Esimene maailmasõja ühiskonnagruppide olukord (1)

I maailmasõda  
Sõdurid 
Sõda käis enamasti kaevikute vahelt ja sõdurite suurim probleem nendes olles oli niiskus ja räpasus. See tekitas sõduritele " Trench  footi", mille korral tõmbusid veresooned külma ning niiskuse tõttu kokku ja jalad hakkasid paistetama. Kui jäetakse ravimata, siis nahk hakkab kooruma, ära tulema ja närvirakud hävivad. Selle tõttu amputeeriti paljude sõdurite jalad. 
Rindel leidus ka toidu ja hügieenipuudust. Sõja lõpu poole läksid sõdurite vahetused aina pikemaks, tihtipeale pidid mehed rindel olema väljapuhkamata mitmeid kuid. Väsimus ja koduigatsus oli paljude meeste suureks mureks. 
Kolmandaks suureks probleemiks oli "shellshock", mis on iseenesest stressihäire. See tekkis valjude, pidevate mürsuplahvatuste  tagajärel . Shell  shockis sõdurid muutusid teo- ja kontaktivõimetuks. Selle sümptomiteks olid arglus ja emotsiooniline nõrkus, mida tavaliselt karistati, kas mahalaskmise või vangi panemisega. Raviti teraapiaga, elektrišokiga ja distsiplineerimisega, kuid kõige tõhusam oli Arthur  Hursti ( armee majori) ravi, millel oli õnnestumise tõenäosus 90%. See nägi välja selline, et ta viis patsiendid vaiksesse maakohta põllutöid tegema ja see pidavalt nad  lõpuks järjele viima. 
  
Naised 
Kojujäänud naisterahvaste