Eesti zooloogid Harald Haberman (19. detsember 1904- 16. detsember 1986) H. Haberman oli zooloog (entomoloog) ja ühikonnategelane. Ta lõpetas 1932. aastal bioloogina Tartu Ülikooli, oli 1932-1939 TÜ zoloogiainstituudi assistant ning 1939. aastast vanemassistent. Põhiuurimisvaldkond 1929- 39 oli Habermanil mageveeselgrootute liigiline koosseis ning loodusteaduste filosoofilised küsimused. Ta oli Eesti entomoloogiakoolkonna rajaja, putukate sünökoloogilisfaunistilise uurimise algataja ja zoogeograafilise analüüsi käsitluse looja. Haberman oli viljakas loodusteaduste populariseerija. Alates aastast 1939 Eesti Kommunistliku Partei (EKP) liege, 1940. aasta juunist augustini Johannes Varese valitsuse siseministri avi ja sisekaitse ülem. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 76) Fred Jüssi (sünd. 29. jaanuar 1935) ...Eesti zooloog, loodusfotograaf...
Ornitoloogia- zooloogia haru, mis uurib linde, käsitledes nii nende ehitust, talitlust, süstemaatikat, levikut jne. Ornitoloogiaga tehti algust juba Vana-Kreekas (umbes 400 aastat eKr), omaette teadusharuks kujunes see 17. sajandil. Terioloogia- zooloogia haru, mis tegeleb imetajate uurimisega. Selgrootud- kõik selgroogsete alamhõimkonda mittekuuluvad loomad. Herpetoloogia- zooloogia haru, mis tegeleb roomajatega. Zooloogiaga tegelevaid teadlasi kutsutakse zooloogideks. Osad zooloogid teevad tööd vaid laua taga, kirjutades teaduslikke töid ja raamatuid. Teised lähenevad praktilisemalt, tehes katseid. Zooloogid töötavad nii muuseumides, loomaaedades, loodusparkides ning mõned ka vabas looduses, vaadeldes seal loomi ja tehes nende kohta märkmeid. Paljud zooloogid teevad pidevalt tööd ka ajakirjanduses, et inimesi harida ja kursis hoida zooloogia vallas toimuvaga . Korraldatakse ka kampaaniaid ohustatud loomaliikide
Muinasaeg. Ajajärk esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni 13 saj alguses p.Kr. nimetatakse muinasajaks. Uurivad arheoloogid ( väikesed kühvlid ja pintslid). Avastatut pildistatakse, joonistatakse ja kirjeldatakse. Zooloogid määravad, mis liiki loomaga on tegemist vms. Antropoloogid uurivad kalmete kaevamistel saadud luustikke. Numismaatikud tegelevad aaretes ja kaevamistel leitud müntidega. Etnoloogia e. rahvateadus. Rahvaluules esineb palju vanu pärimusi. Kirjalik allikas muinasajast- Henriku Liivimaa kroonika. Muinasaeg jaguneb: kivi-, pronksi-, ja rauaaega, need oma korda veel alaperioodideks. Kiviaeg: paleoliitikum , mesoliitikum, neoliitikum. Kunda kultuur.(mesoliitikum) 9 aasta tuhande algus või 7500 e
toimub ka liigi isendite muutus, nii et pikaajalisedistantsi möödumisel on liik teisenenud uueks liigiks. 2) Divergentne liigiteke liigiteke lähtuvalt lahknemisest. 3) Hübriidne liigiteke uus liik tekib hübridiseerumisel (eriti taimedel) 4) Sümbiontne liigiteke samblikud (seeneriigis) I Divergentne liigiteke põhineb ruumilisel eraldatusel: · See on kõige levinum liigitekke vorm. · Seda tunnistavad nii botaanikud, zooloogid, kui ka mükoloogid. · See vorm on looduses selgelt jälgitav. Eristatakse järgmised etapid: 1) Isolaadi kujunemine ruumilise eraldatuse baasil: · levila liigendus · isendite väljaränne · tahtlik isendite introdutseerimine (sisse toomine) Peab kujunema piisava arvukusega isolaat! 2) Päriliku muutlikkuse kujunemine isolaadis. Selle aluseks on: · mutatsioonid · kombinatiivne muutlikkus · geenitriiv 3) Muutuste fikseerumine muutused peavad jääma püsima.
Pesukarud ja pandad Nendel kahel imetajarühmal on nõnda palju ühist, et varem liigitati nad ühte sugukonda. Tänapäeval jagavad paljud zooloogid selle sugukonna kaheks alamsugukonnaks: vöötsabad ja kinkazud, teise panda. Bambuskaru ehk hiidpanda on pesukarulaste seast ümber paigutatud karude sugukonda. Pesukarulased elavad kõik Ameerika mandril, välja arvatud väike panda ehk panda, kes koos bambuskaruga asustab Aasia kõrvalisi matsakolkaid. Teadlaste arvates tulenevad mitmed bambuskaru ja panda ühised tunnused sarnasest eluviisist, mitte aga sugulusest.
Peajalgsed(Cephalopoda) on kõrge arengutasemega limused. Peajalgsed on limuste hulgas kõige ebatavalisema kujuga, rööveluviisiga ning seejuures kõige täiuslikuma ehitusega. Peaaju on neil hästi arenenud, silmad on suured ja sarnanevad ehituselt selgroogsete silmadega. Väliselt ei meenuta peajalgsed esimesel pilgul millegagi oma sugulasi tigusid ja karpe. Mõelgem veidi järele jutt on ju kaheksahaarmelistest, kalmaarilistest ja seepjalistest just neid loomi nimetavadki zooloogid peajalgseteks. Peajalgsete nimetuse said need loomad seetõttu, et nende peas paiknevad kombitsad ehk haarmed. Peajalgsed on väga mitmesuguse suurusega. Mõned neist kuuluvad ujumi ehk nektoni kõige pisemate esindajate hulka, teised aga on selgrootute hulgas kõige suuremateks loomadeks üldse. Peajalgsete koda on taandarenenud. Kombitsad ehk haarmed ümbritsevad peajalgsetel pärjana suud. Kombitsatel paiknevad ühe või kahe reana, harvem kolme- või neljarealiselt iminapad.
1. Muinasaeg? Millal, kus? Ajajärk Eesti ajaloos esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotamiseni. 8.saj 1227.a, see oli ainult Eestis 2. Kuidas jagunevad muistised? Kinnismuistis (ei ole võimalik liigutada) Irdmuistis (liigutatavad) 3. Kuidas uuritakse muinasaega? Teostatakse muististel arheoloogilisi kaevamisi (arheoloogid) Määratakse, millistele loomaliikidele kuuluvad kaevamisel leitud luud (zooloogid) Selgitatakse välja, millistelt taimedeltvõi puudelt pärinevad saadud seemned (botaanikud) Uuritakse inimese kujunemist ja kuulumist (antropoloogid) Tegeletakse aarete ja kaevamisel päevavalgele tulnud mütidega (numismaatikud) + arvesse võetakse etnoloogia e rahvateaduse uurimistulemusi 4. Kuidas periodiseeritakse muinasaega? Kiviaeg Pronksiaeg Rauaaeg 5. Muinasaja allikad
Selgrootud loomad Loomade uurijad ehk zooloogid. Kes on loom? Loomariik on osa elusloodusest, iseloomustab teda heterotroofne toitumine, ei sünteesi ise orgaanilisi ühendeid,loomadele on omane liikumine (vastse staadium), ainevahetuse lõppprodukt on lämmastikku sisaldav (põhiliselt kusiaine ehk ammoniaak) Loomaliike on väga mitmesuguseid, enamus heterotroofid, paljud ei saa elada ilma autotroofideta (elavad nendega sümbioosis) Mille järgi organisme liigitatakse?
puuke. Arvata võib, et siil okaste vahel pidutsevatest kahjuritest vaimustuses pole. Ilmselt sügeleb tema keha väljakannatamatult. Siil sõdib siiski söödikute vastu ning inimese seisukohalt uudsemail meetodil laseb käiku keemiarelva. Muidugi pole loomakestel võimalik endale pulbrit selga puistata või end aerosooliga üle pihustada. Kõik käib lihtsamalt. Zooloogid arvavad, et siil haagib endale õunad okaste külge, et õuna hapu mahl kirpudel ja muudel piinajatel elu kibedaks teeks. Siilid ei armasta vett ega vihma, siil kardab vett rohkem kui tuld! Siilid ei elutse soode läheduses ning neile ei meeldi üldse niisked paigad. Vesi jätab nad kaitseta - okkaline kera ajab ennast lahti. Vaenlased korraldavad siilidele veeprotseduure. Alfred Brehm väitis, et rebane pissib siilile peale, ning siil
Seekord oli üldsuse pahameel nii suur, et võeti tarvitusele abinõud koaalade küttimise keelustamiseks, kuid oli juba liiga hilja. Tundus, et loom oli määratud täielikule väljasuremisele. Loodusesse oli jäänud nii vähe koaalasid, et nende päästmiseks jäi vaid säilinud loomade püüdmine ja nende pidamine kunstlikes tingimustes. Kaks kuulsat kaitseala asutati Sydneys ja Lown_Painis. Kuid samal ajal jälgisid zooloogid väga tähelepanelikult loodudes säilinud isendeid. Kui loomadel tekkis raskusi toiduga, viidi nad üle teise piirkonda, kus kasvas palju sobivat eukalüptiliiki. Alles 1953. ja 1954. aastal hakkas olukord vähehaaval paranema. Selleks ajaks ilmusid ulukkoaalad uutesse paikadesse oma endisis areaalis: ida-osariikides. Kokkuvõte See teema on väga huvitav. Sain seda uurides enda jaoks palju uut ja huvitavat teada.
..........................................13 Sissejuhatus 2 Euroopa kobras on koerakujuline paks laiasabaline vee-eluviisiga näriline. Kobras on 1-1,5 meetrit pikk. Keskmine loom kaalub 12-30 kg. Täiskasvanud isane kobras on põlvekõrgune matsakas loom (Kuresoo, 2005). Kobras elab peaaegu kõikjal meie sisevetes: jõgedes, kraavides ja järvedes. Paiguti on koprad end sisse seadnud inimeste naabrusse ning seal nende lähedaloluga harjunud (Kuresoo, 2005 ). Koprad on taimtoidulised. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid osi koprad toiduks tarvitavad. Siiski pole kuigi palju neid taimi, mis moodustavad nende toidu põhiosa. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest. Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981) Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli
J Wiedemanni sõnaraamat 1861 (nimetada aastaarv) Vali järgmistest üks teema 11. J. V. Veski keelekorralduslikud põhimõtted lk 109 – 110 - otstarbekus, süsteemsus, kõik arendamiseks vajalik leidub keeles endas. 12. J. V. Veski sõnavara arendajana - nt soojalembene bioloogias (kr thermophilos), hulktahukas matemaatikas (kr polyedron), käendus (vn порука) õigusteaduses, taandareng (sks Rückbildung) ja kaljukass (norra fjellfross) zooloogias, praegu eelistavad zooloogid sõna ahm). 13. J. Aaviku keelearenduse põhimõtted, lk 106 - Keeleuuenduse aluseks oli J. Aavikul kolm põhimõtet: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Vastuoluline koosmõju nende rakendamisel tagab keele püsimiseks vajaliku muutumise. J. Aavik modelleeris ideaalset rahvuskeelt ruumilise kompositsiooni põhimõttel: ta soetas uuteid nii lünkade täiteks kui ka halbade keelendite asemele või neile abiks. 14. J
toimub ka liigi isendite muutus, nii et pikaajalisedistantsi möödumisel on liik teisenenud uueks liigiks. 2) Divergentne liigiteke liigiteke lähtuvalt lahknemisest. 3) Hübriidne liigiteke uus liik tekib hübridiseerumisel (eriti taimedel) 4) Sümbiontne liigiteke samblikud (seeneriigis) I Divergentne liigiteke põhineb ruumilisel eraldatusel: · See on kõige levinum liigitekke vorm. · Seda tunnistavad nii botaanikud, zooloogid, kui ka mükoloogid. · See vorm on looduses selgelt jälgitav. Eristatakse järgmised etapid: 1) Isolaadi kujunemine ruumilise eraldatuse baasil: · levila liigendus · isendite väljaränne · tahtlik isendite introdutseerimine (sisse toomine) Peab kujunema piisava arvukusega isolaat! 2) Päriliku muutlikkuse kujunemine isolaadis. Selle aluseks on: · mutatsioonid · kombinatiivne muutlikkus · geenitriiv 3) Muutuste fikseerumine muutused peavad jääma püsima.
tarberiistad,relvad ja ehted.) Muinasaja uurimine.Arheoloogilised kaevamised muististel (ehituste jäänused, kaitserajatised, kalmete konstruktsioonid, luustikud).Täppis-ja loodusteadused (arvestatakse puu vanust, dateeritakse põlenud liiva ja põletatud saviesemete tulesoleku aega); dendrokronoloogiline skaala puude kasvuringide paksuste muutusi kajastav skaala (leitakse puu kasvu- ja maharaiumisaeg).Zooloogid loomaluud; botaanikud seemned, tolmuterakesed; antropoloogid luustikud, rassiline kuuluvus, sugu, vanus, jne; numismaatikud mündid; etnoloogia rahvateadus; rahvaluule pärimused; keel laensõnad; naabrite kirjalikud allikad Rooma ajaloolased ja geograafid, islandi ja skandinaavia saagad, Vana-Vene kroonikad e letopissid (sõjalised konfliktid idanaabritega),
Selle kahe aastaga on koprad tulnud ka teisele uuritavale alale, lähedal asuvale kraavile. Loomad on mööda kraavi langetanud puid isegi mitme kilomeetri pikkuselt. Kraavile on ehitatud tamm, mis on veetaset tõstnud ligi 1 meetri võrra. Tammi juures toimub tihe töö, seda on näha langetatud puudelt. Kuhila on alles madal, aga kerkib iga ööga üha kõrgemaks. On hästi näha kuidas käiakse pesale puid panemas ja ka seda, et pesasse sisenetakse vee alt. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid osi kobras söögiks kasutab. ( )Siiski ei moodusta enamus neist põhiosa tema toidulauast. Suvel on nende toiduks rohttaimed nagu hundinui, pilliroog, angervaks, vesikupp, vesiroos ja ubaleht, mida ka Arussaare ojal rohkelt leidub. Minu vaatluste järgi eelistavad koprad puudest enamasti haabu ja pajusid, aga lepivad ka leppadega. Olen märganud, et nad eelistavad lehtpuid ja neistki jätavad kase suure tõenäosusega välja.
Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud lõikuvad teega. Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba niiöelda absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule (Javois, 2008). Välismaa kogemus on näidanud, et ulukiprobleeme maanteedel lahendavad põhiliselt insenerid, lähtudes üpris kitsalt üksnes liiklusohutusest. Insenerid ja zooloogid saavad ühise laua taga kokku väga harva, üksteisest aru aga veelgi harvemini. Eestis ulukiturbe standardeid maantee-ehituse tarbeks veel pole. Nende loomisele võiks terioloogia selts õla alla panna, olgugi eluslooduse standardiseerimine raske ülesanne (Javois, 2008). TallinnaTartuVõruLuhamaa maantee poolitab Vahe-Eesti loodusalad ja laias laastus kogu Eesti. Lääne-Eesti asurkondi ähvardab veel oht, et nad lõigatakse ära Venemaalt
toimub ka liigi isendite muutus, nii et pikaajalisedistantsi möödumisel on liik teisenenud uueks liigiks. 2) Divergentne liigiteke liigiteke lähtuvalt lahknemisest. 3) Hübriidne liigiteke uus liik tekib hübridiseerumisel (eriti taimedel) 4) Sümbiontne liigiteke samblikud (seeneriigis) I Divergentne liigiteke põhineb ruumilisel eraldatusel: · See on kõige levinum liigitekke vorm. · Seda tunnistavad nii botaanikud, zooloogid, kui ka mükoloogid. · See vorm on looduses selgelt jälgitav. Eristatakse järgmised etapid: 1) Isolaadi kujunemine ruumilise eraldatuse baasil: · levila liigendus · isendite väljaränne · tahtlik isendite introdutseerimine (sisse toomine) Peab kujunema piisava arvukusega isolaat! 2) Päriliku muutlikkuse kujunemine isolaadis. Selle aluseks on: · mutatsioonid · kombinatiivne muutlikkus · geenitriiv 3) Muutuste fikseerumine muutused peavad jääma püsima.
katsetele kontrollitud tingimustes. Psühholoogid uskusid, et loomade käitumise väljakujunemisel on määravaks kasvukeskkond, etoloogid uskusid, et tähtis on loomus. Tulemuseks oli süntees. 8. Varaste etoloogide ja biheivioristide konflikti juured ja olemus, selle tulemus. Biheivioristid ja etoloogid kasutasid loomade uurimiseks erinevaid meetodeid ja tulid erinevatele järeldustele. Etoloogid olid bioloogid-zooloogid ja aktsepteerisid evolutsiooniteooriat, huvitusid paljudest liikudest. Biheivioristid otsisid üldisi seaduspärasusi, mis kehtiksid kõigi liikide puhul. Uurisid põhiliselt rotte ja tuvisid. Etoloogid tuginesid põhiliselt vaatlustele looduses, samas kui psühholoogid keskendusid katsetele kontrollitud tingimustes. Psühholoogid uskusid, et loomade käitumise väljakujunemisel on määravaks kasvukeskkond, etoloogid uskusid, et tähtis on loomus. Tulemuseks oli süntees. 9
Teinekord aga kuskile kaljude vahelisse tupikusse, kus loomad tapeti. Clovise kultuuri kadumine oli ootamatu. Samal ajal toimus jääaegsete suurulukite väljasuremine. Väljasuremine toimus ka mujal maailmas, ent mitte nii järsult ja nii ulatuslikult. Ameerikas suri välja u 75% suurtest ulukitest, mis olid olnud inimeste jaoks olulised. Kadusid: kaamel, hobune, mammut; säilis piison. Miks, ei teata. Probleemiga tegelevad zooloogid, palju arvamusi. 1. Ületapmise hüpotees. Ameerikas puuduvad suured kiskjad, inimeste jahiloomad ei suutnud kohaneda küttimisega. Teooria kriitika: osa liike kadusid enne, kui neid inimeste poolt massiliselt küttima hakati; kadus ka selliseid loomaliike, kes ei olnud küttimisobjektiks. Lisaks oli inimeste toidus nii suur osakaal taimedel, et tapmine ei pidanud viima paljude liikide väljasuremiseni. 41 2
Nendel on tihti kõrgem biomass, sest muundumine on kiire (rakud süüakse ära või surevad väga kiiresti). Primaarproduktsioon sõltub toitainete ja valguse kättesaadavusest, lisaks mängib rolli ka sügavus ja vee üleskerkimine. Biogeograafia Merekeskkond jaguneb kliima järgi: polaarala parasvööde troopiline piirkond Zooloogid jagasid maakera: nearktis (Põhja-Ameerika) palearktika (Euraasia, Loode- Aafrika) neotroopika (Kesk- ja Lõuna-
looduse uurimist ja kaitset edendav organisatsioon (kuni möödunud sajandi 1920 alustas LUS-i juures tööd looduskaitsesektsioon. üheksakümnendateni loodusuurijate selts Selle esimene esimees oli botaanik prof. Fedor LUS). Tartu sillakohtu määrusega kõrvaldati Bucholtz. Sektsiooni aktiivsemad liikmed Emajõest palju kalatõkkeid, sest need takistasid olid zooloogid Johannes Piiper ja Heinrich kalade liikumist kudealadele, häirisid jõeliiklust Riikoja, geoloog ja paleontoloog Hendrik ning sulgesid paiguti veevoolu, nii et jõgi Bekker, metsateadlased Oskar Daniel ja Andres hakkas tihti oma sängi muutma. Mathiesen, palünoloog Paul William Thomson, ornitoloog ja konservaator Mihkel Härms,
(kaubad, viisid, meetodid, haigused, ravimid, värvused jm), nüüd on soovitatav kirjutada need üldreegli kohaselt suure tähega (vt ülal reegli viimased kaheksa näidet). Märkus 3. Erandite 1) ja 2) rühm näitavad botaanikas, zooloogias ja loomakasvatuses kujunenud väikesetähelist tava, kuid üldkeeles ei ole viga kasutada suurt algustähte. Nt ei pea mittezooloog teadma, et Aafrika pühvel ja Austraalia sipelgasiil on liigid ja zooloogid kasutavad seetõttu väikest algustähte. Märkus 4. Keelerühmituste (hõimkondade, keelkondade, keelerühmade) nimetustes on soovitatav säilitada kohanimede harilik kirjutusviis, nt Adamaoua-Oubangui keeled, Altai keelkond, Filipiini keeled, Kaukaasia keeled, Kordofani keelkond, Pamiiri keeled, Uurali keelkond. Sama on soovitatav ka kaugemate keelte nimetustes sisalduvate kohanimede puhul, nt indiaani keeled Coeur d'Alene'i, Erie, Euchre Creeki keel.
· Ühtlasi sünteesib see mikrofloora veise jaoks teatud määral ka organismile vajalikke vitamiine. · Jämesooles imenduvad lõplikult seedeprotsessides lõhustatud süsivesikud, aga ka vitamiinid ja vesi. LÜHIÜLEVAADE VEISEKASVATUSE AJALOOST Ajalooline ülevaade Veisekasvatus hõlmab veiste kehaehituse seost jõudlusega, veiste aretust, söötmist, pidamist ning hooldamist. Veisteks nimetatakse kitsamas mõttes ainult pärisveiseid. Zooloogid peavad ulukveist tarvast kõikide tänapäeva veise- ja seebutõugude ainsaks ulukeellaseks. Tarvaste kehaehitus ja värvus erines piirkonniti: leidus helehallist kuni tumepruuni värvuseni loomi. Pullid olid lehmadest märksa võimsama kehaehitusega. Viimane tarvalehm tapeti Poola territooriumil 1627. aastal. Seepärast on tarva kohta kirjandusest arvatavasti leida vähe andmeid. Tarva vanimateks kodustamiskeskusteks peetakse Indiat ja Pärsiat
bioloogilist edukust. küsimused käitumise evolutsiooni kohta – puudutavad liikide erinevate käitumisviiside ja käitumiselementide tekkimist ja väljakujunemist evolutsiooni käigus ehk käitumise fülogeneesi. 20. sajandi I poole Euroopa etoloogide ja USA loomapsühholoogide (biheivioristide) vahel valitses käitumise väljakujunemise küsimuses terav lahkarvamus. Etoloogid olid hariduse poolest bioloogid/zooloogid, kes juhindusid evolutsiooniteooriast huvitusid paljudest erinevatest loomaliikidest ja mitmesugusest käitumisest ning selle varieeruvusest tegid vaatlusi peamiselt looduses. Biheivioristid ei olnud hariduselt loodusteadlased, ei juhindunud evolutsiooniteooriast kontsentreerusid vähestele katseliikidele (peamiselt rottidele ja tuvidele) otsisid üldisi seaduspärasusi, mis kehtiksid kõigi liikide puhul tegid eksperimente kontrollitud laboritingimustes.
Liigiteke. Liigiteke geograagilise eraldatusega- allopatriline liigiteke. Ökoloogiline liigiteke- sümpatriline liigiteke. üldised liigitekke suundumused. Sümbiontne liigiteke: kahe liigi kooselus tekib uus liik (nt samblikud); Hübriidne liigiteke: uus liik tekib hübridisatsiooni tekkega- erinevad tsitrused (algseid tsitruseliike oli 3- a vaat kui palju tänapäeval on). Divergentne liigiteke- 1.) geograafiline eraldatus. Divergentset liigiteket aktsepteerivad nii botaanikud kui ka zooloogid. Tekkepunktid: 1.) kõigepealt peab kujunema geograafiline isolaat (väljaränne v leivla liigendumine). 2.) geneetilised protsessid- erinevad mutatsioonid ja erinevad rekombinatsioonid, erinev isendite arv. 3.) looduslik valik isolaadis (erinevad tingimused kui algses populatsioonis). 4.) ristumusbarjääri teke (isolaatide kokkupuutel enam ei ristu- olemas uus liik). Meri tint ja peipsi tint. Põlvkondade vältel tuleb vaadata. 2
annaabi.ee 
