19. RISTIUSU MÕJU KUNSTILE. KATAKOMBID. SARKOFAAGID. (0)

§19. RISTIUSU MÕJU KUNSTILE. KATAKOMBID . SARKOFAAGID.
Vahemere idarannikul Palestiinas tärganud ristiusk e kristlus levis kiiresti kogu Rooma riigis. Lisaks suulisele usukuulutamisele sai tähtsaks kristlik kirjasõna, mis ühendas üksteisest kaugel asuvaid ja esialgu väikesi kogudusi. Rooma riigi usuelu oli kirev ja salliv, sest roomlastel oli tavaks üle võtta alistatud maade ja rahvaste jumalad ja usukombed. Ometi sattus ristiusk varsti Rooma võimudega vastuollu, sest erines põhimõtteliselt teistest usunditest.
Roomlaste seniste usunditega võrreldes oli ristiusk väga radikaalne, nõudes usu ja igapäevase elu ühendamisst, sõnade ja tegude ühtsust, Jeesuse kannatusterohke elukäigu eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Roomlaste eetikaga oli vastuolus ka kristlaste alandlikkuse nõue, käsk armastada mitte ainult oma ligimesi, vaid ka vaenlasi , eriti aga mõte, et Jumala ees on kõik võrdsed.
Varastes ristikogudustes valitses tugev messianistlik meelsus – usk Lunastaja (Messsia) peatsesse uude tulemisse, mistõttu igapäevast elu, selle väärtusi ja kohustusi peeti eriti ajutiseks ja tühiseks. Seetõttu oli kristlus usund, mis tahes tahtmata õõnestas kogu antiikaegset ühiskonda – nii orjandust, riiki õigust kui moraali. Sellepärast võtsid Rooma riigi valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi. Kristlasi heideti amfiteatrites rahva lõbuks metsikute kiskjate ette, piinati ja löödi risti. Piinamised ja verised hukkamised ei suutnud aga pidurdada ristiusu levikut, pigem vastupidi. Kristlaaste meelekindlus ja märterlik surmaminek kinnitasid usku ja tekitasid aukartust isegi mittekristlastes, keda hakati nimetama paganateks.
3. sajandil p.Kr. Sattus Rooma riik kriisi. Orjade juurdevool vähenes, majandus käis alla, keskvõim nõrgenes ja barbarite rünnakud sagenesid. Keisreid hakkas valima sõjavägi ja nende võimuaeg jäi tavaliselt lühikeseks. Roomlaste senine enesekindlus kadus , hakati otsima hingelist tuge erinevatest idamaistest usunditest ja salaõpetustest. Hingeline rahutus väljendub ka selle sajandi rooma portreekunstis. Kriis soodustas kristluse levikut, kuid et kristlus erines kõigist teistest usunditest, jätksa valitsus selle tõrjumist. Viimase kõige julmema jälitamise vallandas 303. aasatal keiser Diocletianus , kuid vaid 10 aastat hiljem, aastal 313, kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Ta tegi kirikule soodustusi ja laskis ka ennast enne oma surma 337. aastal ristida. Ristiusk oli selleks ajaks leidnud pooldajaid juba riigi kõigis osades ja ühiskonnakihtides, isegi sõjaväes. Keisrite poliitika muutuses võib näha olukorraga leppimist, aga ka lootust lagunevat riiki uue usu abil koos hoida. Viimane lootus siiski ei täitunud, kuigi aastal 380 kuulutati ristiusk riigi ametlikuks usundiks.
Esimeste ristikoguduste kunstilised vajadused ja võimalused olid väikesed. Visuaalne kunst oli kristlastele esialgu isegi lubamatu. Neile oli kõige tähtsam Jumala sõna, pühakiri. Koos Vana Testamendiga võtsid kristlased üle juudi usu vaenu kujude ja piltide suhtes, pühakirja tähtsus tõi aga kaasa kristliku raamatukunsti sünni. Hellenistlik maailm oli kasutanud kirjutusmaterjalina Egiptusest pärit papüürust, millest sai valmistada rullitaolisi raamatuid. Roomas hakkas levima ka palju kallim materjal – töödeldud loomanahast pärgament. See oli palju vastupidavam ning sobis seetõttu kristlaste pühade tekstide säilitamiseks. Pärgamendist sai köita meile tuttava kujuga raamatuid. Pärgamendile sai maalida värvilisi pilte, mis selgitasid teksti. Nii tärkas kristlik raamatumaal e. miniatuurmaal. Kuigi vanimad käsikirjad pole paraku säilinud, on 5.-6. sajandist pärinevad käsikirjad nii kõrgetasemelised, et tunnistavad varasema arengu olemasolu.
Usukommete täitmiseks oli kristlaastel tarvis hooneid , kuid jälitamise ja tagakiusamise olukorras pidid kristlased esialgu varjatult kokku tulema ning nende kultushoonete arhitektuurist saame rääkida alles alates 4. sajandist. Algul said kristlaste kokkutulekukohtadeks üksikute jõukamate koguduseliikmete elamud , aiad või vaba loodus. Seetõttu on 1.-2. sajandi kristliku kunsti peaaegu ainsateks allikateks maa-alused koopad (katakombid), mille sintesse maeti surnuid.
Katakombe on leitud mitmel pool Lähis-Idas, Itaalias jm. Osalt olid need looduslikud koopad, osalt inimeste kätetöö. Isegi Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus ligi 900 kilomeetrini, moodustades hiiglasliku mitmekorruselise labürindi. Sealsesse pehmesse vulkaanilisse kivimisse oli käikude uuristamine suhteliselt hõlpus.
Katakombides leiduvadki esimesed varakristlikud kunstiteosed , peamiselt lae- ja seinamaalid . Üldilmelt meenutavad need tavalisi raama seinamaale, kuid temaatikas on olulisi erinevusi. Kõrvale on jäänud erootilised motiivid, samuti kõik, mida võiks seostada paganlike jumaluste kummardamisega.
Mõnda tavalist antiikkunsti motiivi käsitlesid kristlased kui tingmärki, mille tähendust teadsid ainult nemad. Neil päevil sai alguse keeruline kristlik sümboolika, kus igapäevastes motiivides tuleb leida vihjeid ristiusu õpetusele ja piiblitegelastele. Näiteks tähistas lambatalle õlul kandev mees Head Karjast (Kristust). Kristust sümboliseeris ka kala, lootust – ankur, surematust – paabulind , Püha Vaimu – tuvi jne. Kohtame ka pilte, mis otseselt illustreerivad mõnda kohta Piiblist, eelkõige Vana Testamendi lugusid . Näiteks näeme Joonast ja vaalaskala, Taanieli lõvide keskel kannelt mängimas (see pilt sümboliseerib usu jõudu), Moosest kaljust vett välja löömas, kolme meest tulises ahjus jne. Väga sagedasteks motiivideks on muidugi rist ja ülestõstetud kätega inimene – palvetaja .
Välimuselt meenutavad piiblitegelased veel inimesekujutisi rooma maalikunstis. Tihti on varakristlikud katakombimaalid kohmakavõitu, kuid arengulooliselt on nende tähtsus suur – sai ju siit alguse uue ajastu kunst , milles väljendus uus ellusuhtumine .
Vabalt seisavaid figuure ei loodud varakristluse päevil peaaegu üldse, sest püüti vältida sarnasust paganlike religioonidega ja neile omase kujude kummardamisega. Rohkem harrastati reljeefkunsti, millega ehiti näiteks sarkofaage. Vormilt meenutavad need varakristlikud reljeefid roomlaste ajalooteemalist reljeefkunsti, kuid nende temaatika on võetud Piiblist.
Kristlik reljeefikunst hakkas levima siis, kui ristiusk lubatuks sai ja sellega liitus rohkem rikkaid inimesi. Koos nendega kasvas rooma kunsti mõju ja püüe ühendada kristlust rooma traditsiooniga. Varakristlikud reljeefid rõhutavad Kristuse jumalikkust ja valitsejalikkust. Tema surmale ja kannatusloole viidatakse harva. Siiski erinevad kristlikud reljeefid rooma ajaloolistest reljeefidest mitte ainult oma teemade poolest. Monumentaalsust ei peeta enam oluliseks. Jutustus tehakse arusaadavaks tingmärkidega.
KÜSIMUSED

Millal tekkis ristiusk?

Millises tolleaegse Rooma riigi piirkonnas tekkis ristiusk?

Mille poolest erines ristiusk roomlaste senistest usunditest?

Mida tähendab messianistlik? Kes on Messias ?

Kuidas nimetati ristiusulisi veel?

Miks kiusasid Rooma valitsejad algul ristiusulisi taga? Millises vormis see võis toimuda?

Milline Rooma keiser ja millal kuulutas ristiusu lubatuks?

Miks võtsid kristlased oma kunstis kasutusele mitmesugused tingmärgid? Miks tekkis kristlik sümboolika?

Milliste sümbolitega tähistati Jeesus Kristust?

Millise materjali kasutuselevõtt pani aluse raamatukunstile juba meie aja mõistes?

Räägi raamatumaali e. miniatuurimaali tekkest?

Milleks kasutati katakombe? Milliseid kunstiteoseid neis leidus?

Milliseid esemeid kaunistati reljeefidega?

Miks välditi varakristlikus kunstis skulptuure?