A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" (7)

Inimestevahelised suhted ja vastuolud
Anton Hansen Tammsaare teoses “Tõde ja õigus” on kirjeldatud põhiteemana pikalt ja põhjalikult Andrese ja Pearu omavahelist läbisaamist. Täpsemalt sellest kuidas Andres otsib oma tõde ja peab seda kõige õigemaks, mille vastu miski ei tohiks saada ja Pearu kavalt mõtlemisviisi, kuidas Andresest üle olla. Pearu kinnisidee on näidata põhiliselt kõrtsileti ääres oma suurust ja paremust. Nii ajab Pearu oma krutskitega Andrese viimse piirini ja seetõttu ei lõppe ka nende kohtuprotsessid ning vihavaen.
Juba esimesel kohtumisel ähvardab Oru talu peremees Mäe talu uue omaniku sealt väljasüüa. Andres ei pea seda millekski ja kinnitab, et tema sealt ei lahku. Kuid üks on kindel, mille vastu Pearu ei saa – see on Andrese jõuline ülekaal. Seetõttu hoiab tüliküsimustes Oru peremees alati vastastikku seistes Andresest veidi kaugemale. Füüsilist jõudude vahekorda üritab Pearu tasakaalustada tugeva sulase näol, et viimasega oleks kõrtsileti ääres julgem Andrese kallal norida. Kuid nii suurt ja tugevat sulast Oru koha omanik endale ei leiagi.
Naabrite kaugenemine üksteisest algab koos kraavi kahasse kaevamisega. Mõtte algataja Andrese meelest on kraavi sedaviisi kaevamine hea plaan. Kuna nii on odavam ja mõlemad osapooled saavad kasu. Kuid kas see siiski oli hea mõte? Esimene kes nägi, et sellest üritusest midagi head tulla ei saa oli Sauna Madis, kes soovitas kohe Andresel see plaan katki jätta ja kinnitas, et see kraav läheb kallimaks maksma, kui peremees arvatagi oskab. Pearu muidugi oli sellest mõttest kuuldes väga rõõmus – see oli talle ju hea võimalus naabrile näidata, mida suudab ja oskab Pearu.
Esimene tüli kraaviga tekkis, siis kui oli aeg pidulikult vastvalminud kraavil tamm eest ära lüüa ja imetleda kuidas sealt kraavi mööda vesi jõkke jookseb . Nii Andres kui Pearu jäid sellest ilma, kuna tamm oli enne neid ära lõhutud. Madis süüdistas selles kohe algul Pearut, kuid Andres ei suutnud sedasi üleaedsest mõelda. Siis veel ei suutnud Andres sedasi mõelda, sest ta oli Vargamäel vähe aega elanud, kuid kui see sündmus oleks juhtunud paar aastat hiljem oleks Andres seda uskunud. Tegelik tammi lõhkuja sel korral ei olnudki Pearu, vaid tema poeg. Sellest kraavist sai hiljem ka üks kohtus käimise ajendeid. Küll paisutas Pearu sellel kraavil vett, et rajada ensele lood heinamaad ja Andresel ei jäänud muud nõu üle, kui minna kohtusse oma õigust nõudma, kuid Pearu head tutvused, mis aitasid tal kohtuprotsesse võita ei meeldinud Andresele sugugi . Mitte ainult seetõttu, et ta pidi trahve või muud kahjutasu maksma, vaid ka seetõttu, et see ei olnud alati tõde, mis naabrimees kohtus rääkis ja see vihastas Andrest, sest tema oli tulnud ju kohtusse õigust nõudma, aga sellest jäi ta ilma.
Kuid Vargamäel toimunud sündmused mitte ei kaugendanud ainult inimesi, vaid ka lepitasid. Üks selline kentsakas lugu juhtus piiriaiaga, kus Pearu ühel heal päeval võttis kätte ja lõhkus lihtsalt aia ära, lõhkus selle nii ära, et naabri sead jooksid Pearu rukkisse. Seda kõike oli vaja ainult selleks, et oma naabriga vaidlema ja ärplema hakata. Kuid Andrest sinna kohale ei ilmunudki, tuli hoopis Krõõt laps süles. Kuna Krõõt oli rahulikuma meelega, kui Andres ja sõbralik inimene, kes ei tundnud mingisugust vajadust, kellegagi iga asja pärast vaidlema hakata. Ta lihtsalt läks ja kutsus oma sead heleda häälega rukkist koju. Pearu vaatas seesugust käitumist lausa suu ammuli, ta oli küll lootnud, et naabrinaine kutsub tema appi sigu rukkist välja ajama , aga et Krõõt lihtsalt sead heleda häälega koju kutusb seda ei osanud ta ette näha. See hetk süübib ka alatiseks Pearu mällu ja ka viimsel surmatunni tuleb talle see meelde. Sel hetkel Pearu justkui kiindus Andrese naisesse täielikult ja kahetses, et temal sellist väärt eite polnud. Tegelikult Pearu oligi selline tundeline inimene, ta võttis kõiki oma ebaõnnestumisis kohtus või narualuseks jäämist väga südamesse. Ka Andres ei olnud koguaeg tuim ja tööd rügav inimene, ka tema süda muutus nii mõnelgi korral härdaks. Teoses on nii mõnigi seik , mis tõestab seda, kui kaastundlik Andres olla võib. Andres on päästnud lausa Pearu elu. Pearu nimelt oli oma sulasega väga ülekohtune olnud ning hiljem maksis sulane ome peremehele selle eest kätte, lastes viimase peaaegu surnuks peksta. Andres nimelt oli see, kes verise Pearu teeservast leidis ja koju kandis . Hiljem tuli Andresel see seik tüliküsimustes Pearuga ette ning sellistel juhtudel soovis Andres, et oleks Pearu sinna teeservale surema jätnud. Sellegi poolest olid Andres ja Pearu üpriski erinevad inimesed.
Andres oli see, kes oli tulnud Vargamäele suurte unistustega. Ta tahtis väga oma töö pärandada pojale, et Vargamäel püsiks edasi tema sugupõlv. Ka Pearu tahtis oma talus näha oma lapsi toimetamas, mitte võõraid, kuid ta aga ei loonud Vargamäele õhulosse, tema eesmärgiks oli olla lihtsalt oma naabrist parem ja seda vähese vaevaga. Seepärast oli tal ka Andresega nii palju tüliküsimusi. Mida aeg edasi seda vähem kaks naabrit omavahel suhtlesid. Andres luges järjest enam piiblit ning muutus sellest tigedamaks ka oma lähedaste suhtes. Pearu lihtsalt loobus Andresega aegamisi uusi ärplemisvõimalusi leidamast, kuna viimane oli nii väga oma tões kinni ja väga harva võis juhtuda, et Andres Pearule omapoolsete krutskitega vastas. Kuid Pearu just seda oma naabri juures hindas – oskust teist üle trumbata.
Vastuolud kahe peremehe vahel viisid selleni , et lõpuks ei käidud üksteisel ristsetel, rääkimata niisama külaskäikudest. Huvitaval viisil liitis selline olukord kahe pere noorimaid, mis viis kahe noore, Liisi ja Joosepi , armastuseni. Vargamäel oligi kord juba nii, et kui vanem põlvkond ei saanud omavahel läbi, pidades üksteise peale pikka viha, siis lapsed elasid õnnelikumat elu, olles omakeskis toeks ja headeks sõpradeks.
Läbi mitme “Tõe ja õiguse” osa ei lepita miski kahte vastakat naabrit, kelle tõekspidamised on nii erinevad ja nii väga tahavad nad mõlemad olla parimad Vargamäel. Autor on ka läbi Andrese mõtete tõstatanud viimases teose osas küsimuse, et kas Jumalgi suudab otsustada, kellel oli Vargamäel rohkem õigust: kas Pearul või Andresel. Arvatavasti ei suuda seda Jumalgi, kuid mõlemad kanged mehed ei sure enne, kui nende viimane soov ei saa teoks. Pearu elupäevad lõppevad, siis kui ta on leidnud, et tema talus on olemas see kange veri tema oma minias voolamas, mida ta oli otsinud ikka ja jälle Mäe talust. Andrese läheb oma viimsele teekonnale peale seda, kui tema silmad on näinud, et Vargamäe raba hakatakse kuivendama ja talle jääb lootus, et kunagi kasvab raba asemel suur ja ilus mets.