Alkoholi sõltuvus (0)

Viinakuradi küüsis
Eestlane joob keskmiselt 12 liitrit puhast alkoholi aastas, mis on võrde näiteks 30 liitri viinaga või 210 liitri õluga. Kuna joomingud ei toimu alati igapäevaselt, vaid sünnipäevadel, pühadel, saunaõhtutel ja sõpradega koosviibimistel, ei taju inimesed enda tarvitatava alkoholi kogust. Sõltuvus tekib igale inimesele individuaalsete alkoholi koguste tarbimisest. Viinakuradi küüsi sattuda on lihtne, kuid sealt välja pääsemine nõuab juba suuremat tööd.
Kindlad reeglid, mis ütleksid, kui palju peab inimene alkoholi tarbima, et olla sõltlane puuduvad. Pigem määrab haigust inimese otsene sõltuvus joogist. Sõltuvuses inimene tunneb alkoholi järele iha. Ta ei pruugi juua kogu aeg, kuid kui ta saab endale maitse suhu ei suuda ta pidama jääda. Paljud sõltlased on pika perioodi jooksul kained kuid see-eest joovad vahepeal kuni kolm nädalat jutti. Nad on meelemürgist füüsilises sõltuvuses. Kui nad lõpetavad joomise tekib neil pohmeluse seisund- nende käed värisevad, süda läigib, neil on peavalud , krambid ja halb enesetunne. Sellise olukorra parandamiseks haaravad nad hommikul tavaliselt uue joogi järele, mis juhatabki nad joomatuurile. Samas on ka neid sõltlasi, kes reaalselt iga päev kogu aeg imejooki vajavad. Nende alkoholivajadus jätkub hoolimata sellega kaasnevatest probleemidest, näiteks peretülid, tööalased- ja suhtlemisprobleemid. Lisaks sotsiaalsetele probleemidele kahjustab alkohol ka tevist, põhjustades südamerütmihäireid, maohaavu, ajurabandust,sünnikahjustusi, kaalukaotust, vitamiinide puudust, mälu ja õppimisvõime halvenemist, tasakaaluhäireid, kõnehäireid, hallutsinatsioone jpm. Alkohol kui meelemürk suurendab ka depressiooni riski ning on seotud paljude kuritegude, liiklusõnnetuste ja koduvägivalla toimepanekutega.
Minu isiklikud kokkupuuted alkoholisõltlastega on õnneks minimaalsed. Kahjuks ei ole need aga hästi lõppenud. Minu maakodu naabrimees Leo on üheks näiteks halvasti lõppenud sõltuvusest. Tänaseks on ta umbes 75 aastane, elab hooldekodus ja on jalutu. Tema praeguses seisundis on süüdi tema viinalembelisus, mille küüsis oli ta terve elu. Leo elas maal oma talus üksi. Tal oli küll naine ja poeg, kuid kõigepealt jättis naine ta maha, sest ei talunud tema pidevaid äraolekuid joomatuuridel ning siis lahkus ka poeg. Kuigi poeg oli teadlik isa probleemist, ei olnud temast abikätt. Nimelt oli ka poeg pärinud viina -armastuse ning sarnaselt isale kaotas ka tema selle tõttu oma abikaasa.
Leo elu möödus pidevalt ühes rütmis. Kuu alguses sai ta oma pensioni kätte, siis sõitis rattaga külla, kus oli pikal joomatuuril oma sõpradega ning kui raha otsa sai või kodu meelde tuli väntas ta tagasi ning ootas siis uut palgapäeva. Pensioni eest muidugi alkoholi palju endale osta ei saa. See aga suureks probleemiks ei osutunud, sest selleks eaks oli ta juba möödunud perioodist, kus tal oleks olnud tolerants alkoholi suhtes. Leol oli tekkinud juba alkoholisõltuvuse viimne ehk lõppstaadium, kus tema taluvus oli järsult langenud ning rahulduse saamiseks piisas vaid väikesest kogusest. Kui me teda mõnikord kodupoole väntamas nägime polnud lõpuks isegi aru saada, kas ta oli kaine või mitte. Tema jutt oli alati segane ning tihti jooksis tal mõte kokku. Ühe, Leo jaoks tavalise, joomatuuri ajal tabas teda ka kurb saatus- talvisel ajal kodu poole vändates kukkus ta libedal teel rattalt maha, lumehange. Oma olukorra tõsidust taipamata jäi ta sinna rahulikult magama, kuni ta sealt leiti ning haiglasse viidi. Tal oli jalgades gangreen ning need amputeeriti. Kuna ta ei olnud enam võimeline iseenese eest hoolitsema ning tal puudus ka selleks võimeline perekond, sattuski ta hooldekodusse.
Kuigi Leo sõltuvusel oli kurb lõpp, on võimalik alkoholismi ka ravida enne saatuslikke kahjustusi. 15% eestlastest ei joo tilkagi alkoholi , mis näitab, et viinakuradile ei ütlemine on võimalik. Kui sa aga oled juba haiguse küüsis on esimene samm probleemi tunnistamine ning soov sellega miskit peale hakata. Joomisprobleemide lahenduseks on üldiselt kolm võimalus: erinevate ravimite abil psüühika tasakaalustamine, hirmuravi ja Sinclair’i meetod. Esimene meetod sobib juhul, kui inimene tarvitab alkoholi, et oma tujudega hakkama saada, näiteks kurvameelsuse, uinumisraskuste või närvilisuse puhul. Sellistel juhtudel, saades tujud ravimitega kontrolli alla, väheneb alkoholi tarvitamise vajadus iseenesest. Hirmuravi kujutab endast naha alla ampulli panekut. Kasutatavaks ravimiks on disulfiraam. Ravi seisneb selles, et inimene teab, et kui ta alkoholi pruugib, lõhkeb ampull ning järgneb väga ebameeldiv enesetunne või mõnikord isegi eluohtlik seisund. Kolmas meetod on kõige uuem ning mõeldud nendele, kes ei soovi päris täiskarsklasteks hakata. See põhineb alkoholi tarbimisel kui õpitud käitumisel, mida inimene teeb sellepärast, et ta seostab alkoholi möödunud meeldivate kogemustega ning soovib neid olukordi taaselustada. Ravi kestab minimaalselt 3-4 kuud ning selle aja jooksul jätkab inimene harjumuspäraselt alkoholi tarvitamist. Erinevus on selles, et enne alkoholi tarvitamist võetakse opioidretseptorite blokaatorit, mis blokeerib ajus mõnutunde tekkimise. Muidugi ei piisa vaid ravimi võtmisest, vaid lisanduvad ka pidevad psühhoterapeudi külastused ning alkoholile alternatiivsete tegevuste otsimine. Kokkuvõttes peaks tasapisi alkoholi vajadus järk-järgult vähenema, ilma et inimene sellest täiesti lahti ütlema peaks.
Alkoholi sõltuvus kujuneb igal inimesel erinevalt, kahjustused mida see aga organismile põhjustab on universaalsed . Esimene samm halvast harjumusest vabanemise poole on probleemi tunnistamine ning soov midagi selle vastu ette võtta. Viinakurat ei ole väärt kõiki neid probleeme, mida ta meile tekitab.