Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" (11)

Erich Maria Remarque „Läänerindel muutuseta“
minategelane Paul Bäumer *
Albert Kropp *
„kelle peanupp meist kõige paremini jagab ja kes sellepärast on alles ühepaelamees“ (lk6)
Müller V *
„kes ikka veel kooliraamatuid kaasa veab ja sõjajärgsest eelisküpsuseksamist unistab – isegi turmtule all tuubib ta füüsikaseadusi“ (lk6)
Leer *
„kes kannab täishabet ja tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu“ (lk6)
Tjaden
„kõhn lukksepp, samavanune kui meie, kompanii suurim söödik, saledana istub ta sööma ja tõuseb jälle üles – paks nagu tiine lutikas“ (lk6)
Haie Westhus
„niisama vana turbalõikaja, kes sõdurileiva hõlpsasti pihku peidab ja seejärel küsida võib: mõista-mõista, mis mul rusikas on“ (lk6)
Stanislaus Katczinsky
„meie salga peamees , visa, kaval, velbas, nelikümmend aastat vana, mullakarva näo, siniste silmade, längus õlgade ja imestusväärse haistmismeelega ähvardavast hädaohust, hüvast söögist ja mõnusatest viilimisotsadest“ (lk6-7)
Josef Behm *
kõhkles, ei tahtnud sõtta minna, kuid laskis siis endale ikkagi augu pähe rääkida, sest sellal pidasid isegi kodused seda, kes sõtta ei läinud, araks; langes ühena esimestest, mürsukild sattus silmadesse, jäeti surnu pähe maha, õhtul kuuldi aga teda hüüdmas ja nähti ringi roomamas, ta oli ennist ainult meelemärkuse kaotanud, pime ja valust pöörane, vastane lasi maha enne, kui keegi jõudis juurde roomata, et ta ära tuua (lk11-12)
Kantorek
klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike, pidas võimlemistundides ülipikki loenguid, seni kuni kogu klass tema juhtimisel nagu üks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12)
Franz Kemmerich
alates lk 12, jalg amputeeriti
*samast klassist sõtta läinud, üheksateistkümneaastased

• Täna harjutasime lõunaajal terve tund auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Katil ei taha see tõik kuidagi meelest minna. Ta ütleb: „Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname.“ (lk28)
  

• Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja läksin ühte teise varjendisse tuttavaid külastama. Kui ma tagasi tulin, polnud esimesest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud. Läksin teise varjendi juurde tagasi ja jõudsin just õigeaegselt pärale, et aidata mehi välja kaevata. Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud . (lk 63)
  

• Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju ; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu ; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.
  

• Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb , siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu.
  

• Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool , terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse . Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama? (lk159)