Erich Maria Remarque - Läänerindel muutuseta (1)

Erich  Maria  Remarque
„Läänerindel muutuseta“
Lühikokkuvõte
Paul Bäumer liitus õpetaja õhutusel Saksa armeega peale 
Esimese maailmasõja algust. Läänerindele läks ta koos oma sõprade ja
koolikaaslastega. Seal kohtusid nad vana sõduri Katczinskyga, kellest 
sai Pauli mentor. Bäumer ja tema kaaslased olid kaasa haaratud 
sagedatest lahingutest ja  pidid taluma sõjaga kaasnevaid  ohte  ja 
armetuid tingimusi.
Paul läks puhkuse ajal koju, kuid sõda oli jätnud tema 
psüühikasse jälje. Linn ei olnud muutunud, kuid Paul leidis, et ta ei 
kuulu enam sinna. Paul tundis, et ta on kõikidest linnaelanikest 
võõrdunud. Ainus inimene, kellega tal veel mingi side tundus olevat oli 
ta  surev ema. Öö enne  lahkumist  oli Paul koos oma emaga üleval. Ta 
jagas emaga oma armastust ja hoolimist teineteise vastu. 
Paulil  oli hea meel, kui ta sai jälle oma kaaslastega ühineda. 
Peagi läks ta patrulli, kus ta tappis elus esimest korda  noaga  mehe. Ta 
vaatas  kaua valudes surevat mees. Ta tundis kahetsust ja  palus  
surnukehalt andestust. Paul oli vaimselt laastatud. Hiljem  tunnistas  ta 
seda üles ka Katczinskyle ja Albertile, kes proovisid teda maha 
rahustada öeldes, et see on kõigest osa sõjast. Nad saadeti ühte linna 
valvama. Linnaelanikke  evakueerides said Paul ja  Albert   haavata .
Nad paranesid  haiglas  ja Paul asus uuesti sõjategevusse. Sõda 
lähenes lõpule ja Saksa väed taganesid. Meeleheites nägi Paul, kuidas 
tema sõbrad järjest hukkusid. Peale  Katczinsky  surma muutus Paul 
ükskõikseks elamise suhtes. 
Raamatu lõpus tundis Paul, et tal ei ole elus enam eesmärke 
ning, et nende  generatsioonist  ei saada aru. 
Tegelased
Paul Bäumer on raamatu peategelane. 19-aastaselt läks ta Saksa
armeesse. Läänerindel olles  koges  ta sõja füüsilisi ja psühholoogilisi 
efekte. Enne sõda oli ta tundlik, loov ja kirglik inimene. Sõda muutis 
tema iseloomu ja ta muutus aina kinnisemaks  inimeseks . Raamatu 
lõpus ei  teadnud  ta enam mida teha, sest tal ei olnud eesmärke. Sõda 
oli kaotanud ta lootused ja unistused.
Albert  Kropp  oli Pauli klassivend ja oli nende grupist kõige 
selgema mõtlemisega. Ta sai haavata ning tema jalg amputeeriti. Ta 
tahtis oma  jalast ilmajäämise tõttu  sooritada  enesetappu. Siiski jäi see 
tal tegemata.
Haie Westhus oli tugev mees. Tema suur kasv ja käitumine jätsid
mulje, et ta on Paulist vanem, kuigi ta seda polnud. Tal oli hea 
huumorimeel. Lahingus sai ta surmavalt haavata  selga .
Fredrich Müller oli ka Bäumeri klassivend. Ta  kandis  lahinguväljal
endaga kaasas kooliõpikuid. Ta pidas tähtsaks õppimist ja haridust. 
Tema eluküünla kustutas valgusraketi tabamus kõhtu.
Stanislaus Katczinsky oli juht peaaegu igas mõttes. Ta oli umbes 
40-aastane, täiskasvanud, tugev ning tal oli ka „kuues meel“ toidu ja 
probleemide avastamiseks. Teised mehed imetlesid tema „kuuendat 
meelt “. Temast sai Pauli kõige lähedasem sõber.  Katczinsky 
hukkumisega oli Paul ilma jäänud kõigist oma lähedastest sõpradest. 
Põhiprobleem
Teos keskendub sõdurite elule. Sõdurite elu on pidevalt ohus, 
nad näevad tihti surnud inimesi ja nad peavad ka ise teisi tapma. Pidev
hävingu nägemine mõjub nende psüühikale laastavalt. Sõja lõpp ei too 
neile  lahendust , sellist rasket traumat on raske, kui mitte võimatu 
ravida.  
Minu arvamus
 Tegu on hea  raamatuga . See andis väga hea ülevaate mulle 
sellest, mida sõdurid lahinguväljal läbi elama peavad. Puhkuse ajal 
oleks olnud mul  targem  seda mitte lugeda, sest sündmused olid väga 
depressiivsed. Inimesed proovivad ellu jääda väga rasketes ja ohtlikes 
oludes, kuid samal ajal võõranduvad nad üha rohkem teistest 
inimestest ja muutuvad aina külmemaks oma tunnetega.