Fovism ja teised ekspressionistlikud suunad (0)

Fovism ja teised ekspressionistlikud suunad
1905. aastal Pariisi Sügissalongis suurel ülevaatenäitusel esines oma maalidega rühm noori kunstnike, kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaaegu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves). Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine , objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks
Kunstiajaloolased räägivad fovismist kui moodsa kunsti esimesest suurest liikumisest . Samuti oli fovism ka esimene ekspressionistlikku laadi suund maalikunsti ajaloos, mille taotlus oli viia vaataja emotsionaalsele ja vaimsele rännakule läbi kunstniku maailmapildi, mida andis edasi antinaturalistlik vorm ja värv. Foovid hülgasid niihästi impressionistide muljeid jäädvustava kunsti kui ka sümbolistide tagamõttetaotluse. Nad ei pidanud vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised sellele, kuidas oleme harjunud neid nägema looduses. Loobuti ka valguse ja varjudega modelleerimisest, perspektiivsetest lühendustest ning koos sellega ruumilise sügavuse illusioonist.
Foovideks nimetatud kunstnikud ei olnud oma meetodite ja ideede poolest väga sarnased. Rühmitus oli ühtne kuni 1907. aastani, siis haarasid mitmeid rühma liikmeid uued taotlused ning nende loomingulised eesmärgid läksid lahku. Siiski oli rühmituse keskseim kuju Henri Matisse (1869-1954). Värvide metsikusest hoolimatta on tema tööd harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm ja mõjuma vaimselt väsinud inimesele nagu pehme tugitool mõjub füüsiliselt väsinud inimesele. Matisse oli ainuke kes jäi kogu eluks oma laadile enam-vähem truuks. Teistest rühma liikmetest olid tähtsiamad Dufy, Marquet, Derain, Vlaminck ja Rouault.
Raoul Dufy( 1877 -1953) oli oma loomingu põhimeeleolult Matisse'ile kõige lähedasem. Tema maalide värviilu on siiski õrnem, võib-olla magusam, pintslitehnika visandlikum, närvilisem. Albert Marquet (1875-1947) oli foovide hulgas kõige lähemal realistlikule traditsioonile, tema piltide koloriit on suhteliselt tagasihoidlik, valitsevad mahedad piimjad toonid. Nii nagu teistelgi foovidel on ta joonistus visandlik, napp, kuid väga ilmekas. Andre Derain (1880-1954) sattus aga Cezanne 'i mõju alla ja lähenes mõõdukale kubismile. Hiljem hakkas tema laad muutuma vormikindlamaks ja looduslähedasemaks . Maurice de Vlamincki (1876-1958) suureks eeskujuks oli aga van Goghi looming. Hilisemates töödes hakkaski Vlaminck kasutama isikupärast laia pintslilööki, mis muutis ka tagasihoidlikud maastikumotiivid meeleolukaks, isegi dramaatiliseks. Erinevalt teistest paelus teda võimalus šokeerida, mida kunstnikele sageli pahaks pannakse. Ta väljendas jõuliselt isiklikke seisukohti mis olid publikule vastukarva.
Erandlik kuju foovide hulgas oli Georges Rouault (1871-1958). Teda sidusid nendega vaid mõned välised tunnused ja sedagi ainult ajutiselt . Rouault töötas nooruses klaasimaalija õpilasena keskaegsete kirikuakende restaureerimisel. See on mõjutanud kogu tema hilisemat loomingut. Rouault'i töödes on näha raskeid ja jõulisi kontuure nagu kirikuakendelgi. Ta püüdis oma teostega teenida katoliiklust ja armastas maalida piibli ainetel või luua kriitilisi moraliseerivaid teoseid. Temagi loobus valguse ja varjudega modelleerimisest ning ruumilisest sügavusest mis tegigi võimalikuks ajutise koostöö foovidega.
Foovidega algas Lääne-Euroopa kunstis uus suund - ekspressionism. Ekspressionismi eelkäiateks võib pidada Edvard Munchi ja vaimuhaiget Vincent van Goghi, aga järjekindlalt hakkasid "väljendust" rõhutama just foovid. Samal ajal tekkis ka Saksamaal väljenduslik kunst , aga seal oli eneseväljenduse põhisisuks hoopis rahutus , tihti ka ühiskonnakriitika ja maailmavalu. Terminit "ekspressionism" kasutatakse põhiliselt just saksa väljenduskunsti kohta.
19. ja 18. sajandi vahetusel olid noorte, opositsiooniliselt meelestatud kunstnike suurimateks eeskujudeks Ferdinand Hodler ja Edvard Munch . Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja esemete deformeerimise teel. Kasutati ka meelega poriseks ning tuhmiks muudetud koloriiti. Inimeste näod maaliti tihti jõhkra ilmega , mille taga võib aimata sisemist piina ja traagikat. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia , dekoratiivsed väärtused ja maaliline ilu. Just see eraldabki neid prantsuse foovidest. Saksa ekspressionism jätkas romantismi põhimõtteid ja vastandus niihästi naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik -sümbolistlikule kallakule saksa maalikunstis.
Osa saksa ekspressionistide esimesest põlvkonnast moodustas 1905. aastal Dresdenis rühmituse "Die Brücke", mis tähendab silda. Rühma asutamise idee tõstatas Ernst Ludwig Kirchner(1880-1938). Siia kuulusid veel Erich Heckel(1883-1970) ja Karl Schmidt -Rottluff(1884-1976), hiljem liitusid ka Max Pechstein ja lühiajaliselt Emil Nolde. Nad elasid ja töötasid mõnda aega koos, jagades isegi kasinat sissetulekut. "Brücke" -rühma kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga. Nende lemmiktehnikaks oli lito ja puulõige, millele nad andsid ilmeka, üldistatud joone. Aastail 1911-1913 tegutses Münchenis veel üks Uus Kunstnike Ühendus, mis nimetas endit " Blaue Raiter".
Ekspressionismi esimese laine lõpetas üpris jõhkralt 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Sõja üle elanud kunstnikud nägid aga varasemas loomingus lausa prohvetlikku ettekuulutust ja nii ongi ekspressionismi teine laine väga ühiskonnakriitiline. Sünged, grotesksed. puhuti lausa karikatuursed pildid väljendavad jõuliselt maailmavalu, ängistust ja leina, põlgust ühiskonna vastu.
Ränga paine alla sattusid ekspressionistid natsismi (1933-1945) ajal, kui keelustati kogu moodne kunst. Läbikukkunud maalijana oli Hitler avalikult vaenulik palju edukamate avangardistlike kunstnike vastu, olulisem on aga see, et moodsa kunsti vaba vaim ei sobinud kuidagi kokku totalitaarse ideoloogiaga. Ekspressioniste (aga ka teisi moderniste mujal Hitleri poolt vallutatud Euroopas) kiusati julmalt taga, paljud neist põgenesid üle ookeani Ameerikasse. Muuseas, samasugune olukord valitses ka Stalini võimu all oleval Venemaal.
Kasutatud kirjandus:
"Üldine kunstiajalugu" - Jaak Kangilaski
"Moodsa kunsti ajalugu" - Norbert Lynton
Internetileheküljed:
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernis m
http://www.htg.tartu.ee/~merill/20s
Referaat
"Fovism ja teised ekspressionistlikud suunad"
Oskar Hoyer KU-2
2006