"Kristjan Jaak Peterson" (0)

TURBA GÜMNAASIUM
Liisa Rebane
KRISTJAN JAAK PETERSON
Referaat
Ellamaa, 2010
Sisukord
1. Päritolu, lapsepõlv ja kooliaeg.............................................................3
2. K. J. Petersoni luulet..............................................................................4
3. Kristian J. Petersoni elu lõpuaastad ja aeg peale ta surma.....................5
Kristian Jaak Peterson
Päritolu, lapsepõlv ja kooliaeg
19. sajandi alguses huvitusid baltisaksa estofiilid eestlaste saatusest pärisorjusest vabanemisel. Peeti võimalikuks eesti kirjakultuuri loomist ja eestlaste assimileerumist baltisaksa kultuuri. Rahvuskultuuri pooldajad eesotsas Pärnu pastori Johann Heinrich Rosenplänteriga seadsid esmaseks ülesandeks eesti keele arendamise ja rahvusliku kirjanduse loomise.
Esimese eestlasena väärtustas meie kultuuri Kristian Jaak Peterson ( Christian Jacob Petersohn),kes on tuntud ka lihtsalt kui Kristjan Jaak, sündis 14. märtsil 1801 Riias Jakobi kiriku kellalööja ja kirikuteenri pojana . Tema isa, Jaak, Virumaalt Karula (Uue-Võidu) mõisa Kikka talust pärit talupoeg sattus Riiga 1791. a. paiku koos mõisahärra Claudius Johann von Stadeniga. Kristjan Jaak Petersoni vanemad abiellusid 1793 ja neile sündis seitse last: pojad Johann Gottlieb (1795), Johann Heinrich ( 1798 ), tulevane filosoof ja luuletaja Christian Jacob (1801), Johann George ( 1803 ), kaksikud tütred Friederika ja Anna Juliana (1805) ning poeg Daniel (1807), kelle sünnitamisel K. J. Petersoni ema suri. Isa teisest abielust Anna Eberbergiga sündis tütar Gertrude Friederika.
Kristjan Jaak Petersoni elutee ja elutöö uurijad - Villem Reiman, Gustav Suits, Mart Lepik, Mart Mäger - on püüdnud selgitada Lätis sündinud, kasvanud ja valdavalt elanud noormehe huvitumist eesti kultuurist. Peamiste mõjuteguritena nimetatakse kodu, kooli ja filosoofiat . Varakult emata jäänud Kristjan Jaak Peterson ema keelest vaimustuda ei osanud. Isa jutud Kikka talust ja Eesti looduse ilust äratasid hoopis huvi isa maa vastu.
Kristjan Jaak Peterson omandas tolleaegsele eestlasele tavatult hea hariduse. Seda võimaldas lisaks erakodsetele vaimuannetele mitmete baltisakslaste toetus, kellest nimekam oli kindralsuperintendent Karl Gottlieb Sonntag. Tõenäoliselt sai Kristjan Jaak kirjaoskuse isalt, Riia Jakobi kiriku kellamehelt ja köstrilt. Peterson õppis Riia kreiskoolis ja kubermangugümnaasiumis. Andeka noormehena läbis ta gümnaasiumi nelja-aastase kursuse kolme aastaga, tundis paljusid keeli ning hakkas juba õpilasena avaldama keeleteaduslikke kirjutisi J. H. Rosenplänteri ajakirjas “Beiträge”, samuti kirjutas luuletusi ja hakkas pidama eestikeelset päevikut. Riia Kubermangugümnaasiumi aastad 1815- 1818 tähistasid Kristjan Jaak Petersoni vaadete kujunemise ja oma mõtete värssidesse vormimise algust. Keeruline on mõista Kristjan Jaak Petersoni, oma aja geeniuse mõttemaailma vaid säilinud paarikümne luuletuse ja õhukese päevaraamatu põhjal. Klassikalise gümnaasiumihariduse mõjul hakkas ta juurdlema maailma tekke, inimese olemuse ja ülesannete, elu mõtte ning igavikuprobleemide üle. Samuti mõjutasid Kristjan Jaak Petersoni arengut tollase Euroopa valgustusideed rahvuskultuuride, keelte, usundite tähtsusest. Eriti suurt huvi tundis ta keelte vastu, õppides ja õpetades juba gümnaasiumipäevil saksa, rootsi, vene, ladina, kreeka, heebrea keelt.
Aastatel 1819–1820 õppis Tartu ülikoolis, algul usu-, siis filosoofiateaduskonnas. Teoloogia asemel pühendus Kristjan Jaak Peterson heebrea, kaldea ja ladina keelele, mida õpetati sama teaduskonna eksageesi ja Idamaade filosoofia õppetoolis. Loengutel käis Kristjan Jaak Peterson arvatavasti 4-6 tundi nädalas, ülejäänud aeg kulus kirjandusele, luulele (vähem kui Riias), korporatsioonielule. Õigustamata toetajate lootusi, loobumine kirikuõpetaja kutsest ja ennastpõletav eluviis, jäi Kristjan Jaak Peterson ilma rahalisest abist. Kevadel 1820 lahkus ta Eestist jäädavalt.
3
Kristian J. Petersoni elu lõpuaastad ja aeg peale ta surma
Riias elatus Kristjan Jaak Peterson keeletundide andmisest. 1822 avaldas ta veel Kristfried Gananderi rootsikeelse soome mütoloogia täiendatud saksakeelse tõlke, lootes sellega äratada huvi ka rahvausundi vastu.
Kristjan Jaak petersoni ei tunnustanud tema eluajal baltisakslased ega tundnud rahvuskaaslased. Pettunud ja põdura tervisega noormees lootis siiski mõistmisele tulevikus.
Kristjan Jaak Peterson suri 1882. aastal Riias tiisikusse. Ta on maetud sealsele Jakobi kalmistule, kuid tema haua täpsem asukoht on teadmata.
Ta jäi eestlastele kauaks tundmatuks. Esimesena tutvustas teda kui kirjanikku 1893 Oskar Kallas. Kristjan Jaak Petersoni isiku suur teadvustus alles 1901, mil Villem Reiman leidis Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist tema käsikirjad. 1913 tuli päevavalgele ka Kristjan Jaak Petersoni pilt, mille lauliku viimaseks , 21. sünnipäevaks tegi Viljandist pärit saksa graafik ja Kristjan Jaak Petersoni sõber Franz Burchard Dörbeck. Sellest ajast on Kristjan Jaak Petersoni hinnatud Eestis kõikidel aegadel .
Eesti kultuurilukku on Peterson läinud esimese eesti luuletajana, kes püüdis luua eesti keeles nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas: järgis antiikkirjanduse eeskujusid ja oli aldis tärkavale romantismile. Temalt on säilinud kolm saksakeelset ja 21 eestikeelset luuletust, nendest kümme oodi ja viis pastoraali. Tuntumad on oodid “Laulja” ja “Kuu”. Petersoni luuletused erinesid õpetliku sisuga eestikeelsest luulest sedavõrd, et kaasaegsed ei pidanud vajalikuks neid avaldada. Alles 20. sajandi algul hakati tema luuletusi avaldama kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti” albumites ja ajakirjas.
Päevik, millele Peterson pani pealkirjaks „Kristian Jaak Peterson ehk see mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees iseeneselt üles pandud 17-nda eluaasta seest eluotsani”, sisaldab peamiselt filosoofilisi mõttekäike, kus arutletakse abstraktsetel usu, inimvaimu tähenduse ja kõlbluse teemadel . See on O. W. Masingu essee kõrval esimesi näiteid eesti filosoofilis -esseistlikust proosast.
Alates 1996 tähistatakse Petersoni sünnipäeval, 14. märtsil Emakeelepäeva.
Kristjan Jaak Petersoni kuju valmis 1983. aastal, selle autoriteks on J. Soans ja A. Murdmaa . See asub Tartus, Toomemäel. Monument kujutab endast pronksist Kristjan Jaak Petersoni figuuri, paremas käes kepp , vasakus raamat. Hallidest graniitplaatidest alusel on pronksist tekst:
„Kas siis selle maa keel
Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?”
4
K. J. Petersoni luulet
Laulja Kuu
Nii kui vahuse jõe Kas lauluallikas
mürisevad lained, külmas põhjatuules
mis kalju pealta minu rahva meelesse
langevad oru sisse; oma kastet ei vala?
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla Kui siin lumises põhjas
hirmsasti kärgatab: ilusa lõhnaga mirdike
nõnda on jooksmas laulu vilusas kaljuorus
ilus tuline oja ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
Nii kui valguse allikas mis kui tasa ojake
seisab austet laulja oma ilu ei tundes
oma vendade keske' ella Heinamaa läbi, sinise
Kärgatab pikne, taeva kullases tules
ja metsad on vait: rahuga on jookslemas,
laulja on tõstamas ega toreda häälega,
oma hääle, valamas oma rammu tundes
suusta laulu kaste, taeva müristamisega
ja tema ümber kui meri on hüüdmas:
vait kui mere kaljud Kas siis selle maa keel
rahvad on kuulemaies laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda ;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju sisse.-
Nõnda inimeste vaim!
Oled sa ujus ujumas,
kui su mõte on otsimas
jumala tähtede alta.
5
Kasutatud kirjandus
Anu Raudsepp . http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=150&ItemID=301
Kristi Metste. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=5&table=Persons
Liisa Lang. http://www.tartu.ee/?page_id=1443&lang_id=1&menu_id=6&lotus_url=http://info.raad.tartu.ee/muinsus.nsf/0/76B48B4EF2093EBDC2256D73003DBE1E
Priit Ratassepp , Kirsi Rannaste, Karl Martin Sinijärv. Labürint III, Kirjanduse õpik 9. klassile. Avita, 2008, lk 62-63