrile ( 1959 )
"Credo" segakoorile, klaverile ja orkestrile (1968)
"An den Wassern zu Babel" solistidele (segakoorile) ja orelile (1976/84)
" Sarah Was Ninety Years Old" sopranile, 2 tenorile löökpillidele ja orelile (1977/1990)
" Missa syllabica" segakoorile oreliga (1977/1996)
"Cantate Domino" segakoorile oreliga (1977/1996)
"De profundis" meeskoorile oreliga (1980)
"Passio" ( Johannese passioon ) solistidele, segakoorile ja ansamblile (1982)
"Es sang vor langen Jahren" aldile (kontratenorile), viiulile ja vioolale (1984)
"Wallfahrtslied" tenorile (baritonile; ka meeskoorile) ja keelpillikvartetile (1984/2001)
"Te Deum" kolmele koorile klaverile, keelpillidele ja helilindile (1984-85/1992)
"Stabat mater" sopranile, aldile, tenorile ja keelpillitriole (1985)
"Miserere" solistidele, segakoorile ja ansamblile (1989/1992)
"Beatitudines" ("The Beatitudes") segakoorile ja orelile (1990/2001)
"Beatus Petronius" kahele segakoorile ja kahele orelile (1990)
"Berliner Messe" segakoorile ja orelile (1990-91/1997)
"Statuit ei dominus" kahele segakoorile ja kahele orelile (1990)
"Litany" solistidele, segakoorile ja orkestrile (1994/1996)
"Como cierva sedienta" sopranile ja orkestrile (1998/2002)
"Cantique des degrés" segakoorile ja orkestrile 1999/2002
"Cecilia, vergine romana" segakoorile ja orkestrile (2000/2002)
"Littlemore Tractus" segakoorile ja orelile (2000)
"My Heart 's in the Highlands" kontratenorile (aldile) ja orelile (2000)
"Salve Regina " segakoorile ja orelile (2001-02)
Kaks hällilaulu, häälele ja klaverile (2002)
"In principio" segakoorile ja orkestrile (2003)
"L'Abbé Agathon" sopranile ja 8 tšellole (2004)
Saateta vokaalteosed
"Solfeggio" segakoorile (1963)
"Summa" segakoorile (1977)
"Kaks slaavi psalmi" segakoorile (Ps 117 ja 131; 1984/1997)
" Seitse magnificati-antifooni" segakoorile (1988/1991)
"Magnificat" segakoorile (1989)
"Bogoroditse Djevo" segakoorile (1990)
"And One of the Pharisees …" kolmele häälele või kolmehäälsele koorile (1992)
"I Am the True Vine" segakoorile (1996)
"Dopo la vittoria" segakoorile (1996-98)
"Kanon Pokajanen" segakoorile (1997)
"Tribute to Caesar " segakoorile (1997)
"The Woman with the Alabaster Box" segakoorile (1997)
"Triodion" segakoorile (1998)
"Zwei Beter" naiskoorile (1998)
"Which Was the Son of …" segakoorile (2000)
" Nunc dimittis" segakoorile (2001)
" Peace upon you, Jerusalem" naiskoorile (2002)
"Most Holy Mother of God" neljale häälele (2003)
Orkestriteosed
"Nekroloog" (1960)
"Perpetuum mobile" (1963)
1. sümfoonia "Polüfooniline" (1963-64)
"Collage B-A-C-H" (1964)
"Pro et contra " (tšellokontsert, 1966)
2. sümfoonia (1966)
3. sümfoonia (1971)
"Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte…" klaverile, puhkpillikvintetile ja keelpillidele (1976/2001)
"Tabula Rasa " kontsert 2 viiulile, keelpillidele ja klaverile (1977)
" Cantus in memoriam Benjamin Britten" keelpilliorkestrile ja kellale (1977/1980)
" Festina lente" keelpillidele ja harfile (1988/1990)
"Silouans Song" keelpillidele (1991)
"Trisagion" keelpillidele (1992/1994)
" Orient and Occident" keelpillidele (1999)
"Lamentate" klaverile ja orkestrile (2003)
Kammermuusika
Tantsud (muusikast lastenäidenditele) klaverile (1956-57)
Kaks sonatiini klaverile (1958-59)
Partiita klaverile (1959)
"Diagrammid" klaverile (1964)
"Quintettino" puhkpillikvintetile (1964)
"Für Alina" klaverile (1976)
" Trivium " orelile (1976)
"Pari intervallo" 4 plokkflöödile (1976/1980)
"Variatsioonid Arinuška tervenemise puhul" klaverile (1977)
"Arbos" ansamblile (1977/1986)
"Fratres" erinevatele ansamblikoosseisudele (1977)
" Spiegel im Spiegel" vioolale ja klaverile (1978)
" Annum per annum" orelile (1980)
"Hymn to a Great City" 2 klaverile (1984/2000)
"Psalom" keelpillikvartetile (1985/1997)
"Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler" orelile (1989)
" Mozart -Adagio" viiulile, tšellole ja klaverile (1992/1997)
"Darf ich…" viiulile, kellale ja keelpillidele (1995/1999)
"Passacaglia" viiulile ja klaverile (2003)
Kasutatud kirjandus
http://www.arvopart.info/
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/part/elu.ht m
http://www.emic.ee/helilooja.php?id=24
http://www.tdl.ee/~anumai/kontsud/Valgeid_laike.ht m