Keskaja muusika mõisted (0)

• A cappella [a kap' ella ] all mõisteti alates 17. sajandist renesanssmuusikale iseloomulikku polüfoonilist muusikat, milles instrumentaalsaade oli vokaalpartiidega unisoonis või asendas neid.19. sajandil hakati a cappella all mõistma (enamasti mitmehäälsete vokaalteoste) esitamise viisi, mille puhul instrumentaalsaade puudub, (see sai alguse arusaamatusest: et a cappella teostele ei olnud instrumentaalpartiid sisse kirjutatud, arvasid 19. sajandi uurijad , et instrumentaalsaade puudus).
  
• Adagio [ad'aadžo] on noodikirjas kasutatav tempomärge, mis tähendab 'aeglaselt'. Tavaliselt tähendab see tempot vahemikus 66—76 lööki minutis , igal juhul kiiremini kui lento ja aeglasemalt kui Adagietto või Andante .
  
• Concerto grosso (itaalia keeles 'suur kontsert ') on esimene orkestrižanr.See koosneb kolmest osast kiire aeglane kiire.Concerto grosso tekkis žanrina barokkajastul , selle rajajaks peetakse itaalia heliloojat Arcangelo Corellit. Concerto grossot mängivad barokktrio (concertino) ja suurem orkester (ripieno), mis toetab väiksemat koosseisu lõiguti. Teost on võimalik mängida ka ainult concertinoga.Näiteks Alfred Schnittke Concerto grosso (see on kirjutatud kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja keelpillidele).
  
• Ballaad on lüroeepilise sisuga jutustavat laadi mitmestroofiline luuleteos
  
• Libreto on ooperi, opereti või muu vokaalmuusikalise lavateose kirjanduslik alus.
  
• Kvartett on neljast esinejast (lauljast või pillimängijast) koosnev ansambel.Üks populaarsemaid koosseise 18. ja 19. sajandi muusikas oli keelpillikvartett
  
• Largo (it.k.) - laialt, väga aeglaselt – on noodikirja tempomärgeLargo on ka vastavas tempos pidulik heliteos või suurvormi osa.
  
• Kantaat on mitmeosaline muusikateos koorile või koorile ja solistidele klaveri, oreli või orkestri saatel.Barokiajastul oli kantaat aaria kõrval tähtsaim vokaalžanr. 17. sajandi alguses tähistas see lihtsalt vokaalteost, sajandi teisel poolel kujunes umbes kümneosaliseks teoseks koorile ja solistidele väikese orkestri saatel. Koosnes aariatest, retsitatiividest, ansamblitest, seega sarnanes väikese ooperistseeniga.
  
• Motett arenes välja organumist 13. sajandi prantsuse muusikas. Algselt oli motett vaimuliku sisuga ja ladinakeelse tekstiga . Alumises hääles asus põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli gregooriuse koraal. Põhimeloodia kohal olid teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5. Ülemistel häältel oli kõigil erinevad tekstid, samuti olid nad alumise häälega võrreldes liikuvamad. Keskaegsed motetid on isorütmilised ehk ühesuguseid rütmifiguure kordavad. Hiljem hakati ülemistesse häältesse kirjutama ilmalikke rahvakeelseid tekste , eriti luuletekste. Selle tulemusel keelati 13. sajandi lõpul motettide laulmine kirikus. Lisaks sisu ilmalikustumisele oli põhjuseks ka kompositsiooni keerukus . Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis ta kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst.
  
• Intermetso vahemäng
  
• Nokturn - lühike instrumentaalpala (enamasti klaverile). Väljenduvad lüürilist meeleolu
  
• Pastoraal on maaelu maalilisust kujutav karjaselaul , lamburielu kajastav lühiooper, ballett või pantomiim
  
• Etüüd (prantsuse étude) on tehnika harjutamiseks mõeldud lühipala sooloinstrumendile.
  
• Prelüüd (prantsuse keeles prelude) on muusikaline eelmäng, sissejuhatus muusikalisele teosele .Alates 19. sajandist võib prelüüd olla ka iseseisev muusikateos.
  
• Sümfoonia on muusikaline suurvorm , sonaaditsükkel sümfooniaorkestrile.
  

Sümfoonia kujunes välja 18. sajandil Viini klassikalise koolkonna (Haydni, Mozarti ja Beethoveni) loomingus.
Klassikaline sümfoonia koosneb neljast osast.
1. osa. Allegro (kiire), sonaat -allegro vormis.
2. osa. Andante (või Adagio vms aeglases tempos), tihti variatsioonivormis.
3. osa. Menuett (või Skertso, tantsulise iseloomuga, 3-osalises vormis)
4. osa. Finaal (Allegro, Allegretto, Presto vms kiires tempos, tavaliselt rondovormis.)