20.sajandi I poole suundumused kunstis. (0)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

1 Hindamata

20.sajandi I poole suundumused kunstis
20. sajand on kunstiajaloos omamoodi revolutsiooniline murdepunkt . Kunst arenes tormiliselt ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea 400 aasta jooksul. Looduslähedasele ja realistlikule maailmavaatele tekkis juurde teine, kunstniku eneseväljendusele, tema tunnetele ja meeleoludele toetuv kunst . Sellisele väljendusrikkuselepanid aluse postimnressionistid, kes olidki omamoodi vahelüliks vana ja niinimetatud moodsa kunsti vahel.
Sellist progressi kunsti vallas võib seletada tohutute muutustega inimühiskonnas- kirik oli taandumas oma juhtpositsioonilt, teadusele oli avatud kõik teed, ühiskond urbaniseerus ja moderniseerus peadpööritava kiirusega, moodi tulid erinevad parateadused.- religioonid , ning -arusaamad. See kõik mõjutas inimeste hingeelu , andis neile motivatsiooni kujutada seda, mida kunstnik ise tahab, mitte seda, mida ühiskond või religioon nõuab. Teravalt kajastusid kunstis ka ühiskonna valupunktid .
Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Enamik foovidest oli läbinud neoimpressionismi etapi. Niisiis on fovism tihedalt seotud eelmise sajandi lõpu kunstisuundadega. Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine , objektide meeleolude väljendamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said foovid Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovide rühmituse keskseim kuju oli Henry Matisse. Tema arvates ei sõltu värvid ja jooned lõuendil otseselt loodusesr, vaid kunstniku meeleolust ja teistsest värvidest lõuendil. Teistest foovidest on olulisemad Raoul Dufy, kelle teostest võib sageli leida muusika motiive , Albert Marquet ning Maurice de Vlaminck ja Andre Derain . Viimased kaks kasutasid oma teostes sageli lausa kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve.
Fovismil oli suur mõju ülejäänud 20.sajandi kunstile. Foovid panid aluse suunale, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks. Selle kunstisuuna eelkäijateks võib lisaks foovidele pidada ka Edvard Munchi ja Vincent van Goghi. Omal moel jätkas ekspressionism ka romantismi traditsioone. Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses, deformeerides sel eesmärgil esemeid ja inimesi. Nad kasutasid lihtsustatud, üldistatud või nurgelist joonistust, teravaid, isegi toorseid värvikontraste või jällegi meelega „poriseks“ ning tuhmiks muudetud koloriiti. Osa ekspressionistide esimesest lainest moodusatas rühmitus „Die Brücke“ („ Sild “), sinna kuulusid Ernst Ludwig Kirchner, Karl Schmidt- Rottluff ja hiljem liitus lühiajaliselt ka Emil Nolde. Selle aga lõpetas jõhkralt Esimene maailmasõda. Peale sõda oli teine ekspressionistide laine väga ühiskonnakriitiline. Sünged, grotesksed , puhuti lausa karikatuursed pildid väljendavad jõuliselt maailmavalu, ängistust ja leina, põlgust ühiskonna vastu.
Ekspressionism oli koos kubismiga omamoodi vaheaste moodsa kunsti liini teel abstraktsionismi suunas.
1907. aastal kerkis esile kubism . Selle suuna algatajaks võib pidada 20. sajandi üht suurimat kunstnikku- Pablo Picassot. Esimese paari aasta jooksul maalis ta elu süngetel teemadel sinakas ja hallis koloriidis (nn. Sinine periood). Edaspidised tööd on pisut rõõmsamad, maalitud roosakates toonides (nn. Roosa periood). Tema tuntuim teos on „ Avignoni neiud“, selle aluseks olnud grotesksevõitu foto oli Picasso ajendiks inimkehade lahutamiseks geomeetrilisteks vormideks.
Kubismi jaoks oli määrav eseme vorm ja kuju, värv jäeti meelega tahaplaanile, vormi rõhutamiseks kasutati meelega tähelepandamatuid toone, enamasti hallikaid ja pruunikaid. Picassoga liitus ka Georges Braque , kes arendas edasi Cezanne 'i ideid. Algset kubismi nimetatakse sageli ka „analüütiliseks kubismiks“, selles analüüsib kunstnik ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalib siis. Teine, hilisem vool kubismis kannab nime „sünteetiline kubism“, sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid, ja alles siis mõtleb välja motiivid. Nii tegi hispaanlane Juan Gris, kes oli siis sünteetilise kubismi rajaja.
Futurism tekkis Itaalias, sellele suunale on omane tehnika ja moodsa ühiskonna tormilise arengu ülistamine.Huvitaval kombel sündis futuristlik kunst kõigepealt teoreetiliselt ja ideoloogiliselt. Kõigepealt vormistati seisukohad ja suundumused ning alles sisi asuti looma neile vastavaid kunstiteoseid. Oma seisukohti väljendasid futuristid niinimetatud manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel, nende manifestide autoriks oli Filippo Tommaso Marinetti. Futuristlikke maalikunstnikke huvitas eelkõige liikumise kujutamine, selle heaks näiteks on Giacomo Balla „Koer keti otsas“. Kuid arhitektuuris said kuulsaks Antonio Sanat Elia nägemused tulevikulinnadest, tema kavandites pole jälgegi loodusest või vanast arhitektuurist , võidutseb inimese loodud tehiskeskkond. Osalt on tema visioonid hiljem ka teostunud. Futuristide teosed ise on aga siiski oluline samm abstraktse kunsti poole.
Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. Kubistid ei püüdnudki abstrakseid teoseid luua. Seda tegi aga vene kunstnik Vassili Kandinsky, keda peetakse seetõttu abstraktsionismi rajajaks. Tema meelest pidi kunst olema võrdne muusikaga, millel heli ju ka midagi ei kujuta. Tema ümber koondus Saksamaal eladed rühmitus „Der Blaue Reiter“- „Sinine ratsanik“, mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistupärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstrakstsionismiks. Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstiajalikku jätnud Paul Klee, kelle töödest sageli õhkub muinasjutulist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit. Sootuks teist laadi on teine haru- geomeetriline abstraktsionism, selle äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian. Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi- musta, valget, sinist , punast ja kollast. Mondrian nimetas sellist meetodit neoplastitsismiks. Konstriktivistlikku tüüpi abstraktsionismi teine suurkuju oli Kazimir Malevitš. Ta on läbinud mitmeid etappe oma loomingus ning jõudis lõpuks maalideni, kus on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema maal „Must ruut“.
20. sajandil sai juhtivaks avagardistlik kunst. Selle kohaselt peab iga põlvkond looma midagi täiesti uut, mida varem pole loodud, kunst peab olema massidest eespool . Kunstnike seas domineeris anarhistlik suhtumine ühiskonda ning püüti võidu šokeerida inimesi ja publikut, Avangard püüdis lahustada elus, kus kunst väljuks autonoomiast ja sekkuks ellu, kuid see oli ohtlik. Kogu 20. sajandi kunstivoolud on püüdnud elu ja kunstivahelisi piire muuta, kuid siiamaani on see siiski pikemas perspektiivis ebaõnnestunud.
KASUTATUD MATERJALID.
1. Kangilaski J, Kunsti- Kultuuriajalugu 12. klassile, Kirjastus-Kunst- Tallinn 2005 lk 42-66
2. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/20sajipoole_kunstivoolud_mariliisneubauer.ht m
3. http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m , sissejuhatus – abstraktne kunst.

.ODT Laadi alla originaalfail 3 lk · .odt · 15 allalaadimist

20 sajandi I poole suundumused kunstis #1

20 sajandi I poole suundumused kunstis #2

20 sajandi I poole suundumused kunstis #3

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-11-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti

15 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Merka. Õppematerjali autor

Essee.

essee fovism kubism abstraktsionism futurism

Sarnased õppematerjalid

docx

20. saj kunst

20. sajandit iseloomustab ajaloos kõigepealt tööstusühiskonna läbimurre ja laialdane levik. Teaduse ja tehnika tormiline areng tekitas usu helge tuleviku peatsesse saabumisse. Teisalt oli 20. sajand aga revolutsioonide ja maailmasõdade sajand - see omakorda pani paljud hoopis pessimistlikult suhtuma. Tormiline areng toimus ka kunstis. Juba 19. sajandi mõned kunstivoolud, eriti postimpressionism oli murdnud seniseid kunstilisi tõekspidamisi. 20. sajandi algupoolel aga pöörati kunst sõna otseses mõttes pea peale. Õhinal tormati uusi kujutusviise ja arusaamu leiutama. Kiiresti vahelduvad kunstivoolud, nagu näteks fovism, kubism, abstraktsionism, ekspressionism, futurism, dadaism ja sürrealism - neid on kombeks nimetada avangardistlikeks (prantsuse keeles tähendab avant garde eesminevat, eesrindlikku). Teine sageli kasutatav mõiste on modernism. Eesminejaks oli mõistagi maalikunst, kui tellija maitsediktaadile kõige vähem alluv kunstiliik. Kuid uued ideed juurdusid

Kunstiajalugu

docx

Kunsti konspekt

Antiigi pärand euroopa kultuuritraditsioonis

doc

20. sajandi I poole peamised kunstivoolud

20. sajandi I poole peamised kunstivoolud Laialt levinud arvamuse kohaselt koosnevad kunst ja selle ajalugu üksikteostest.Mitte ainult iga kunstnik, vaid ka iga teos on unikaalne,kordumatu. ( ,, 20. Sajandi kunst " A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane ) Inimeste elutingimused on viimase saja aasta jooksul muutunud märgatava kiirusega,nii samuti on toimunud suured muutused ka kunstis. Kunst arenes tormiliselt ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea neljasaja aasta jooksul. 20. sajand on kunstiajaloos justkui omamoodi revolutsiooniline murdepunkt. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/20sajipoole_kunstivoolud_mariliisneubauer.htm ) 20. sajandi alguseks oli uuenduslik, nn. moodsa kunsti ühiskondlik seisund paranenud. Sajandivahetuse kunsti mitmesuunalisus oli publikut harjutanud stiilide ja laadide pluralismiga

Kunstiajalugu

docx

Kunsti detentsid 20 sajandi I poolel

Kunsti detentsid 20 sajandi I poolel 20 sajandi kunsti tuntakse kui ka kaasaegset(modernseset) kunsti, tegelikult sai see alguse 19 sajandi lõpul.Modernismi ideoloogia pole kunagi saanud ainuvalitsevaks, kuid hakkas mõjutama paljusid 20.sajandi alguse kunstnikke ja publikut.Tänapäeval võib modernismi pidada üheks varjandiks avargardismi ideoloogiast. Et modernism pidas peamiseks kunstiteoste vormimuutusi,jagasid modernismist mõjustatud käsitlused 20.sajandi kunstiajaloo omapärase vormiga stiilideks või vooludeks(nn.-ismideks), mis üksteist välja vahetasid.Sellised ,,Moodsa kunsti ajalood" on tõeoolest üks võimalus kunsti arengut kaardistada. Moodsa kunsti arengule said tähtsaks uuendusi soosiva züriiga näitused, eriti Pariisis 1903.aastal asutatud Sügissalong.See eksponeeris 20 sajandi alguse uuendusi, aga lisaks korraldas tagasivaatena mälestusnäitusi suurte postimpressionistide loomingust, tunnutades

Kunstiajalugu

doc

Kunsti liigid ja kunstnikud

Nii ongi tema töödele iseloomulikud jõulised mustad piirjooned ja otsekui hõõguvad värvid. Lisaks oli Rouault hardalt usklik, tema tööde teemad on sageli pärit Piiblist, teoste üldine vaim süngevõitu ja moraliseeriv. Fovismil oli suur mõju ülejäänud 20. sajandi kunstile. Foovid panid aluse suunale, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks (prantsuse keeles " expression " - väljendus) EKSPRESSIONISM Foovidega algas uus suund Euroopa kunstis, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks . Termin tuleneb prantsusekeelsest sõnast "expression", mis tähendab väljendust. Ekspressionismi eelkäijateks võib lisaks foovidele pidada ka Edvard Munchi ja Vincent van Goghi . Fovismi sarnane väljenduslik kunst tekkis ka Saksamaal enam- vähem samal ajal. Impressionism ei olnud seal kuigivõrd läbi löönud, sest sakslastele on meeldinud kunstiteosele juurdemõeldavtähendus ja sümboolika. Saksa ekspressionistid võtsid

Kunstiajalugu

doc

Abstraktne kunst

Tallinn Nõmme Gümnaasium REFERAAT Abstraktne kunst Tallinn 2005 Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. 1910

Kunstiajalugu

rtf

Erinevad kunstiliigid

arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves). Hüljati valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole. kuulsaimad fovistid: · Henri Matisse (18691954) Foovide rühmituse keskne kuju. Ta arvas, et kunstnikul ei ole vaja loodust kopeerida, vaid tal tuleb lasta tegelikkusel mõjuda endale ja püüda neid tekkinud meeleolusid väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata

Kunstiajalugu

rtf

Fovism ja teised ekspressionistlikud suunad

armastas maalida piibli ainetel või luua kriitilisi moraliseerivaid teoseid. Temagi loobus valguse ja varjudega modelleerimisest ning ruumilisest sügavusest mis tegigi võimalikuks ajutise koostöö foovidega. Foovidega algas Lääne-Euroopa kunstis uus suund - ekspressionism. Ekspressionismi eelkäiateks võib pidada Edvard Munchi ja vaimuhaiget Vincent van Goghi, aga järjekindlalt hakkasid "väljendust" rõhutama just foovid. Samal ajal tekkis ka Saksamaal väljenduslik kunst, aga seal oli eneseväljenduse põhisisuks hoopis rahutus, tihti ka ühiskonnakriitika ja maailmavalu. Terminit "ekspressionism" kasutatakse põhiliselt just saksa väljenduskunsti kohta. 19. ja 18. sajandi vahetusel olid noorte, opositsiooniliselt meelestatud kunstnike suurimateks eeskujudeks Ferdinand Hodler ja Edvard Munch. Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja esemete deformeerimise teel. Kasutati ka

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid