Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas? Kogu Teine maailmasõda alates 1939. aastast kuni Saksamaa kapituleerumiseni 1945. aasta 8. mail oli Eestile väga laastav: Eesti kaotas iseseisvuse, märgatava osa oma rahvaarvust ning mitmetest suurtest linnadest olid alles vaid varemed. Totaalne sõda läbis Eestit kogu ulatuses ning siinsed mehed pidid kord Punaarmee, kord Suur-Saksamaa eest sõdima või siis üldse Soome või Läände põgenema. Punaarmee ridadesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisilise mobiliseerimise tõttu, sest pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima
maailmasõjas??? Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mobiliseerimine oli ebaseaduslik, ehkki rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Pärast mõistmist leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku odeoloogia eest sõdima. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said kurikuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta
Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Enamik sõjapõgenikest kavatses esialgu jääda kodumaale, kuid sedamööda kuidas Punaarmee edasitung jätkus kasvas soov pääseda välismaale. Enamasti põgeneti Rootsi ja Saksamaale. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest., lootes sealt sõja lõppedes ja Eesti omariikluse taastudes peagi tagasi pöörduda. Eestlastel peaaegu puudus valikuvõimalus mobiliseerimise eest. Kui keeldusid armeesse minemast, lasti sind maha. Üheks kõrvaliseks valikuks oli Soome armee. Kuid otsustati ka jääda kodumaale ja liituda metsavendadega. Need mehed kes põgenesid Soome armeesse, tulid enamik pärast Soome kapituleerimist Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, näitas
Eestlased II maailmasõjas Referaat Loo 2006 Sissejuhatus Teine maailmasõda algas Saksamaa sissetungiga Poolasse 1. septembril 1939. aastal. Uue maailmasõja algusele andsid mõju ebaõiglane Versailles´i leping, Sakslastel oli vaja elamisruumi ja seda oli saada naaberriikidelt. Üks suurimaid sõdu oli Talvesõda (1939) NSV Liidu ja Soome vahel. NSV Liit saavutas võidu ning sai endale Karjala. 1940. aastal ründasid Saksamaa ja Itaalia koos Prantsuse ja Suurbritannia koalitsiooni ja Prantsusmaa vallutati. Peale seda algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel
väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade salkadest moodustatud üksused, mis tegid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügmentidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks.Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur- Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Küll aga moodustati nende osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega kodumaa pinnal. Märtsis
Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral sai eestlased valida küll, kelle pool sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlased sõdisid Teise maailmasõja ajal peamiselt Venemaa, Saksamaa ja Soome relvajõududes. Venelaste Punaarmees sõdisid Eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna kuna vähe oli neid kes tahtsid kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Rahvusvaheline õigus ei lubanud küll okupeeritud riikide kodanikke okupatsiooniarmeesse võtta, kuid Vene väejuhatus tegi seda sellest hoolimata. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid
Soome armeega liituti vabatahtlikult . Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi , kes tollal siiski rindele ei jõudnud , sest neil puudus vajalik väljaõppe . Küll aga moodustati 1941. aastal nende osalusel Erna luuregrupp , mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal . Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement , kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku . Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale , et osaleda Eesti kaitsmisel . Suur osa eestlasi põgenes 1944. aastal Läände, seda nimetatakse ka suureks põgenemiseks Põgeneti Läände , kartes , et Vene okupatsioon tuleb tagasi . Enamus neist olid valmis tulema tagasi , kui Teine maailmasõda on läbi ja Eesti on iseseisev . Suurelt osalt põgeneti Saksamaale ja Rootsi . Enamus eestlastel ei olnud eriti valida
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punaarmee ridades. Punaarmeesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. 1941.-l aastal loodud hävituspataljonide eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsiooni võimudega koostööd teinud inimestest, üksust täiendati tihti sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega hävituspataljonid purustati. 22. territoriaalses laskekorpuses osalesid 1941. aasta lahingutes samuti eestlased. 20. juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sa
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940
Eesti II maailmasõjas Kuigi Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks, sõdisid eestlased nii natsliku Saksamaa, kommunistliku Venemaa kui ka soomlaste armees. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik - rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke - kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Leidus vähe selliseid inimesi, kes olid vabatahtlikena nõus sõdima kommunistliku ideloogia eest. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Nõukogude Liit väitis, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada ning nõudis sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. Sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline pakt, mis lubas tuua Eestisse
Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt. Sõjaväekohuslaste tegevteenistusse kutsumine oli ebaseaduslik. Rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke. Kuigi oli see keelatud, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Punaarmee juhtkond ei söandanud kasutada Eesti sõdureid kodumaal, vaid viis kogu 22. territoriaalse laskurkorpuse juulis 1941 Venemaale. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. Umbes 32000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse.
Vene väejuhatus just seda võimalust.Leidus vähe selliseid inimesi,kes olid vabatahtlikena nõus sõdima kommunistliku ideloogia eest. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke,minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest,kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisele kaasa need mehed,kes ei tahtnud sõdida ei kommunistlikus Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest,kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust.Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Osa Eestlasi põgenes läände kartes Nõukogude võimu..Põhiliselt põgeneti Eestist otse Soome või Rootsi ja sealt edasi Ameerikasse. Eestlastel ei olnud eriti võimalust valida kelle poolt võidelda,sest nagu ees
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 1939. aastal alanud Teine Maailmasõda oli tunduvalt ohvrite-ja purustusterohkem kui ükski varasem sõda. Sõda kestis 6 aastat ning lõppes 1945.aastal Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja nende liitlaste lüüasaamisega. Võidu saavutasid Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riigid: Prantsusmaa, Suurbritannia, NSV Liit, USA jt. Eesti kaotas Teise maailmasõja tagajärjel iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks. Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 1939. aastal alanud Teine Maailmasõda oli tunduvalt ohvrite-ja purustusterohkem kui ükski varasem sõda. Sõda kestis 6 aastat ning lõppes 1945.aastal Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja nende liitlaste lüüasaamisega. Võidu saavutasid Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riigid: Prantsusmaa, Suurbritannia, NSV Liit, USA jt. Eesti kaotas Teise maailmasõja tagajärjel iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks. Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati ligi 7000 inimest, kes viidi Venemaale vangilaagritesse või hukati. Ega eestlastel suuri võimalusi polnudki
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väikseimaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esime
3 Soome armee 4) Kokkuvõte...................................................................................................lk.9 5) Kasutatud kirjandus ..................................................................................lk.10 2 Sissejuhatus 1.septembril 1939. aastal Saksamaa katsega rünnata Poolat algas II maailmasõda. Teine maailmasõda haaras kogu maailma sealhulgas ka muidugi Eestit. Seda on nimetatud ka ohvriterohkemaiks sõjaks kogu maal.1939. aastal hakkasid üsna ootamatult soojenema Nõukogude Liidu ja Saksamaa suhted. 23. augustil 1939. aastal kirjutasid Nõukogude Liidu välisminister Vjatseslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekalleletungilepingule, mida siiski mõlemad pooled pärast rikkusid. Seda
Kui punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31.jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni. Enamus sõjaväest koondati piirikaitserügementidesse. Leidus ka mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kes põgenesid sõja eest Soome. Soomes moodustati eestlastest 200.jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli liiga vähe paistsid nad silma lahingutes punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrgetes taganevate Saksa üksustega Tallinna all.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas sõdis eestlasi pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Mõnes rohkem, teises vähem. Suurmate üksustena oli eestlasi Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Punaarmeesse läksid eestlased vaid sunniviisiliselt. Hävituspataljonid olid loodud kaitseks metsavendade vastu. Punaarmee poolel sõdisid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. 1941. aastal kuulutati Eestis välja mobilisatsioon, mille käigus liitus veel eestlasi Punaarmeega. Need, kes ei olnud nõus venelaste poole asuma, liitusid metsavendadega. Esialgu eelistas Saksa väejuhatus vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistu
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teine Maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli Eestile väga raske ja keeruline aeg. Raske aeg algas Molotovi-Ribbentropi paktiga, mis sõlmiti 23.08.1938 Natsi-Saksamaa ja NSVL-i vahel, tänu sellele kaotas Eesti iseseisvuse. 1939 sundis NSVL Eestile peale baasilepingu allakirjutamist, siis okupeeris Punaarmee 17. juuni 1940 Eesti. Kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis võeti 6. augustil NSV koosseisu.
Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või mõndi üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Eestlased sõdisid Punaarmee ridades mobiliseerituna, mõistagi sunnitult. Kuigi mobiliseerimine oli keelatud, sest rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus siiski seda võimalust. Sundmobiliseerimine oli arusaadav, sest milline eestlane oleks tahtnud sõdida kommunistliku ideoloogia eest pärast mõistmist, mis punavõimude poliitika endast kujutas. 20. juulil 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna enamus osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi ainult Põhja-Eestist. Venemaa tööpataljonidesse viidi ligi 32 000 Eestist mobiliseeritud meest.
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest. Tööpataljonidesse koondati
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas.'' Teises maailmasõjas oli eestlastel mitmeid valikuid. Eestlased võisid astuda Nõukogude armeesse,Saksa või Soome armeesse. Võimalusteks oli veel põgeneda läände, hakata metsavennaks või teha võimudega koostööd. Punaarmees sõdisid eestlasted pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseride
Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas? Eestlastel ei olnud Teises maailmasõjas suurt valikut, kelle poolel sõtta astuda. Suuremas osas osaleti Saksa, Vene ja Soome relvjõudude koosseisus, kuid väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Võimalik oli ka põgeneda Rootsi või Saksmaale. Käesolev arutlus räägib täpsemalt nendest meestest, kes astusid sõtta Saksa, Vene või Soome poolel. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas vene väejuhatus just seda võimalust. Venelased olid sunnitud sundmobiliseerima, kuna peale seda kui eestlased mõistsid, mida punavõimude poliitika endast kujutas, ei tahetud enam vabatahtlikena kommunistlike vaadete eest võidelda. 22.territoriaalses laskurkorpuses oli eriti palju eestlasi , kuna see moodustati Eesti sõjaväe baasil. 1941. Aastal kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni.
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikene kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laserkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Eestlaste osa korpuse väeosades vähenes järk-järgult. Eesti sõdureid ei kasutatud oma kodumaal, vaid viidi nad Venemaale. 1941 juulis kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti ainult Põhja- Eesti mehi, sest selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast ja nende
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati
eest. 1941.a moodustati Soome sõjaväkke läinud meeste osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega Suvesõjas. 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatigi 200. jalaväe rügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Eestlastel peaaegu puudus valikuvõimalus mobiliseerimise eest. Kui keeldusid armeesse minemast, lasti sind maha. Kuid eestlased said mingil määral valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid ikkagi armeedesse paigutatud sunniviisiliselt. Eestlaste valik Teises maailmasõjas oli piiratud, kuid siiski olemas.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Eestlased sõdisid Venemaa, Saksamaa ning Soome relvajõududes. Kõige enam avaldasid muljet soomepoisid, kes näitasid, et on olemas ka kolmas võimalus, kuidas rääkida kaasa oma saatuse määramisel. Nad näitasid oma armastust kodumaa vastu ning tahtsid kangekaelselt saavutada selle iseseisvust. Sõidimine Venemaal ja Saksamaal ei toonud mingisugust kasu aitamaks muuta Eestit iseseisvaks. See tõi ainult kahju, nendega koheldi julmalt ja osad surid ka lahingutes või said haavata. Eesti oli Punaarmee võimu all sunniviisiliselt. Nad teadsid, et pole mõtet vastu hakata. Punaarmee oli julm ja kõigutamatu. 1941. a. moodustatud hävituspataljon võitles metsavendade vastu
väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti alguses oli Punaarmee ülekaal raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee kaotused olid kümme või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlaste, sakslaste ja teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Vangi langes 30004000 Saksa armees teeninud eestlast. Punaarmee Mõni päev pärast sõja algust alustas Nõukogude Liit, Eestis oma tagala julgestamiseks ja ,,põletatud maa" taktika rakendamiseks hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000 5000 Eesti meest. Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonireziimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa
ajakirjad ja ajalehed. Rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusena langes elatustase, tekkis tarbekaupade ja toiduainete puudus. 3. Eestlased võõrriikide vägedes, kus ja miks. Teise maailmasõja käigus osalesid eestlased Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, üksikuid mehi leidus kõigi sõdivate riikide armeedes. VENE vägede (Punaarmee) koosseisus võitlesid eestlased sunniviisiliselt. Kuigi rahvus- vaheline õigus ei lubanud armeesse võtta okupeeritud riikide kodanikke, ei pidanud Vene väejuhatus sellest kinni. Erandiks olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Need koosnesid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Hiljem täiendati neid ka tööliste ja kutsealustega. Punaarmee poolel võitlesid ka 22. territoriaalsesse laskur- korpusesse kuulunud eestlased. Punaarmee ei tahtnud Eesti sõdureid kodumaal kasutada, seepärast viis kogu korpuse Venemaale. Kuna Balti riikide kodanikud ei olnud rindel
seal 200. Jalaväerügemendi. See pakkus võimalust võidelda oma riigi eest, mitte okupeerijate eest. See oli väga auväärt tegevus ja andis kindlasti Eestile lootust sõjast välja tulla vaba riigina. Oli ka neid, kes mobilisatsiooni eest põgenesid metsa ja võitlesid sealt okupeerijate vastu, õhutades eestlasi vastu hakkama ja saboteerisid võõrvägede tegevust Eestis. Kahjuks oli neid liiga vähe ja enamik sai surma. Minu arust oli kogu Teine maailmasõda väga kahetsusväärne ja kohutav. Palju inimesi hukkus kasvõi ainult sellepärast,et olid juudid või mustlased. See on ainult õpetanud meil, kui kohutav on sõda ja kui hoolimatud võivad inimesed sõjaolukorras olla. Ma arvan, et meie kohustus siin maailmas on mäletada neid koledusi, et need enam ei korduks. Teine maailmasõda ei olnud kohutav mitte ainult Eestile, vaid kogule maailmale, sest Eesti ei olnud ainuke riik, kes kaotas iseseisvuse ja palju inimesi.
seal 200. Jalaväerügemendi. See pakkus võimalust võidelda oma riigi eest, mitte okupeerijate eest. See oli väga auväärt tegevus ja andis kindlasti Eestile lootust sõjast välja tulla vaba riigina. Oli ka neid, kes mobilisatsiooni eest põgenesid metsa ja võitlesid sealt okupeerijate vastu, õhutades eestlasi vastu hakkama ja saboteerisid võõrvägede tegevust Eestis. Kahjuks oli neid liiga vähe ja enamik sai surma. Minu arust oli kogu Teine maailmasõda väga kahetsusväärne ja kohutav. Palju inimesi hukkus kasvõi ainult sellepärast,et olid juudid või mustlased. See on ainult õpetanud meil, kui kohutav on sõda ja kui hoolimatud võivad inimesed sõjaolukorras olla. Ma arvan, et meie kohustus siin maailmas on mäletada neid koledusi, et need enam ei korduks. Teine maailmasõda ei olnud kohutav mitte ainult Eestile, vaid kogule maailmale, sest Eesti ei olnud ainuke riik, kes kaotas iseseisvuse ja palju inimesi.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
