20. sajandi I poole peamised kunstivoolud (3)

20. sajandi I poole peamised kunstivoolud

Laialt levinud arvamuse kohaselt koosnevad kunst ja selle ajalugu üksikteostest.Mitte ainult iga kunstnik, vaid ka iga teos on unikaalne, kordumatu .
( „ 20. Sajandi kunst “ A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane )
Inimeste elutingimused on viimase saja aasta jooksul muutunud märgatava kiirusega,nii samuti on toimunud suured muutused ka kunstis.
Kunst arenes tormiliselt ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea neljasaja aasta jooksul. 20. sajand on kunstiajaloos justkui omamoodi revolutsiooniline murdepunkt .
( http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/20sajipoole_kunstivoolud_mariliisneubauer.ht m )
20. sajandi alguseks oli uuenduslik, nn. moodsa kunsti ühiskondlik seisund paranenud. Sajandivahetuse kunsti mitmesuunalisus oli publikut harjutanud stiilide ja laadide pluralismiga.Kriis ametlikus kunstis oli kõigutanud usku „ igavestesse reeglitesse „ ja kunsti muutumatutesse kriteeriumidesse.Üha rohkem oli neid, kes nõustusid mõttega, et areng elus peab leidma väljenduse kunsti arengus, või ka sellega, et kunsti uudsus on väärtus iseeneses. Konkreetseks tõendiks võib pidada moodsa kunsti ekponeerimisvõimaluste radikaalset paranemist.
( „ 20. Sajandi kunst “ A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane )
20. sajandi algupoolel pöörati kunst sõna otseses mõttes pea peale. Õhinal tormati uusi kujutusviise ja arusaamu leiutama . Kiiresti vaheldusid kunstivoolud, nagu näteks fovism , kubism , abstraktsionism , ekspressionism, futurism , dadaism ja sürrealism - neid on kombeks nimetada avangardistlikeks (prantsuse keeles tähendab avant garde eesminevat, eesrindlikku). Teine sageli kasutatav mõiste on modernism .
( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m )
Fovismi loetakse harilikult 20. saj. moodsa kunsti esimeseks vooluks. Pinda olid talle ette valmistanud kõigepealt impressionistid oma puhaste värvide ja omapärase maalimisviisiga; postimpressionistidest on foovid kõige rohkem võlgu Vincent van Goghile ja neoimpressionistidele. Enamik foovidest oli läbinud neoimpressionismi etapi. Seega on fovism tihedalt seotud eelmise sajandi lõpu kunstisuundadega. Fovism kui kunstivool kujunes ajaliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani.
( „ 20. Sajandi kunst “ A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane )
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine.
Kunstivoolu esindajad kasutasid hoogsalt maalitud värvipindu, puhtaid erksaid toone  ning loobusid varju ja valguse kasutamisest.
1905. Aastal esines rühm noori kunstnike oma maalidega Sügissalongis,kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaagu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" .
( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m)
Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Fovismil oli suur mõju ülejäänud 20. sajandi kunstile. Foovid panid aluse suunale, mida nimetatakse ekspressionismiks.
(www. pelgulinna .tln.edu.ee/pelgukool/kuajalugu/20.ppt)
Kuulsaimaks fooviks võib lugeda Henri Matisse ’i,kelle arvates ei peaks loodust kopeerima, vaid tuleks lasta tegelikkusel enda peale mõjuda ja saadud muljeid siis lõuendil väljendama.
( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m)
Foovidega algas uus suund Euroopa kunstis, mida nimetatakse ekspressionismiks . Ekspressionismi eelkäijateks võib lisaks foovidele pidada ka Edvard Munchi ja Vincent van Goghi .Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses, deformeerides sel eesmärgil esemeid ja inimesi. Nad kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant imub piina ja ängistust.
Osa ekspressionistide esimesest lainest moodustas 1905. aastal rühmituse "Die Brücke" (tõlkes "Sild "). Rühma kuulusid Ernst Ludwig Kirchner (1880-1938) algatajana, Karl Schmidt -Rotluff (1884-1976) ja teisi kunstnikke, lühiajaliselt ka Emil Nolde (1867-1956). 
Ekspressionismi esimese laine lõpetas üpris jõhkralt 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Sõja üle elanud kunstnikud nägid varasemas loomingus lausa prohvetlikku ettekuulutust ja nii ongi ekspressionismi teine laine väga ühiskonnakriitiline.
Ränga laine alla sattusid ekspressionistid natsismi (1933-1945) ajal. Läbikukkunud maalijana oli Hitler avalikult vaenulik palju edukamate avangardistlike kunstnike vastu, olulisem on aga see, et moodsa kunsti vaba vaim ei sobinud kuidagi kokku totalitaarse ideoloogiaga. Ekspressioniste (aga ka teisi moderniste mujal Hitleri poolt vallutatud Euroopas) kiusati julmalt taga, paljud neist põgenesid üle ookeani Ameerikasse.
( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m )
1907. Aastal kerkis esile kubism.
Kubismi algatajaks võib pidada 20. sajandi üht suurimat kunstnikku - Pablo Picassot (1881 - 1973).
Hispaaniast, Katalooniast pärinev Picasso oli joonistusõpetaja pojana varakult tuttav kunstitehnikatega ja äratas juba varakult tähelepanu suurepärase joonistaja ja maalijana.
Esimese paari aasta jooksul maalis ta elu süngetel teemadel sinakas ja hallikas koloriidis (nn. sinine periood ).
Edaspidised tööd olid pisut rõõmsamad, maalitud roosakates toonides(nn. roosa period).
( http://www.google.ee/search?q=20+sajandi+kunst&ie=UTF-8&hl=et )
Prantsusmaal tekkinud kunstivool levis nii maalis kui ka skulptuuris. Kujutatav objekt lõhuti osadeks ja taandati geomeetrilistele põhivormidele, loobuti perspektiivireeglitest ja ühendati mitu vaatepunkti. Koloriit redutseeriti põhimõtteliselt hallideks ja pruunideks toonideks. Levinumad maaližanrid olid natüürmort, maastik ja linnavaade ning portree.Kubistide peamiseks esinemiskohaks kujunes 1907 avatud D. H. Kahnweileri galerii Pariisis. Kubistlik vormideformatsioon on üks geomeetrilise abstraktsionismi olulisemaid eelkäijaid, analoogset võtet kasutati ka futurismis.
( http://www.kose.ee/arvutikoolis/Word%5C20sajkunst.ht m)
Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.
1910 . aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama.
Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944).  Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades , et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi".
Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta.
( http://www.google.ee/search?q=20+sajandi+kunst&ie=UTF-8&hl=et )
Kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele.
( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m)
Sürrealism sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis.
Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid.
Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton. Sürrealistid pidasid ühiskonda ja kultuuri inimese vabadust ja tegelikke vajadust mahasuruvaiks nähtusteks ja üritasid vabastada inimeses peituvaid varjatud jõude, eelkõige spontaanset, alateadlikku eneseväljendust.
Selles tuginesid nad psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele
(www.pelgulinna.tln.edu.ee/pelgukool/kuajalugu/20.ppt)
Sürrealismiga on sageli seostatud ühe 20. sajandi kunsti suurkuju, Mark Chagalli (1887-1985) loomingut. Selles leidub irreaalseid fantaasiapilte, mis ammutavad ainest kunstniku lapsepõlvest ja tulvil kummalisi tegelasi ning seoseid. Samas on Chagalli tööd enamasti elurõõmsad, vabad ängistusest.
( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.ht m)
Sürrealistide eesmärgiks oli kunsti ja elu piiride ähmastamine ning Lääne ühiskonna lammutamine uue, inimese tegelikele vajadustele vastava ühiskonna loomiseks.
Sürrealism ei leidnud 1920-1930-ndail erilist tunnustust, kuid mille mõju on aga tunduvalt kasvanud pärast Teist maailmasõda.
(www.pelgulinna.tln.edu.ee/pelgukool/kuajalugu/20.)
20. sajandil sai juhtivaks avangardistlik kunst.
Selle kohaselt peab iga põlvkond looma midagi täiesti uut, mida varem pole loodud, kunst peab olema massidest eespool . Kunstnike seas domineeris anarhistlik suhtumine ühiskonda. Avangard püüdis lahustuda elus, kus kunst väljuks autonoomiast ja sekkuks ellu, kuid see oli ohtlik. Avangardismi leiutised pole kusagile kadunud, kuid neid kombineeritakse varasemate kunstiajastute võtetega, sulatatakse kokku uutmoodi aga samas ka vanamoodi kunstiks.
Kogu 20. sajandi kunstivoolud on püüdnud elu ja kunstivahelisi piire muuta, kuid siiamaani on see siiski pikemas perspektiivis ebaõnnestunud.
( „ 20. Sajandi kunst “ A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane )


KASUTATUD KIRJANDUS:
Kirjanduse konspekt
Kangilaski, J. „Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile“, kirjastus „Kunst“, Tallinn, 2004
Varblane, R, Kangilaski, J, Juske, A. „20. sajandi kunst“, kirjastus „Kunst“, Tallinn, 1994
Interneti leheküljed
www.miksike.ee
www.google.com
www.paideyg.ee
www. kose .ee
www.pelgulinna.tln.edu.ee