A.H.Tammsaare elu ja loomingu ülevaade. Tammsare loomingu tähtsus eesti kirjanduse arengus. (0)

A.H. Tammsaare elu ja loomingu ülevaade. Tammsare loomingu tähtsus eesti kirjanduse arengus.
1878-1940
A.H.Tammsaare sündis ja kasvas üles Järva - Madise kihelkonnas Albu vallas Tammsaare – Põhja talus .( Kõrvemaa maastikukaitseala)
1886 .aastal läks ta vallakooli, sealt edasi Väike-Maarja kihelkonnakooli, seejärel Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi ja ülikooli. Väike-Maarja oli sajandi lõpul arvestatav kultuurikeskus. Kooli õpetajateks olid Jakob Tamm (luuletaja), jakob Liiv(JuhanLiivi vend)- tugevad pedagoogid . Sellest koolist on saanud alguse nii huvi kirjutamise kui ka muusika vastu.
Treffneri gümnaasiumis oli samuti heal tasemel aineõpetus. Puuduva õpperaha teenis Tammsaare tasa tööga- oli valvur , andis tunde kooli algklassides. Kuna erkoolidel ei olnud õigust korraldadas küpsuseksameid, sooritasid õpilased neid mõne kroonugümnaasiumi juures. Tammsaare tegi seda Narvas. Treffneri gümnaasiumi läbielatut kirjeldab Tammsaare oma „Tõe ja õiguse” II osas, mis on kõige tüübikirevam teos tema loomingus.
Tammsaare sai Treffneri gümnaasiumist korraliku humanitaarhariduse, ka vene kirjanduse tundmise. Luges palju Dostojevskit.
Oma kirjanikutöö algusjärgl oli Tammsaare puhtakujuline külarealist. Tema lühiprosat hakkas ilmuma 1900.aastast „Postimehes”, 1901.aastast Suitsu toimetatud albumites ja Tallinna ajalehes „Kiir”. Peagi järgnesid pikemad jutustused : „Kaks paari ja üksainus”, „Vanad ja noored”. Esimesd tööd avaldati A.Hanseni nime all. Kirjanikunimi Tammsaare on tarvitusel 1902.aastast.
Juba kooliajal oli Tammsaare saatnud ajalehtedele kaastööd. Peale gümnaasiumi lõpetamist hakkas ta kippuma Tallinna ja saigi tööd päevalehe „Teataja” toimetuses. Toimetajaks oli noor jurist Konstantin Päts., toimetuses töötas Eduard Vilde, kelle romaane ajaleht avaldas. Tammsaare asus tööle kohaliku elu uudiste toimetajana. Tema pädevusse kuulus ka teatri- ja kontserdiarvustus . 1905.aasta revolutsiooni puhkedes sai „Teatajast” rahvaliikumise häälekandja, ning tsaari võim sulges ajalehe.
Tallinna asumisega muutusid Tammsaare loomingu ainestik ja teemad. Ta lülitus ümber linnaainele ja sotsiaalkriitilisele vaatlusviisile. „Tõe ja õiguse” III jaos on Tammsaare pöördunud 1905. aastasse tagasi.
1907.aastal lõppes Tammsaare ajakirjanikupõlv Tallinnas ja algas juurastuudium Tartus. Täielik saksa ja vene keele oskus oli pärit gümnaasiumist, ülikoolis õppis ta juurde inglise ja prantsuse keelt. Ta luges palju maailmakirjandust (Goethe koguteosed). Tammsaare kuulas ka reaalteaduste loenguid.( matemaatika , füüsika)
Tammsaare loomingus tähendavad ülikooliaastad siirdumist sotsiaalkriitiliselt kujutlusviisilt üle psühholoogilisele impressionismile. (suund enam psühholoogilisele kujutlemisele-näiteks, jutustused „Raha-auk”, „ Uurimisel ”) Ka kujutab Tammsaare nn üliõpilasnovelle- noorte haritlaste sümpaatia ja armusuhted.
1911.aasta kevadel lahkub Tammsaare ülikoolist kopsutuberkuloosi tõttu ja elab suurema osa ajast metsavahist venna juures Koitjärvel( Harjumaal , põhimõtteliselt Aegviidu kandis ), viibides arstide tungival soovitusel vahepeal Kaukaaias(mis oli tema ainuke välisreis ). Kopsuhaigusest ta paranes , kuid siis tuli tal raske maooperatsioon, nii et tervenemisele kulus tal aastaid. Haiguse ajal kujutas Tammsaare „kergemaid” asju-esseid, tõlkis palju. Koitjärve kaunid maastikud inspireerisid „ Kõrboja peremehe” kirjutamist ja selle teose looduskirjeldusi. Tammsaare loomingu kaks viimast aastakümmet, mis on kõige viljakamad, ühtivad Eesti esimese iseseisvusega. See on stabiilne periood ka tema eraelus. 1919.aastal ta abiellub ja asub elama Tallinna. Peale oma loomingu, on ta sunnitud eelkõige materiaalsetel kaalutlustel palju tõlkima.Eriti palju kirjutab ta suvekuudel , kui perekond on Narva-Jõesuus suvitamas. Välisreiside asemel, mis olid väga moes kunsti- ja kirjarahva hulgas, kuulus Tammsaare elustiili hulka turulkäimine ja puulõhkumine. Tammsaare oli küllaltki kinnine inimene, ei suhelnud eriti teiste kirjanikega. Tema sõpruskond oli väike: paar juristi , arsti, bibliograaf. Ainult Gustav Suitsuga oli tal elu lõpuni suur vastastikune ausus ja sümpaatia. Eesti Kirjanikkude Liidu nimekirjast kustutati ta liikmemaksu tasumata jätmise pärast.
Tammsaare avaldas 1920-1930.aastail 14 raamatut: draama „ Juudit ”, romaan „Kõrboja peremees ”, viieköiteline „Tõde ja õigus”(1926-1933), romaanid „Elu ja armastus”, „Ma armastasin sakslast ” ,näidend „ Kuningal on külm”, fantastiliste novellide kogu „Pöialpoiss”, loomajutt „Meie rebane ”, essee „Hiina ja hiinlased”. Tammsaare viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan ” ilmus trükist 1939.aasta lõpul. Paljude arvates on see viimane romaan tema loomingu tipp. Veel jõudis ta avaldada lühijutud „Elavad nukud ” ja „Vanaisa surm”.
Ta suri oma töölaua taga 01.03.1940.aastal.
Tema looming annab avara pildi eesti küla ja linnaühiskonnast. Lai skaala mitmesuguseid karaktereid, mis näitab kirjaniku oskust tähele panna ja märgata erinevaid inimesi ning süüvida nende probleemidesse. Nende kirjeldamisel on kasutatud nii õrna lüürikat kui sooja huumorit, samuti irooniat ja satiiri . Tema teosed on väga filosoofilised ja psühholoogilised . Oma raamatutes väljendab Tammsaare ausust töö vastu, taotleb ühiskondlikku õiglust.
Tema näidendeid on korduvalt lavastatud. Samuti on ta palju tõlkinud, peamiselt vene ja inglise keelest.
„Tõde ja õigus” on eesti kirjanduse suurteos. Selle teosega tõusis eesti romaanikunst varasemast tunduvalt kõrgemale tasemele .