Miks kaotas eesti 1940. a-l iseseisvuse (1)

Miks kaotas Eesti 1940. aastal iseseisvuse?
24. veebruaril 1918. aastal loodi iseseisev Eesti Vabariik. Iseseisvusaeg jäi Eesti jaoks lühikeseks, kestes vaid paarkümmend aastat, kuid möödunud aeg oli eestlaste jaoks pigem edukas. 1940. aastal tulid 80 000 Punaarmeelast üle piiri ning Eesti ala okupeeriti. Sellega oli alanud Nõukogude okupatsiooniperiood, mis kestis enam kui pool sajandit. Mis tegurid mängisid rolli iseseisvuse kaotamisel ning miks kaotas Eesti iseseisvuse?
Otsustavat osa okupatsioonis mängis Eesti asend maailmakaardil. Eesti on oma majanduslikult ja kaubanduslikul soodsa asendi tõttu läbi ajaloo palju võitlema pidanud. NSVL nägi Eestis suurepärast pääsu Läänemerele ning võimalust võtta enda kontrolli alla ka kogu Soome laht. Eesti oli Vene impeeriumiga sajandeid seotud olnud. Stalini eesmärk oli tegelikult taastada Vene impeeriumi piirid.
NSV Liidu okupatsiooni tegi võimalikuks ka fakt, et Eesti suhted naabritega polnud tol ajal head. Eesti polnud võimeline end üksi kaitsema . 1934. aastal sõlmisid Balti riigid koostöölepingu Balti Entente. Koostöö suurenes küll Rahvasteliidu raames, kuid paraku toimus see ajal, mil organisatsiooni tähtsus rahvusvaheliselt areenil juba langes. Kokkulepe ei sisaldanud sõjalisi punkte. Balti Liidu leping oli avatud ühinemiseks ka kolmandatele riikidele, kellest esmajoones mõeldi tõenäoliselt Soomet, võib-olla ka Poolat. Soome aga keskendus peamiselt rikaste põhjariikidega heade suhete loomisele – Rootsi, Norra, Taani. Poola ja Leedu vahel olid konfliktid ning seega polnud Balti Ententel ka Poolaga võimalik koostööd teha. Vene impeeriumist eraldunud riikide tahe mitte koostööd teha, osutus neile saatuslikuks. Olukord oli sõjajärgselt kogu Euroopas halb. 1938. aastal välja kuulutatud neutraliteet tähendas Eesti jaoks pöördumist tagasi sinna, kust oli alustatud: Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahtis Eesti Vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja lootis ühtlasti, et ka erapooletusega vastatakse. See tähendas aga, et ka abi polnud kelleltki loota .
Eesti sisepoliitika polnud tol ajal siiski veel täiesti demokraatlik. Vabariigi saatust puudutavad küsimused otsustati väga kitsas ringis. Vaikival ajastul oli Eestile halb mõju - Rahvavõimust oldi võõrandunud ning puudus avalik arvamus ja arutelu. Suhted Euroopa demokraatiatega ( Suurbritannia , Prantsusmaa) jahenesid, Eestit ei võetud rahvusvahelisel areenil tõsiselt. Rahva seas süvenes arusaam, et Eesti põhiseadus ning poliitiline süsteem ei vasta Eesti vajadustele. Selles olukorras kerkis esile vabadussõdalaste liikumine. 1933. aastal sai rahvahääletusel rahva toetuse osaliseks vapside põhiseaduseelnõu, mis koondas kogu võimu Eestis presidendi kätte. 1934. aasta kevadeks sai järjest selgemaks, et eesseisvatel presidendi ja Riigikogu uue koosseisu valimistel võivad vapsid saavutada olulist edu ning võimule tulla. See võimalus oli vastuvõetamatu Eesti senisele poliitilisele eliidile, kes asus kavandama samme vapside võimule tuleku takistamiseks. Tekkinud olukorras võttis algatuse enda kätte riigivanem Konstantin Päts, kes otsustas vapside vastu kasutada nende enda poolt koostatud põhiseadust. Päts sõlmis kokkuleppe Johan Laidoneriga ning kehtestas riigis eriolukorra. 12. märtsil 1934. aastal võttis Päts tänavatele toodud sõjaväeüksuste toel võimu enda kätte ning lõpetas vabadussõdalaste tegevuse. Päts kuulutas välja kaitseseisukorra. Eestis kehtestati niinimetatud vaikiv ajastu, kus võim oli koondunud Konstantin Pätsi kätte. Vapsid ja Päts olid sõjajalal veel mitu aastat. Teisisõnu mängis väga suurt rolli riigi sisemini ebastabiilsus ja riigijuhtide „lühinägelikus“. Sisepoliitilistest heitlustest haaratud Eesti ei pööranud erilist tähelepanu oma julgeoleku kindlustamisele. Eesti julgeoleku tagamiseks näis Eesti juhtidele piisavat neutraalse joone hoidmisest, mis tegelikkuses tähendas aga Eesti sattumist välispoliitilisesse isolatsiooni.
23. augustil 1939 sõlmisid NSVL ja Saksamaa mittekallaletungi lepingu, mis on tuntud Molotovi-Ribbentropi lepingu nime all. See oli osa Stalini maailmavallutamise strateegiast. MRP-ga kaasnes salajane lisaprotokoll, mille järgi määrati Balti maad NSVL mõjusfääri ning Poola Saksamaa mõjusfääri. See võimaldaks Saksamaal rünnata Poolat ning alustada uut maailmasõda. Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Eesti end neutraalseks ning ei korraldanud mobilisatsiooni ega teinud muid ettevalmistusi võimaliku välisagressiooni tõrjumiseks. Stalin ei viitnud NSV Liidu huvide teoks tegemisel aega: 28. Septembril 1939. aastal kirjutati alla Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise paktile, mis andis NSV Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse mere- ja õhujõud ning 25 000 nõukogude sõdurit (Eestil oli teenistuses pisut üle 15 000 mehe). Sisuliselt muutus Eesti selle lepinguga bolševistliku idanaabri protektoraadiks. Moskva plaanidest teadlikud Berliini võimud kutsusid Eestis elavaid baltisakslasi „naasma kodumaale“ ning üleskutsele vastates siirduski aastatel 1939–1941 Saksamaale üle 20 000 inimese. Nõukogude Liit kohustus Eesti siseasjusse mitte sekkuma.
NSVL saatkond pani kokku uue valituse nimekirja, mis moodustati peamiselt mitte Eesti kommunistlikest parteidest, vaid muudest sotsialistlike vaadetega erakondadest. Keelustati Isamaaliit ja Kaitseliit. Juuli algul saadeti Riigikogu laiali ja kuulutati Eesti seadusi rikkudes välja valimised Riigivolikokku. Kommunistid ja nende kaasajooksikud koondati valimisblokki “Eesti Töötava Rahva Liit”, teistsuguse meelsusega poliitikuil ei lastud valimistel osaleda. Alles peale hääletust hakati rääkima liitumisest suure ja võimsa Nõukogude Liiduga, millest enne valimisi koostatud programmis sõnagi juttu polnud. 6. augustil 1940 algas Eestis Nõukogude okupatsiooniperiood.
Kõik need tegurid mängisid suurt rolli Eesti iseseisvuse kaotamisel. De jure ei lakanud Eesti Vabariik siiski eksisteerimast. Enamik maailma demokraatlikke riike pidas Balti riikide annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu. Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides säilitasid paljud riigid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid 1990. aastani ka igasugustest ametlikku laadi kontaktidest Eesti NSV nn nukuvõimudega. Kindlasti oleks olukorda teistmoodi lahendada andnud, kuid kui Eesti oleks NSVL okupatsioonist pääsenud, oleks ta Saksamaa võimu alla langenud ning iseseisvaks jäämine tol ajal antud olukorras oli võimatu.
2009