Arutlus Eesti Annektsioon (0)

Eesti liitumine Nõukogude Liiduga- annektsioon või rahva tahe ?
Eesti liitumist Nõukogude liiduga saab vaadelda erinevate poliitiliste vaatenurkade alt. Ühelt poolt öeldes, et see oli rahva tahe ja teiselt annektsioon. Kas eesti rahvas oli teadlik võimuloleva valitsuse tegevusest riigi siseselt?
1939. aastal esitati Eesti Vabariigile Nõukõgude Liidu poolt ultimaatum ehk vastastikuse abistamise pakt. Teisel pool Eesti piiri asusid ülekaalukad Punaarmee jõud, mida lubati paktis keeldumisel kasutada. Eesti juhtkond arutas asja kitsas ringis , rahvalt nõu ei küsitud ja sõjalisest vastupanu ei arutatud. 28. septembril 1939 kirjutati alla Eesti-NSV Liidu vastastikuse abistamise paktile. Nõukogude Liidu väed hakkasid Eestisse saabuma 18. oktoobril, luues sõjaväebaase Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiskisse, kust elanikud pidid sunniviisiliselt oma elukohtadest lahkuma. Baaside Leping kergendas Eesti halvenevat majandusolukorda: palju töötuid said tööd baaside ehitamisel , ettevõtted said NSV Liidult tellimusi ja idast hangiti tarbekaupu, mida läänest polnud võimalik tuua. Siiski astuti samm, mis murendas rahva usaldust juhtide vastu.
1940. aasta kevadel hakkas Nõukogude Liit süüdistama Balti riike baasilepingute saboteerimises, Nõukogude Liidu vastases koostöös ja muus taolises. Taaskord esitati Eestile ultimaatium, seekord täiendavate Punaarmee jõudude sisse saatmiseks. Vastamiseks anti kaheksa tundi ja selleks ajaks oli Eesti kõikidest suundadest ümber piiratud. Eesti nõustus ja 17. juunil 1940 okupeerisid punaarmeelased Eesti, algas Nõukogude okupatsiooniperiood. Järgmise sammuna saadeti Moskvast Eestisse uue valitsuse nimekiri, mis koosnes eesti kommunistidest. Valitsuse asendamise kiirendamiseks hakati korraldama meeleavaldusi. Miitingu survel nimetas president Konstantin Päts uue valitsuse ametisse.
Juunipöörde järel algasid Eestis arreteerimised ja puhastused riigiaparaadis, sõjaväes ja mujal. Põranda alt tuli välja endine EKP, kes riigipöördes erilist osa ei mänginud. Keelati teistel erakondadel tegutseda, keelustati Isamaaliit ja Kaitseliit . Algselt oli uuel valitsusel palju toetajaid, eriti tööliste, maatameeste ja pahempoolse intelligentsi seas. Oli ka lihtsalt kaasajooksikuid ja ärahirmutatuid. Enamik rahvas vaatas toimuvat passiivselt pealt või oli selle vastu. Samal ajal tegi K. Päts koostööd uue valitsusega, allkirjastades uusi otsuseid. Nii aitas ta hävitada Eesti Vabariiki. Millised olid tema motiivid, pole selge. Kuna president kutsus rahvast üles lojaalsusele uue valitsuse suhtes, siis paljud ametnikud, diplomaadid ja lihtkodanikud asusid koostööle uue valitsusega. Ka välisdiplomaadid suhtusid toimuvasse algselt vaoshoitult, siis hiljem nende seisukohad muutusid pärast Balti riikide annekteerimist NSV Liidu poolt. Juuli alguses kuulutati välja seadusi rikkudes valimised Riigivolikokku. Kommunistid koondati valimisblokki Eesti Töötava Rahva Liit, teistsuguse meelsusega poliitikuil ei lastud valimistel osaleda. Valimised kujunesid farsiks, mille tegelikud tulemused pole teada. Ametlikel andmetel sai ETRL 92,9 protsenti häältest. Peale valimisi hakati rääkima astumisest Nõukogude Liitu.
Kuna Eestit ähvardati jõuga vastu võtma vastastikuse abistamise pakti ja Eesti valitsus arutas asja kinnises ringis ei olnud rahvas sellest teadlik ega saanud oma arvamust avaldada. Korraldatud valimistel, ei teadnud rahvas, mille eest nad valima läksid ning võltsitud valimustulemuste tõttu sai võimalikuks suur pettus, mille järel liideti 6. augustil 1940 Eesti Vabariik NSV Liiduga.
Pärast Eesti sunniviisilist liitmist Nõukogude Liiduga eraldas Eestit muust maailmast „raudne eesriie “.