eelküpsuseksamiteks. Oli Pauli klassivend. · Müller: Ta oli üpris ettenägelik, kui paraku juhm poiss. Ta saab endale Kemmerichi saapad, kuid pärast valgusraketiga kõhtu saamist sureb. Hiljem saab need saapad endale Paul. · Albert Kropp: Väikest kasvu noormees, kellel oli väga hea pea, mis sai paljudest keerukatest asjadest aru. Oli Pauliga väga hea sõber ja ka klassivend. Sai killu jalga, mille tõttu talt see ka amputeeriti. · Leer: Täishabemega noormees. Talle meeldisid lõbutüdrukud. Käis Pauliga samas klassis. Sureb lõhkise puusa tõttu, mille põhjustab mürsukild. Õige surmapõhjus oli verest tühjaks jooksmine. · Paul Bäumer: Minategelane, kes sureb Läänerindel päeval, mil see püsib muutuseta. · Haie Westhus: Turbalõikaja oli tema ametiks enne sõda. Suri tabamuse pärast selga.
Pärast seda, kui ema 1923 oma armukesega tütre Francise (Ella poolõe) sai, pandi Ella Bronxi Värviliste Laste Varjupaika. Teismeeas võttis politsei ta kinni, sest ta pidas lõbumajas politseivahti ja saatis paranduskooli. Sealt põgenes ta varsti ja oli mõnda aega ka kodutu. Lauljana debüteeris ta 17-aastaselt 21.novembril 1934 Harlemi ooperimajas. 1935 aatal läks Bigbandi, kust ta 1942 a. Lahkus, et alustada soolokarjääri. Elu lõpul jäi Fitzgerald pimedaks ja 1993 amputeeriti tal mõlemad jalad. Ella Fitzgerald suri 79-aastaselt 1996 Californias Beverly Hillsis. Saavutused võitis 13 Grammyt. Ronald Reygan premeeris teda riikliku kultuurimedaliga (National Medal of Arts). George H. W. Bush premeeris teda Presidendi Vabadusmedaliga (Presidential Medal of Freedom). Müüs üle 40 miljoni albumi. Plaadifirmad, kus Fitzgerald laulis Capitol Decca Pablo Reprise Verve Pildid Ella Fitzgerald Ella Fitzgerald Muusikanäide
Édouard Manet Edouard Manet sündis Pariisis 23. Jaanuaris 1832 rikkasse perre. Üles kasvades innustas ta onu teda maalima ja joonistama, aga isa soovis, et Edouard läheks mereväkke. Sellegi poolest lubati lõpuks tal hakata maaleriks õppima. 1850-1856 töötas Manet akadeemilise maalri Thomas Coutureri stuudios. Õpilasena külastas ta Saksamaad, Itaaliat, Hollandit, käies vaatamas renessansi ja barokki stiilis maale. Aastal 1856 avas Manet enda ateljee. Tollal ajal oli üks kuulsamaid Prantsuse realiste Gustave Courbet, kelle maalid Maneti suuresti mõjutasid. Manet hakkas maailma kerjuseid, lauljaid ja inimesi kohvikutes. Ta stiil erines Courbet'ist veidi kuna ta kasutas suuremaid pintslitõmbeid ilma eriliste detailide kujutamiseta. Courbeti maalid olid süngemad ja nukramad, sest ta värvis oma lõuendid eelnevalt pruuniks. Maneti maalid olid aga heledamad ja erksamad ning sisaldasid rohkem valg...
19-aastaselt läks ta Saksa armeesse. Läänerindel olles koges ta sõja füüsilisi ja psühholoogilisi efekte. Enne sõda oli ta tundlik, loov ja kirglik inimene. Sõda muutis tema iseloomu ja ta muutus aina kinnisemaks inimeseks. Raamatu lõpus ei teadnud ta enam mida teha, sest tal ei olnud eesmärke. Sõda oli kaotanud ta lootused ja unistused. Albert Kropp oli Pauli klassivend ja oli nende grupist kõige selgema mõtlemisega. Ta sai haavata ning tema jalg amputeeriti. Ta tahtis oma jalast ilmajäämise tõttu sooritada enesetappu. Siiski jäi see tal tegemata. Haie Westhus oli tugev mees. Tema suur kasv ja käitumine jätsid mulje, et ta on Paulist vanem, kuigi ta seda polnud. Tal oli hea huumorimeel. Lahingus sai ta surmavalt haavata selga. Fredrich Müller oli ka Bäumeri klassivend. Ta kandis lahinguväljal endaga kaasas kooliõpikuid. Ta pidas tähtsaks õppimist ja haridust. Tema eluküünla kustutas valgusraketi tabamus kõhtu.
com/wp-content/uploads/2012/08/frida+kahlo_1.jpg 21. augustil 1929 sõlmisid Frida Kahlo ja kommunistist Diego Rivera oma abielu. Takistusi täis abielu Diego pettis pidevalt. Fridale viimane piisk, kui armukeseks oli tema enda õde. Lahutus 1940. aastal samal aastal abielluti uuesti. `'Elevandi ja tuvi ühendus'' Frida ja Diego 1953. aastal esimene isikunäitus la Galereia de Arte Contemporaneos. Samal aastal amputeeriti Frida jalg gangreeni tõttu kaalus enesetappu Frida tervis halb teda näitusele ei lubatud. Vaatamata sellele ilmus näitusele. 1954 Frida Kahlo suri. Lahkamist ei Frida Kahlo toimunud (arvati, et suri gangreeni levimise tõttu). http://www.improvisedlife.com/wp-content/uploads/2012/03/Frida-Kahlo-body-cast-2.jpg
võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich alates lk 12, jalg amputeeriti *samast klassist sõtta läinud, üheksateistkümneaastased · Täna harjutasime lõunaajal terve tund auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Katil ei taha see tõik kuidagi meelest minna. Ta ütleb: ,,Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname." (lk28) · Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja läksin ühte teise varjendisse tuttavaid
surma. Paul pääseb lõpeks siiski mürsulehtrist sakslaste juurde tagasi. Katile, Paulile ja mõndadele meestele antakse ülesanne kaitsta üht küla. Majadest, mis külas on leiavad nad palju toitu. Veel leivad nad tugitooli, mille nad viisid endaga kasarmusse, kus nad seda rentisid teistele sõduritele. Rindel olles said Paul ja Albert vigastada. Nad viidi rongiga ühte katoliiklikusse kloostrisse, kus neid raviti. Albertil amputeeriti jalg ja ta lubas enestapu teha peale seda. Paul suundus peale paranemist tagasi rindele. Seal läks neil nii halvasti, et kogu kompanii peale Kati ja Pauli oli mahalastud või kuidagi muud moodi surma saanud. Paul ja Kat olid põgenemas rindel, kui nende ligidal plahvatas mürsk. Kat sai niivõrd palju haavta, et Paul pidi teda selja peal kandma. Sel ajal kui Paul oma sõpra kandis sai Kat mürsukillga pihta, otse kuklasse ja ta suri
I maailmasõda Sõdurid Sõda käis enamasti kaevikute vahelt ja sõdurite suurim probleem nendes olles oli niiskus ja räpasus. See tekitas sõduritele "Trench footi", mille korral tõmbusid veresooned külma ning niiskuse tõttu kokku ja jalad hakkasid paistetama. Kui jäetakse ravimata, siis nahk hakkab kooruma, ära tulema ja närvirakud hävivad. Selle tõttu amputeeriti paljude sõdurite jalad. Rindel leidus ka toidu ja hügieenipuudust. Sõja lõpu poole läksid sõdurite vahetused aina pikemaks, tihtipeale pidid mehed rindel olema väljapuhkamata mitmeid kuid. Väsimus ja koduigatsus oli paljude meeste suureks mureks. Kolmandaks suureks probleemiks oli "shellshock", mis on iseenesest stressihäire. See tekkis valjude, pidevate mürsuplahvatuste tagajärel. Shell shockis sõdurid muutusid teo- ja kontaktivõimetuks
väikesest kogusest. Kui me teda mõnikord kodupoole väntamas nägime polnud lõpuks isegi aru saada, kas ta oli kaine või mitte. Tema jutt oli alati segane ning tihti jooksis tal mõte kokku. Ühe, Leo jaoks tavalise, joomatuuri ajal tabas teda ka kurb saatus- talvisel ajal kodu poole vändates kukkus ta libedal teel rattalt maha, lumehange. Oma olukorra tõsidust taipamata jäi ta sinna rahulikult magama, kuni ta sealt leiti ning haiglasse viidi. Tal oli jalgades gangreen ning need amputeeriti. Kuna ta ei olnud enam võimeline iseenese eest hoolitsema ning tal puudus ka selleks võimeline perekond, sattuski ta hooldekodusse. Kuigi Leo sõltuvusel oli kurb lõpp, on võimalik alkoholismi ka ravida enne saatuslikke kahjustusi. 15% eestlastest ei joo tilkagi alkoholi , mis näitab, et viinakuradile ei ütlemine on võimalik. Kui sa aga oled juba haiguse küüsis on esimene samm probleemi tunnistamine ning soov sellega miskit peale hakata
Aegu. Kirjandus Karl Ristikivi, "Bernard Kangro" Karl Muru, "Ühe nooruslüürika vaatlusi" Keel ja Kirjandus 1971 Janika Kronberg, "Kirjuta!" Looming 2000 Oskar Kruus, "Bernard Kangro: elukäik ja looming". Eesti Raamat, Tallinn 2003 Kokkuvõte Bernard Kangro oli proosakirjanik kes andis välja ka ajakirja ,,Tulimuld". Ta kirjutas nii romaane kui ka luuletusi.Ta esimene pikim romaan oli tartu- romaanide sari, teine oli unenäost alguse saanud, mis jutustas joonatanist.Kangrol amputeeriti jalg, Kangro ja tema naine Maria surid 1994 samasse haigusesse.Nad mateti 8 aprillil 1994 lundi krematooriumi kabelis (vt. lisa 2)."Varjumaa" on tema üks kõige mahukamaid luulekogusid , milles on 94 luuletust. Mõned luulekogud on tehtud Rootsi stiilis, milles on 12 luuletust aga nad ei erine eriti eesti omadest Kasutatud kirjandus: Bernard Kangro elukäik ja looming. (Oskar Kruus 2003.a.)(vt.lisa 5) Lisad: Lisa.1 Lisa.2 Lisa.3 Lisa4 Lisa 5
Teoses ,,Läänerindel muutuseta" saavad kõik tegelased surma. Jutustaja Paul Bäumer kõige viimasena. Päris loo alguses sureb Kemmerich. Remarque kirjeldab tema surma päris täpselt. ,,Kemmerichi huuled on justkui maha pühitud, suu suuremaks muutunud, hambad torkavad teravalt silma, nagu oleks nad kriidist. Liha ta näos on kokku sulanud, sarnad tungivad esile. Skelett rajab endale teed. Silmad on auku vajunud, Mõne tunni pärast on kõik läbi." Läbi see saigi. Kemmerichi jalg amputeeriti ning sellepärast saabus ka surm. Ometi ei olnud Kemmerich selles maailmas päris üksi. Tal oli ema, kes oli hullumas, kuuldes pojaga juhtunust. Ta nõudis, et Paul räägiks talle täpselt, mis Kemmerichiga juhtus, kuid Paul valetas, et säästa ema kannatamast veel rohkem oma poja pärast, kui ta seda juba tegi. Üheks Pauli sõbraks oli ka Josef Behm, kellega ei jõudnud me küll lähemalt tuttavaks saada,
Juulil 1730 a. Inglismaal. Ta elas 64 aastaseks ja suri 1795 aastal. 1764ndal aastal ta abiellus. Temal ja tema naisel Sarah'il oli 7 last. Ta on evolutsiooniteooria sõnastaja Charles Darwini vanaisa. Ametilt oli ta keraamik. Ta pidi pärast isa surma varakult vanema venna juures tööle hakkama. Ta pühendas erilist tähelepanu oma savisegude valmistamisele ja tootedisainile. Modeleerimishuvi tingis ka asjaolu, et tema parem jalg amputeeriti ja mistõttu ei saanud ta potikedraga tööd teha(BBCa). Ta oli väga huvitatud tolleaegsest teadusarengust. Eriti oli ta huvitatud keraamikatööstuse industrailiseerimisest. Ta võttis uuendusi innukalt kasutusele ja tõstis sellega oma tööstuse uuele tasemele. Tema glasuurid olid keraamikatööstuse turul ainulaadsed(Wikipedia). Wedgwood saavutas eluajal palju. Tänu tema innovaatilisusele ja teadushuvile hakkas ta tootma ka lihtsaid vastupidavaid, igapäevaseid sööginõusid
märkasid neid. Nad hakkasid maja pommitama. Paul ja Albert said pihta. Nad võeti haavatute vankrisse ja seoti haavad kinni. Hiljem said sanitaarrongi peale. Alberti seisukord oli hullem ja talle teatati, et ta viiakse järgmises peatuses maha. Paul ei tahtnud Albertist kaugemal olla ja sokutas ennast ka kaasa. Neid pandi ühte katoliiklikku hospitali, kus nad ärkasid palvetamise tõttu. Pauli tegi see eriti vihakseks ja ta viskas pudeli puruks. Alberti jalg amputeeriti. Ta oli endale lubanud, et kui selline asi juhtub, võtab ta endalt elu. Seal oli ka üks vanim patsient, kelle naise tulekuga teised palatikaaslased tegid nii, et õed sisse ei tuleks, kui nad kahekesi olid. Paul saadeti kosumispuhkusele. Ema seisukord oli veelgi hullemaks läinud ja ta ei tahtnud enam, et poeg ta juurest minema läheks. Paul kutsuti tagasi. Toimus raskeim lahing, kus surid ka Kat ja Müller. Lõpuks oli ta oma salgast ainus ellujäänu. Ta sai veel 2 nädalat puhkust. 1918
riikide asjadest. 1967. aastal hakkas Jugoslaavia laskma sisse inimesi kõikidest riikidest ja tühistas viisanõuded. See oli esimene kommunistlik riik, kes seda lubas. Viimased aastad Kui Tito 1971. aastal kuuendat korda presidendiks valiti, rääkis ta avakõnes suurtest muutustest. 1974. aastal olidki muudatused konstitutsioonis ning peale seda hakkas Tito poliitikast kõrvale jääma. 1980. aastal viidi ta mitu korda haiglasse. Tal amputeeriti vasak jalg ja peale seda ta varsti ka suri. Josep Broz Tito elu ajal ja ka pärast ta surma nimetati mitmete kohtade nimed ümber nii, et sõna Tito oleks nende nimetuste sees. Kokkuvõte Enne referaadi tegemist ei teadnud Josep Broz Titost ega ka Jugoslaaviast eriti midagi. Sain palju uusi teadmisi. Arvan, et Tito oli võimas isik. Ta jättis mulle hea mulje, sest ta suutis saavutada nii palju oma riigi heaks ning ka kõikides probleemides riiki koos hoida.
seda Kolmanda Vabariigi alguses võimule tulnud valitsustele. 1881 autasustati Manet'd Antonin Prousti survel Auleegioni ordeniga. Järgmisel aastal valmis Manet'l viimane maal: "Baar Folies-Bergère'is". Manet suri süüfilisse ja reumasse, millesse nakatus 40-ndates eluaastates. Viimastel eluaastatel põhjustas haigus talle suurt valu ja lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Sellele lisandus veel gangreen ja 11 päeva enne surma amputeeriti tal jalg. Ta suri Pariisis 51-aastaselt ja maeti Passy kalmistule. 2000. aastal müüdi üks Manet maale üle 20 miljoni dollari eest. 10 ,,Baar Folies-Bergère'is" 11 Kokkuvõte Edouard Manet(1832- 1883) on Prantsuse impressionist, kuid tema töid peetakse varamodernistlikeks. Nagu ka palju teised kunstnikuid sai ka Manet kuulsaks alles peale oma surma.
4. Olulisemad tegelased Paul Bäumer, 19, minategelane; Albert Kropp, 19, väikesekasvuline, filosofeerija; Müller V, 19, kooliraamatud ikka kaasas, unistas eksameist; Leer, 19, täishabemega, ainus, kel oli naistega kogemusi; Tjaden, 19, lukksepp, voodimärgaja, suurim söödik, kuid kehalt peenike; Haie Westhus, 19, turbalõikaja; Detering, talupoeg, abielus, mõtles ainult maamajapidamisest; kirsside õitsemise ajal põgenes rindelt. Mitte desertöörlus, vaid koduigatsus; Kemmerich, amputeeriti jalg, suri ühena esimestest. Stanislaus Kaczinsky, 40, peamees, visa, kaval, mullakarva näo, siniste silmade ja längus õlgadega, kuues meel hädaohu ja hea söögi suhtes, osav kohustustest kõrvalehiilija; Himmelstoss - kasarmu 9. jao ülem, endine postiljon, väike masajas, rebasekarva vurrudega, kasarmu tigedaim nahanülgija. Hiljem saadeti rindele; Kantorek, range, karihiirenäoga väike mehike, klassijuhataja, kes utsitas kõiki rindele minema. Hiljem samuti maakaitseväes.
vihmad olid Nõukogude Liidu alad muutnud porimülkaks. Sõjalised operatsioonid on sedasi võimatud. Seega olid oktoobriks sakslaste pealetungid seiskunud. Saksa sõdurid olid kurnatud, kuid Hitler ei lubanud vägedel lahkuda, mille tõttu olid sõdurid sunnitud jääma Nõukogude Liidu aladele terveks talveks. Kahjuks oli 1941. aasta talv viimase 140 aasta karmim ja sakslastel polnud piisavalt varustust ega sooja riietust. Paljud sõdurid külmusid surnuks, paljudel amputeeriti jäsemeid. Saksa väed olid kaotanud peaaegu miljon ja Punaarmee ligikaudu 650 000 meest. Lõpuks taanduti. Nii Stalingradi kui Kaukaasia pealetungid olid ebaõnnestunud. Saksa väed taastati 1942. aastaks. Ka Nõukogude Liidu väed kasvasid. 4 OSAPOOLED Punaarmee Nõukogude Liit oli sõlminud Atlandi harta USA ja Suurbritanniaga, mis oli Hitleri-vastane koalitsioon
Ent tahe unustada põrgut tähendab inimsuse reetmist. Linna julmas üksinduses luuletaja väsib. Varsti pärast seda loobus ta kirjutamisest ning rändas läbi Euroopa, kuni sai lõpuks relvade salakaubavedajaks ja orjakaupmeheks Aafrikas. 1880 sai Rimbaud'st kaubakontori agent Abessiinias. Ta kauples elevandiluu ja kohviga, hiljem relvadega. Arvatakse, et Rimbaud nakatus Aafrikas süüfilissse. 1891 tekkis tal jalakasvaja ning ta naasis Euroopasse. Jalg amputeeriti. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 luuvähki. Tema elust Pariisis on tehtud mängufilm Total Eclipse (1995) Leonardo DiCaprioga peaosas. 11 Guillaume Apollinaire Guillaume Apollinaire [gi´jom apoli´neer] (26. august 1880 Rooma 9. november 1918 Pariis) oli poeet, kirjanik, kunstikriitik. Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa tundmatud. Kuu
Siis julges Meelis ka relva peidikust välja tuua. PPS muudeti kasutuskõlbmatuks ja anti Mõniste muuseumile, kus seda praegugi võimalik vaadata on. Eesti legendaarseim metsavend-Alfred Käärmann · 14. septembril 1922 Harglas sündinud Käärmann sõdis 1944. aastal Narva rindel venelaste vastu. Sama aasta septembris hakkas ta end arreteerimise eest varjama ja läks metsavennaks. · 1945. aastal sai ta haarangul raskelt haavata ning tal amputeeriti metsas käsi. Pärast seda jätkas ta sõdimist ja punkrielu. · 1952. aasta sügisel Käärmann reedeti ja julgeolekutöötajad võtsid ta kinni. Talle mõisteti 25 aastat vangistust. · Vabanes 1967. aastal. Kuna ei saanud Eestisse asumise luba, läks kodukanti illegaalselt. Ametliku elamisloa sai 1981. aastal. · Käärmann võttis osa Kaitseliidu taastamisest ja valiti Eesti Kongressi saadikuks. Ta on kirjutanud mälestusi ja teisi raamatuid. · 1997
Kavatsenud küll loobuda aktiivsest spordist, võitis ta 1924 rahvusvahelistel võistlustel Hamburgis kõrgushüppe Eesti rekordiga 1.83. 1935 ületas teivashüppes 3.20 ja tegi isikliku rekordi odaviskes 63.60, 1944 näitas häid tulemusi kaugushüppes (5.10), kuulitõukes (10.75), kettaheites (35.88) ja granaadiviskes (64.60). Sama aasta sügisel Leks vangistati, ees ootas 12 aastat Siberi laagreid. Kuigi spordimehe hing tõi Leksi tagasi Magadani kullakaevandustest, amputeeriti tal gangreeni tagajärjel mõlemad jalad. "Inimesele on tarvis midagi reaalset, silmnähtavat tagajärge, vastasel korral lahtub tema tegevustahe," on kirjutanud Leks Kolmpere. "Kogu elu on võistlus ja inimkonna elusiht on seotud suursaavutustega." Erki Nool Lapsepõlv: Erki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde- Margit, Ragne,Kairi, Elen ja vend Joel. Erki sündis perre neljanda lapsena. Ta vanemad on
Kavatsenud küll loobuda aktiivsest spordist, võitis ta 1924 rahvusvahelistel võistlustel Hamburgis kõrgushüppe Eesti rekordiga 1.83. 1935 ületas teivashüppes 3.20 ja tegi isikliku rekordi odaviskes – 63.60, 1944 näitas häid tulemusi kaugushüppes (5.10), kuulitõukes (10.75), kettaheites (35.88) ja granaadiviskes (64.60). Sama aasta sügisel Leks vangistati, ees ootas 12 aastat Siberi laagreid. Kuigi spordimehe hing tõi Leksi tagasi Magadani kullakaevandustest, amputeeriti tal gangreeni tagajärjel mõlemad jalad. "Inimesele on tarvis midagi reaalset, silmnähtavat tagajärge, vastasel korral lahtub tema tegevustahe," on kirjutanud Leks Kolmpere. "Kogu elu on võistlus ja inimkonna elusiht on seotud suursaavutustega." Erki Nool Lapsepõlv: Erki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde- Margit, Ragne,Kairi, Elen ja vend Joel. Erki sündis perre neljanda lapsena. Ta vanemad on
Ta oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946) (Kangro...2009). Bernard Kangro elutee lõpp oli väga traagiline. Nimelt 1974. aastal sattus ta autoõnnetusse, mis osutus aga kirjaniku kannatuste proloogiks. Tõsiselt hakkasid tõved teda ründama 1992. aasta kevadel, kui algasid hädad jalgadega. Esialgu ei osatud midagi hullu karta , kuigi läks vaja arstiabi. Kuid juba 1993. aasta jaanuaris amputeeriti parem jalg ja detsembris ka vasak jalg. 1994. aasta alguses haigestus kirjaniku naine ning kahjuks mõni aeg hiljem ka Kangro 6 ise kopsupõletikku. Kuid ta paranes ja sai haiglast koju, aga varti kurtis ta jälle valu rinnus, ta viidi taas haiglasse, kus diagnoositi infarkt. Artstidel ta elu päästa ei õnnestunud ja 25. märtsil 1994 kustus kirjanik Bernard Kangro eluküünal Lundi haiglas perekonnaliikmete
karihiirenäoga väike mehike, pidas võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich Jalg amputeeriti, Müller sai endale tema saapad, sest Kemmerich suri. Tema juhtumi puhul ilmnevad selgelt ka sõjas kehtivad väärtused – inimelu säilitamine pole nii oluline kui saabaste jätmine järgmisele, tervele sõdurile.
Kavatsenud küll loobuda aktiivsest spordist, võitis ta 1924 rahvusvahelistel võistlustel Hamburgis kõrgushüppe Eesti rekordiga 1.83. 1935 ületas teivashüppes 3.20 ja tegi isikliku rekordi odaviskes 63.60, 1944 näitas häid tulemusi kaugushüppes (5.10), kuulitõukes (10.75), kettaheites (35.88) ja granaadiviskes (64.60). Sama aasta sügisel Leks vangistati, ees ootas 12 aastat Siberi laagreid. Kuigi spordimehe hing tõi Leksi tagasi Magadani kullakaevandustest, amputeeriti tal gangreeni tagajärjel mõlemad jalad. 6 "Inimesele on tarvis midagi reaalset, silmnähtavat tagajärge, vastasel korral lahtub tema tegevustahe," on kirjutanud Leks Kolmpere. "Kogu elu on võistlus ja inimkonna elusiht on seotud suursaavutustega." 3.2 Erki Nool Lapsepõlv: Erki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde-
verd läbi laskma. Esialgu õde ei tulnud. Kui ta mehe kätt märkas oli ta pahane, et nad varem abi ei kutsunud, kuigi nad olid seda teinud. Ta käsivars oli puruks lastud. Franzi olukord muutus halvemaks ja ta viidi surituppa. Peetergi viidi minema, kuid ta lubas tagasi tulla. Seda aga ei uskunud keegi, sest seda oli varemgi lubatud. Ometigi 22 tuli Peeter tagasi. Alberti jalg amputeeriti. Ta lubas välilaatsaretis endalt elu võtta kui ta jalg ära lõigatakse. Albert muutus kinnisemaks ning sõnaahtramaks. Kõige vanem patsient oli 40-aastane Lewandowski. Ta sai naiselt kirja, lubadusega teda vaatama tulla. Naine elas Poolas, ning nad polnud teineteist seetõttu peaaegu kaks aastat näinud. Samuti polnud ta ka oma last näinud. Peagi sai Paul kosumispuhkusele. Ema oli veel haigemaks jäänud, ega tahtnud poega ära lasta. Paraku kutsuti ta uuesti rindele.
Kuna Verlaine oli tugevasti seotud halva mainega Prantsuse Kommuuniga, mis varem laiali oli saadetud, karistasid võimud teda karmilt, panid vangi, hiljem piirasid tema avaldamisvõimalusi. Pärast seda põgenes Verlaine Inglismaale ning naases 1881 Prantsusmaale, kus elas enesessetõmbunult, otsides tuge kristlikust vagadusest ja alkoholist. Pärast tüli Verlaine'iga elas Rimbaud hulkurielu ning tegutses äriagendina Aafrikas. Seal ta haigestus, Prantsusmaale naastes amputeeriti ta jalg ning ta suri sealsamas haiglas. Verlaine oli Euroopa sümbolistidest luuletajate jaoks vahetuim iidol. Tema lüürilist, peeni varjundeid tabavat luulelaadi matkisid paljud. Verlaine'i lüürika ,,Sõnadeta romanssides" on kooniline ja meloodiline, tundlik ja täpne rütm ning intonatsioon lubavad edasi anda inimtunnete keerulist mitmekesisust. Lüürikas asetab rõhu kõla- ja helivarjunditele, mis kas saavutavad ise sümboli tähenduse või võimendavad visuaalse sümboli mõju
Kuna Verlaine oli tugevasti seotud halva mainega Prantsuse Kommuuniga, mis varem laiali oli saadetud, karistasid võimud teda karmilt, panid vangi, hiljem piirasid tema avaldamisvõimalusi. Pärast seda põgenes Verlaine Inglismaale ning naases 1881 Prantsusmaale, kus elas enesessetõmbunult, otsides tuge kristlikust vagadusest ja alkoholist. Pärast tüli Verlaine'iga elas Rimbaud hulkurielu ning tegutses äriagendina Aafrikas. Seal ta haigestus, Prantsusmaale naastes amputeeriti ta jalg ning ta suri sealsamas haiglas. Verlaine oli Euroopa sümbolistidest luuletajate jaoks vahetuim iidol. Tema lüürilist, peeni varjundeid tabavat luulelaadi matkisid paljud. Verlaine'i lüürika ,,Sõnadeta romanssides" on kooniline ja meloodiline, tundlik ja täpne rütm ning intonatsioon lubavad edasi anda inimtunnete keerulist mitmekesisust. Lüürikas asetab rõhu kõla- ja helivarjunditele, mis kas saavutavad ise sümboli tähenduse või võimendavad visuaalse sümboli mõju
rahutust ja lootuste luhtumist. Teoste alatoon on üsna melanhoolne. 37 RAIMOND KAUGVER (25. 1926 - 24. 1992) Sündis Rakveres. Käis Rakvere Gümnaasiumis, põgenes Soome, osales II maailmasõjas nn soomepoisina. Oli Saksa sõjaväes, saadeti poliitvangina Siberisse. Edasi kutseline kirjanik. Gangreeni tõttu amputeeriti tal 1980. aastatel jalg. On eesti suurima tiraaziga kirjanik, tema raamatuid on trükitud peaaegu 1, 5 miljonit eksemplari. Populaarsuse põhjuseks on ilmselgelt see, et Kaugver kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt üldinimlikest probleemidest, kohati on süzeed seebiooperlikud. Kaugveri esimesed ilmunud romaanid kujutavad kaasaegset töölismiljööd ("Keskpäevavalgus" 1962, "Igapäevane leib"1964). Tõsisemalt probleemse elunägemise ja veenvama inimesekujutuse juurde jõudis kirjanik romaanis
Oskar Kruus on oma värskes mälestusteraamatus kirjeldanud kui barakitüüpi maja. Tõsi, 1970ndatel sai Kaugver Mustamäele kahetoalise korteri ja päris elu lõpul ostis ja sisustas Lehtsesse perekonnasõpradest abielupaari Madis ja Ludmilla Maleva abiga suvilaks väikese maja. Taksojuhid, eriti Madis ja Milla, täitsid Kaugveri elus alates 1979. aastast, kui tal gangreeni tõttu amputeeriti üks jalg, tähtsat kohta. Ise ta enam rooli ei istunud. "Ta oli ikka vapper ka, mõni teine oleks selle jala mitmekordse nüsimise peale elutahte kaotanud, aga Raim kirjutas haiglamuljete põhjal oma parima romaani "Vana mees tahab koju"," tõdeb Teet Kallas. Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40sena (Aave oli 33). Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme
annaabi.ee 
