Toit ja arstiabi olid alla igasugust arvestust. Mehed surid haiguste ja suure koormuse tagajärjel. Moskva lõi pärast mobiliseeritute päästmist 8. eesti laskekorpuse, kus oli 90% eestlasi. Pooled neist hukkusid siiski lahingus ning 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Saksamaa väejuhatus läks üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikute sooviks oli kättemaksta selle eest, mida nad kogesid NL okupatsiooni ajal. Metsavendade üksused osalesid lahingutes Eesti pinnal, Saksa vägede kooseisus ning hiljem saadeti nad laiali. Sõjavõimude alluvuses moodustati idapataljone. Politseivõimud aga politseipataljone. 1942. aastal värvati Eesti SS-leegionisse vabatahtlikke, kuid Saksa poliitika oli neile vastukarva. Seejärel asendati leegion osaliste sundmobilisatsiooniga. Hiljem sai selle nimeks Eesti SS-diviis, mis allus sakslastele. Kuulutati välja üldmobilisatsioon, sest Punaarmee oli lähenemas Eesti piirile
inimese. Ühiskondlik- ja kultuurielu allutati rangelt kontrollile. Likvideeriti isetegevuslikke seltse, suleti ajalehti-ajakirju, häviatati mälestussambaid ja raamatuid. Natsionaliseeriti ehk riigistati kõik ettevõtted. Määrati talude maksimaalne suurus, tehti taludest äralõiked, mille maa läks uusmaasaajatele. Rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusena langes elatustase, tekkis toidu-ja tarbeainete puudus. 22. juuni 1941 puhkes Vene-Saksa sõda ning peagi olid sakslased Eestis. Punaarmee loovutas Saksamaale Lõuna-Eesti, aga Kesk-Eestis sakslaste väikeste eelsalkade edasiliikumine takerdus. Siis tuli koondada vägesid ja rünnata koos. Nõukogude okupatsioon kaotati Põhja-Eestis augusti lõpul ja saartel oktoobris. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid Punaarmee vastu metsavennad. Metsavennad tahtsid kätte maksta okupatsiooni eest ja taastada endine riigikord. Metsavendade võitlus on
taastada. Vene- Saksa sõda puhkes 22. juunil 1941. aastal. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid alates Kesk- Eestist sakslaste pealetung takerdus. Uute jõude koondamine nõudis aega, seega vabanes Põhja- Eesti nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, saared aga alles oktoobris. Saksa sõjavägi polnud ainus, kes 1941. aasta suvel Punaarmee vastu võitles. Nende vastu võitlesid ka metsavennad. Metsavennad olid represioonide eest metsa varjunud mehed, kes haarasid sõja puhkedes relvad ning asusid võitlusse, et maksta kätte okupatsioonivõimusele ning aidata kaasa omariikluse taastamisele. Relvastatud metsavendade võitlus on ajaloos saanud tuntuks kui Suvesõda. Grupp Valgamaa metsavendi Saksa okupatsioon Eestlased taipasid üsna pea, et algselt heatahtlik tundunud Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid tahab lihtsalt Nõukogude okupatsiooni asendada
Aasta keskel, kuid tegelikult hakkas põgenemine juba varemgi. Põgeneti kuni tundi suurt hirmu venelaste ees. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eeestist umbes 80 000 inimesti. Peamiselt suundusid inimesed Saksamaale ja Rootsi. II maailmasõjas oli eestlastel vähe valikuid, kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike. Paljuid mehi sundmobiliseeriti Punaarmeesse ja Saksa armeesse. Paljud mehed astusid vabatahtlikuna Soome armeesse. Palju eestlasi põgenes lääneriikidesse. Neil polnud võimalik võidelda oma kodumaa eest ning neid okupeeriti korduvalt, seepärast ka Eesti oma iseseisvuse kaotas.
Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas? Eestlastel ei olnud Teises maailmasõjas suurt valikut, kelle poolel sõtta astuda. Suuremas osas osaleti Saksa, Vene ja Soome relvjõudude koosseisus, kuid väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Võimalik oli ka põgeneda Rootsi või Saksmaale. Käesolev arutlus räägib täpsemalt nendest meestest, kes astusid sõtta Saksa, Vene või Soome poolel. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas vene väejuhatus just seda võimalust. Venelased olid sunnitud sundmobiliseerima, kuna peale seda kui eestlased mõistsid, mida punavõimude poliitika endast kujutas, ei tahetud enam vabatahtlikena kommunistlike vaadete eest võidelda. 22.territoriaalses laskurkorpuses oli eriti palju eestlasi , kuna see moodustati Eesti sõjaväe baasil. 1941. Aastal kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni.
1941. a. üldmobilisatsiooni käigus Punaarmeesse sattumine sõltus suuresti meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse. Sisuliselt tähendasid tööpataljonid sunnitöölaagreid, kus mehed pidid tegema rasket füüsilist tööd, kuid toitlustamine ja arstiabi olid väga halvad. 1942. a. moodustati 8. eesti laskurkorpus, mis võitles aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna all peetud lahingus, kus pooled hukkusid ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Paljud olid arvamusel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele
tööliste ja kutsealustega. Punaarmee poolel võitlesid ka 22. territoriaalsesse laskur- korpusesse kuulunud eestlased. Punaarmee ei tahtnud Eesti sõdureid kodumaal kasutada, seepärast viis kogu korpuse Venemaale. Kuna Balti riikide kodanikud ei olnud rindel usaldusväärsed, siis koondati nad tööpataljonidesse. Neid sunniti ehitama raudteid, lennuvälju, tehaseid, langetama metsa ja tegema muid töid. Moskva otsustas luua rahvus- väeosad ja seetõttu moodustati 8. eesti laskurkorpus, mille koosseisust 90% olid eestlased. SAKSA väejuhatus kasutas oma vägedel alguses Eesti vabatahtlikke, kes tahtsid kätte maksta Venemaale okupatsiooni eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavennad. Hiljem hakati uusi vabatahtlikke värbama ja moodustati idapataljone, mida kasutati julgestuseks Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke
LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele Tänapäeva mõistes olid aga metsavennad mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud venelaste poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse. Nõukogude armee okupeeris endiselt iseseisva Eesti, Läti ja Leedu 1944-1945. Järgnevatel aastatel, kui repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat
suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati
suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati
Mobiliseeriti umbes 32000 meest Eestist Venemaale tööpataljonidesse. Need olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusvärsed mehed (endiste Balti riikide kodanikud). Mehi kasutati ja rakendati tööle nagu koonduslaagrites, sealjuures toitlustus, varustus ja esmaabi olid alla igasugust arvestust. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri talvel ülekurantuse või haigestumise tõttu. 1942. aasta sügiseks moodustati eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna all peetud lahingutes hukkus ning sai haavatud pool korpuse koosseisust ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi . Aastast 1944 olid lahingud taas Eesti pinnal. 1945 Märtsis osales sundmobilisatsioonidega täiendatud korpus lahingutes Kuramaal. Hävituspataljonid Saksa armee
tööpataljonidesse. Olukord pataljonides sarnanes sunnitöö laagrite omaga. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42 aasta talvel. 1942 aasta sügisel moodustati Eesti laskukorpus. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vaid vähesed soovisid minna võitlema Suur- Saksamaa eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mis hõlmas kõiki 1904-1923 sündinud mehi. Mobilisatsiooni asusid
vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, et nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd ning esimese talvega umbes 8000 eesti meest. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas." Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga peaaegu kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustati ka hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said väga kuulsaks oma metsikustega. Tavaliselt kuulusid sinna okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, kuid isegi neid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaa
tagasi . Enamus neist olid valmis tulema tagasi , kui Teine maailmasõda on läbi ja Eesti on iseseisev . Suurelt osalt põgeneti Saksamaale ja Rootsi . Enamus eestlastel ei olnud eriti valida kelle poolel nad saavad sõdida. Sundmobilisatsiooni käigus pidi nad minema Saksa või Punaarmeesse , ainult üksikutel sai võimalikuks põgeneda . Soome aarmeesse oli eestlastel võimalik minna vabatahtlikuna , sest Soome ei korraldanud sundmobilisatsiooni . Neil oli valida , kas lähevad vabatahtlikud Soome armeesse või siis sunduslikult Saksa või Punaarmeesse . Enamik nendel , kes läksid Soome eest võitlema ootas ees parem tulevik , kui neid , kes võitlesid Eestis , sest Soomes oli võimalik eestlastel saada väljaõppe , aga Eestis ei olnud neil võimalik saada mitte mingit väljaõpet , vaid pidi kohustuslikult sõdima Punaarmees või Saksa armees .
riikide armeedes. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele.
Venelaste Punaarmees sõdisid Eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna kuna vähe oli neid kes tahtsid kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Rahvusvaheline õigus ei lubanud küll okupeeritud riikide kodanikke okupatsiooniarmeesse võtta, kuid Vene väejuhatus tegi seda sellest hoolimata. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Algul kasutas Saksa väejuhatus vabatahtlikke kuid järk järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni.
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas.'' Teises maailmasõjas oli eestlastel mitmeid valikuid. Eestlased võisid astuda Nõukogude armeesse,Saksa või Soome armeesse. Võimalusteks oli veel põgeneda läände, hakata metsavennaks või teha võimudega koostööd. Punaarmees sõdisid eestlasted pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseride
Saue Gümnaasium Eestlaste valikud II maailmasõjas Nimi:Rene Ott 2008 Eesti vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellegipoolest peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti poisid võitlesid võõras armees. Eestlastel oli Teises maailmasõjas võimalik võidelda kolme armee eest. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sundmobiliseerit sellel ajal põhiliselt inimesi, sest väga vähesed tahtsid vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosenes Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 1941. aasta suve keskpaigaks oli kropuses juba ligikaudu 29000 meest koos Nõukogude Liidust mobiliseeritutega. Eestlasi oli selleks ajas korupses umb
Viimane valik oli metsavendlus. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa. Osa meestest oli metsas lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi suur osa mehi tegid seda isiklikust kättemaksust. Teglikult oli eestlastel valikuid vähe, igal valikul olid omad vead ja head. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimide poliitika. Nõukogude võim tõestas ühe okupatsiooniaastaga (1940–1941), kui inimvaenulik ta on. Rahvusliku meelega eestlased olid nõus kommunistide vastu võitlema koos ükskõik kellega. Mina ei õigustaks ennast, ega ka süüdistaks sõpra, sest Teine MS oli raske aeg ning valikud pidi tegema kiiresti. Ise pidi läbi mõtlema, kas metsavendlus või Punaarmees sõdimine. Kui sõbra
hakkamata. Eestlastel oli valida kolm armee vahel, kuhu sõdima minna. Nõukogude Liidu poolt mobiliseeriti Eesti mehed Punaarmeese, mis toimus sunniviisiliselt, kuna eestlased ei tahtnud sõdida kommunistliku ideoloogia eest. Oli ka venemeelseid inimesi, kes astusid ise hävituspataljonidesse. Punaarmees sõdis üle 20 000-de eestlase. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustati Punaarmee 22. Territoriaalne laskurkorpus. Osade eestlase saatuse määras peamiselt elukoht ja vanud, kuna peamiselt mobiliseeriti mehi Põhja Eestist. Saksa armeesse mindi algul vabatahtlikult, sest taheti kättemaksta ning sõdida Nõukogude Liidu vastu. Hiljem läks Saksamaa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile. Saksa vägedes sõdi üle 10 000-de eestlase. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Eestlastest moodustati 20. Eesti SS-diviis,
aastal. Kokku lahkus siis Eestist umbes 80000 inimest, kelle peamiseks hirmuks oli uus NSV Liidu okupatsioon. Põgenevatele eestlastele tehti etteheiteid, et nad ei hoolinud oma kodumaast. II ms-ga kaotas Eesti oma iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks. II ms eel ei olnud Eestit juhtivatel poliitikutel kahjuks erilisi valikuvariante – tugeval Moskva survel kirjutati alla lepingule, mis oli võtmesündmuseks meie iseseisvuse kaotamisel. Muid võimalusi paraku ei olnud. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras suuresti NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimide poliitika. Ent teise maailmasõja ajal oli eestlastel ka erinevaid võimalusi. Näiteks said Eesti mehed valida armee, kelle all sõdida. Sundmobilatsioonide tulemusel kasvas ka välismaale, eelkõige Lääneriikidesse põgenejate arv ja metsavendlus. Võiks öelda, et iga eestlase elu oli nende enda kätes.
juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike
Ühiskondlik- ja kultuurielu allutati rangele kontrollile ning riigistati(natsionaliseeriti) kõik eraettevõtted. Taludele määrati maksimaalne suuruse piirang (30ha) ja elatustase langes rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusel. Tekkis ka toidu- ja tarbeainete puudus. 1941.AASTA 22.juunil 1941 puhkes Vene-Saksa sõda, Punaarmee loovutas Lõuna-Eesti kergelt, kuid Kesk-Eestis sakslaste liikumine takerdus. 1941.aasta suvel leidis aset Suvesõda, kus osalesid saklaste vastu metsavennad. Metsavendade võitlus toimus Eesti Vabariigi nimel ja sinimustvalgete lippude all. SAKSA OKUPATSIOONIREZIIM Eestis tehti kindralkomissariaat, mida valitses tsiviilvalitsus(sakslased). Eesti Omavalitsus moodustati, et viia ellu sakslaste korraldusi, selle etteotsa määrati Hjalmar Mäe. Keelustati poliitiline tegevus, kõiki eluvaldkondi kontrolliti. Ainuüksi rahvustunnuse alusel mõrvati kõik Eestis elanud juudid ja mustlased. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku
Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt sunniviisiliselt, sest vabatahtlikult kommunistliku ideoloogia eest sõdijaid leidus Eesti piiridest vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine
Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt sunniviisiliselt, sest vabatahtlikult kommunistliku ideoloogia eest sõdijaid leidus Eesti piiridest vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine
Eesti meeste valikud teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ning liitusid metsavendadega. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik. Selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse, mis sisuliselt olid nagu sunnitöölaagrid. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses ainult Eesti vabatahtl
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased peamiselt Vene, Soome ja Saksa relvajõudude koosseisus. Üksikuid mehi võis leida aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mehed, kes tegid okupatsioonivõimudega koostööd, saadeti hävituspataljoni. Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad. Pärast Eesti vabanemist formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgeteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu
Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati ligi 7000 inimest, kes viidi Venemaale vangilaagritesse või hukati
ja elukohale. See olenes väha inimese omast tahtest, kuid oli neid kes sellele vastu hakkasid ja metsavendadega liitusid. Ligi 32 000 Eestist mobiliseerituid viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonidesse koondati endise Balti riikide kodanike. Need pataljonid sarnanesid sunnitöölaagritega, kus töö oli füüsiliselt raske ja abi peaaegu, et puudus. Iga neljas eestlane suri kas mõnesse haigusse või ülekurnatusse. 1942. aasta sügiseks loodi 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus ligi 27 000 suurem jaolt eesti meest. Kahjuks hukkus ja sai haavata pool sellest korpusest ja umbes 2000 meest andis ennast sakslasele vangi Velikije Luki linna all peetud lahingus. Seetõttu toodi korpus rindelt tagalasse ja tagasi rindele viidi alles 1944. aastal. 1945. aastal osales korpus sunmmobilisatsiooniga Kuramaal. Saksa armees kasutati algul ainult vabatahtlike eestlasi, kuid hiljem hakati taas kasutama sundmobilisatsiooni
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikene kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laserkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Eestlaste osa korpuse väeosades vähenes järk-järgult. Eesti sõdureid ei kasutatud oma kodumaal, vaid viidi nad Venemaale. 1941 juulis kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti ainult Põhja- Eesti mehi, sest selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast ja nende
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik- rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke- kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust.Punaarmee poolel osalesid ka laskurkorpusesse kuuluvad eestlased. 20. Juulil kuulutati välja üldmobilisatsioon. Seega olenes Punaarmeesse sattumine või eemalejäämine põhiliselt meeste sünniaastast. Enda tahtest olenes seal väga vähe. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, k
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
