Kontserdiarvustus mozart "Võluflööt" (0)

Kontserdiarvustus mozart



Kontserdiarvustus 05. jaanuaril külastasin Rahvusooper Estoniat ning nautisin seal kuulsat Wolfgang Amadeus Mozarti ooperit “Võluflööt”. Tegu on Mozarti ühe ilusaima ja populaarsema ooperiga, mille esietendus toimus 30. septembril 1791. aastal Viinis. Maagiline muinasjutulugu on mitmekihiline, mis on täis fantaasiat, huumorit, aga ka filosoofiat. Üle 32 aasta tõi taas Rahvusooper Estoniasse selle lavaloo Soome lavastaja Vlippu Kiljunen. Klassikalise perioodi üks mõjuvõimsamaid ja viljakamaid heliloojaid sündis Salzburgis 27. jaanuaril 1756. Klaverit õppis ta mängima oma õe eeskujul. Juba viiendaks eluaastaks mängis Mozart vabalt nii viiulit kui ka kalverit ja komponeeris muusikat. Mozarti isa viis oma lapsed erinevatele kontsertreisidele Euroopas ning esitles neid kui imelapsi. 17-aastaselt sai Mozartist Salzburgi õukonnamuusik peapiiskop Hieronnymus Colloredo teenistuses. Sealt lahkus noormees 1787. aastal Joseph II õukonnda. 1784. aastal võeti Mozart vastu vabamüürlaste looži nimega Heategevus. Vabamüürlik temaatika on helilooja loomingus tugevalt esindatud. 1791. aastal Mozarti tervis halvenes ning ta oli sunnitud olema valude tõttu voodis. Mozart suri 35-aastaselt 5. detsembril 1791. Tema viimane eluaasta oli loominguliselt aktiivsem, sel perioodil valmis ka ooper “Võluflööt”. Liberto autoriks oli mitmekülgne teatrimees Emanuel Schikaneder (1751-1812). Teda on peetud teatrimaailma pahaks poisiks ja keerulise ning pahelise natuuriga geeniuseks. Lisaks Mozartile töötas ta Salieri, Haydni ja Beethoveniga. Schikanederi teater vajas finantskriisist päästmist ning ta läks Mozarti juurde ideega kirjutada teos, milles oleks fantastilisi elemente, maagiat ning et seal oleks ka tõsisem kunstiline väärtus. Ooper tegi Schikanederist rikka mehe (vähemalt mõneks ajaks) ja tema teatri Viinis populaarseimaks. “Võluflöödi” esietenduses mängis Emanuel Papageno rolli. Mozart kuulus Viinis elades vabamüürlaste hulka. Vabamüürlus on rahvusvaheline kinnine ordutaoline organisatsioon, mis rajaneb valgustusliikumise ideedel. Ta ühendab inimesi võrdsuse, sallivuse, vastastikuse abi ja vennaliku armastuse vaimus, eesmärgiga juurida välja inimkonna pahed iga inimese enesetäiustamise kaudu. “Võluflöödis” kõige ilmsem vihje vabamüürlusele on Tamino otsirännak, katsumused ja initsiatsiooniriitus. Prints Taminost sirgub läbi tarkusteotsingute, hirmude ja katsumuste mees. Ooperis vastandakse kahte


maailma: Öökuninganna pimeduse- ja kurjuseriik ning Sarastro headuse- ja õigluseriik. Viimane on nagu vabamüürlik ideaalühiskond. Ooperit “Võluflööt” peaks teadma iga haritud inimene. Sellest on tehtud erinevaid variatsioone, näidendeid, raamatuid, toodud välja erinevates filmdes ja sarjades. Isegi meie Eesti sarjas “Kättemaksukontor” oli üks episood keskendatud lavastusele “Võluflööt”. Too teos on läbi aegade enimmängitud saksakeelne ooper. Tegu on õieti Singspiel’iga. Singspiel on Saksamaal tekkinud ooperivorm, mis koosneb laulunumbritest ja tekstidialoogidest. Selle sisust leiab alati maagiat ja müstilisi olendeid, ei puudu ka koomilised tegelased ning absurdini liialdatud hea ja kurja vastasseis. Seda kõike näeme ka “Võluflöödis”. Maagia pool tuleb välja juba nimest - võluflööt. Kolm daami annavad Taminole võluflöödi ning Papagenole võlukellad, et nende tee Paminat leida oleks turvalisem. Näiteks kaitses Papageno end võlukellade mänguga Monostatose ja tema meeste eest. Headus ja kurjus - „Võluflöödis“ kohtuvad kaks vastandlikku jõudu: ühel pool seisab paha ja õela Öökuninganna pimeduseriik, teisel pool hea ja targa Sarastro valguseriik. Öökuninganna saadab prints Tamino vabastama valguseriigist oma tütart Paminat. Teel mõistab prints, et asjad ei ole alati nii nagu nad näivad - võluflöödi ja truu sõbra Papagenoga otsivad nad tõde, armastust ja valgustust. Ooperi dramaatilise sisu üle on erinevad kriitikud vaieldud ning spekuleeritud sellesse peidetud vihjete või salajaste sõnumite üle palju. Lavastaja Vilppu Kiljunen, kelle versiooni mina vaatamas käisin, on öelnud, et “Võluflöödi" näol on tegemist justkui põhjatu kaevuga, kust ammutada lõputult uusi käsitlusi. On huvitav nentida, et „Võluflööti" kui lavalugu on peetud üldiselt oma vormi poolest problemaatiliseks, kokkuklopsituks ning süžee ülesehituselt ebaloogiliseks. Ooperi muinasjutulisuse all peitub siiruviiruline tähenduskihtide kogum - seal on romantikat, maagiat, frasilaadset komöödiat ning vabamüürlikku müstitsismi. Lavakujundus oli lihtne, aga töötav. Palju oli kasutatud kuldset ja musta värvi. Hiigelsuur must ehitis, kaaskuulajatelt kuulsin hea kirjelduse sellest - lahtine kastanikoort meenutav ehitis. See oli uks, mis avanes Sarastro templisse. Uks sümboliseerib aladeadvust, varjatud, allasurutud ning teadvustamata tundeid, hirme, nõrkusi, valesid. Lakke oli pandud eri suuruses kuldseid vihmavarje, mille efekt oli väga lahe.


Kostüümid olid läbimõelud ja sobisid kokku tegelastega. Kõik mehed kadsid sarnases stiilis pükse ning naised kleite. Tamino ja Pamina olid riietatud valgesse. Üllatusena ei tulnud, et Öökuningannal ja Monostatosel olid musta värvi kostüümid, kuna nemad siiski esindavad n.ö. pigem pahasid ja inimloomuse tumedamaid külgi. Sarastro ja tema kaaskonnal olid seljas sinised kleidid ja kuued. Sinine värv sümboliseerib tõde, truudust, usaldusväärsust, mis kirjeldab ka Sarastro kaaskonna väärtusi. Peategelased Tamino ja Pamina, nagu eelmainitud, olid riietatud valgesse. See sümboliseerib, et nad on head ja esindavad puhtaid hingi. Tamino tegelast mängis Mehis Tiits, kes minu arvates mägis väga usutavalt ning muidugi ei saa ka mainimata jätta tema võrratut häält. Samuti olid tema saksakeelsed kõedialoogid sujuvad ja neid oli huvitav kuulata. Ka Pamina osatäitja, Kadri Nirgiga sujus neil koostöö väga hästi. Samuti eelmainitu Mehis Tiitsi kohta, käib ka Kadri Nirgi kohta. Suuurepärane hääl, veenev esitus jne. Tiits alustas lauluõpinguid Tartu II Muusikakoolis Eve Kivisaare juhendamisel. Aastal 2010 jätkas ta õpinguid Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis ning on täiendanud end erievatel meistrikursustel. Ta on ka laulnud teatri Vanemuine ooperikooris ja Savonlinna Ooperifestivali kooris. Hooajal 2017/18 oli Mehis Tiits Rahvusooper Estonia stipendiaat ning 2018. aasta sügisel sai temast samas koosseisuline solist. Kadri Nirgi lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri cum laude 2012. aastal ning on samuti täiendanud end erievatel meistrikursustel. Aastail 2010–2012 oli ta Rahvusooper Estonia Ooperiakadeemia liige ja aastast 2012 Rahvusooper Estonia solist. Samuti püüdis minu pilku väga ilusas mustas kleidis ja kuldse krooniga Öökuninganna, keda mängis külalisnäitleja Suvi Väyrynen. Ta õppis Tampere Ülikoolis kõnetehnikat ja tegeles hääleuuringutega ning lõpetas magistriõpingud cum laude muusikapedagoogika erialal. Suvi Väyrynen jätkas lauluõpinguid Uta Schwabe juhendamisel Viini Muusika ja Kunstide Eraülikoolis, mille lõpetas 2020. aastal. Tema lauluhääl ja esitus Öökunigannana oli imeilus. Aaria "Königin der Nacht", mis ilmselt on ka kõige tuntum aaria ooperist “Võluflööt”, tekitas mulle ning ilmselt kõigile vaatajatele saalis külmavärinaid. Ning muidugi märamatuks ei jäänud ka Papageno, keda mängis René Soom. Ta väga sobis sellesse rolli ning mulle tunndus, et ka tema väga nautis seda. Kuna Papageno on selles ooperis kõige lõbusam kuju, siis oli teda väga huvitav jälgida. Kõige paremini jäi mulle


meelde, kuidas René Soom esitas "Der Vogelfänger bin ich ja". Kuna tegemist oli samuti aariaga, mida ma varem teadsin, siis kohapeal selle kuulamine tekitas toredat äratundmisrõõmu. Samuti oli armas ja tore aaria “Papagena / Papageno”, mida laulsid, juba nimest tulenevalt Papagena ja Papageno. Enne seda laulis Papageno, kuidas ta ei näe enam elu mõtet, kui tal ei ole oma “Papagenat”. Lõpuks ta kasutas oma võlukellasid, mille järel ilmus välja ka Papagena, kellega nad koos siis seda armsat aariat laulsid. Tegemist on siiski ühe ooperiajaloo klassikalise teosega, siis on minu arvates see singspiel alati aktuaalne ja tore, kui seda endiselt, üle 200 aasta, esitatakse ja mängitakse. Kokkuvõttes ooper igav ei olnud. Mulle väga meeldis vaadata esinejate kostüüme, emotsioone ning kuulata nende imelisi esitusi. Kuigi esimese vaatuse lõpp minu jaoks hakkas siiski vaikselt ära vajuma ning hakkasin mõtlema, mida põnevat kohvikust osta võiksin. Siiski väga soovitaksin seda ooperiklassikut võimaluse korral vaatama minna, sest minu silmaring ja teadmised sellest ooperist ning samuti Mozartit suurenesid palju.