Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi. Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus. Aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel. Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks. Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest väärikad hindavad enim au. Õnn Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?). Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid.
· Uuelaadiline au "võõraste ühiskonnas" (suurlinn) käitumine vs omand ja riietus · Mood -> staatussümbolite pidev vajadus · Milleks rikkus? Staatuse küsimus · Uhkus, au ja kadedus: töövõime mootorid Montesquieu aust monarhiates · Seaduste vaimust (1748) · Antiikvabariigid põhinesid ennastsalgaval voorusel · Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul · Despootiad (antiiksed ja uusaegsed) põhinevad hirmul Au monarhiates · Au monarhiates on "vale au" põhineb ülendatud arusaamal iseendast · Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist · Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit
Arusaam ,,ma tean, et ma midagi ei tea" sunnib pidevalt mõtlema, küsima, vastama, lahendama ja hoiab üleval huvi ümbritseva elu vastu. Sokratese enesekindlat käitumist peetike väljakutsuvaks ja filosoof mõisteti surma. Sokratese õpilane Platon asutas filosoofiakooli Akadeemia. Oma teosed pani ta kirja dialoogina filosoofide mõttevahetustena. Platon leidis, et tähtsaim on ideede õpetus. Nagu kõik muu, pidi ka riigikorraldus Platoni meelst põhinema voorusel. Järelikult võisid riiki jugtuda üksnes need, kes said hüve ideedest aru ehk filosoofid, selline oli tema ettekujutus ideaal riigist. Aristotelest, kes õppis Platoni Akadeemias, iseloomustas erakordselt lai silmaring. Tema kõige olulisemad saavutused olid loogika valdkonnas. Kuigi ta pidas oma eelnevatest õpetlastest lugu, ei nõustunud ta Platoni ideeõpetusega. Tema meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega tajutavat lahutada eraldiseisvateks asjadeks.
inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga. AU 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest. * Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele. * Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt. * Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes. * Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline * Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem 2. Cicero vabariiklase aust. Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine
Iga inimene on kordumatu indiviid ja oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus ühel ajal nii eelduseks kui tulemuseks. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meie meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuse. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik seda austama, samas peab ka riik taotlema kodanike armastust ja seega loobuma hirmuvalitsusest. Au 1.Aristoteles aust ja eneseväärikusest * Au on loomutaiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele.* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem *2.Cicero vabariiklase aust Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3.Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine.
näeksid ainult riigi eksistentsi osana, siis lõpuks õnnestub neil kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle erilise tundega (eneseimetlusega), mis igal üksikul inimesel on ainult iseenda jaoks. - individuaalne lahendus (Emile): inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast. Eneseküllasus. Piiratud soovid. Tõeline sõprus. AU Kreeka-Rooma traditsioonis ülikute au seotud kogukonna teenimisega. Aristoteles, Cicero au saab põhineda ainult voorusel; aust endast tuleb hoolida mõõdukalt (Aristoteles) või peaaegu üldse mitte (Cicero). Kristlik kardinaalvoorus on enesealandamine, au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Feodaalau vallutaja au, millest saab järk-järgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au. Uusaegne aadliau võrdse väärikuse taotlemine (duell) 1) Aristoteles aust ja eneseväärikusest - au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele
olulisim juba öeldud. Oluline on, et suuname oma tähelepanu õigele asjale: erilistelt mehistelt tegudelt mehisusele endale. Mõistlike ja moraalsete olenditena peame me endale selgeks tegema, mis on mehisus vooruse ühe liigina. Kuid selles jõuame selgusele ainult otsides kõiki mehisuse ilmnemisvorme ühendavat tegurit – mehisust kui niisugust, niisiis mehisuse ideed. Platon on kinnitanud, et selline mehisuse idee on olemas. Voorusel on ja peabki olema objektiivne alus, kuna muidu ei saa meil olla puhast teadmist sellest. Et mingi üksik tegu saaks olla mehine, peab olemas olema mehisus kui selline, mis sellele loogiliselt eelneb – ilma mehisuse üldist mõõduta või kriteeriumita ei saa ükski eriline tegu olla mehine. Mehisuse idee on seepärast võrreldes erilise mehise teoga esmane ja alles selle kaudu saab viimane mõistetavaks. (5 lk 33-34) 2.4 “Riik”
ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. Teine Traktaat valitsemisest (1689) `võrdne vabadus seaduste all' Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega: 6. Montesquieu vabariigist. arutles selle üle, mis roll aul on riigi poliitilise süsteemi jaoks, seda tegi oma peateoses "seaduste vaimust", kus eristab kolme tüüpi riike: antiikvabariigid, mis põhinevad ennastsalgaval voorusel uusaegsed monarhiad, mis põhinevad enesearmastusel ja au mõistel despootiad, mis põhinevad hirmutundel Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek
tegutseda Õiged seadumused kindlad, mõõdukad käitumisviisid Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes õiglus täielik loomutäius teiste suhtes eneseväärikas on see, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud f vabariiklase aust riigimees peab valima aktiivse pol. elu au põhineb voorusel aust endast ei tohi hoolida tegusid tuleb teha tegude endi, mitte au pärast Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust esimene kristlik voorus on enesealandamine pühakud peavad end väärituks kõiges, v.a. jumala arm jumala au ja ligimeste hüve nimel suured, ennastunustavad teod kui pühakule osutatakse au, võtab ta selle vastu, viidates jumalale, muus osas ta sellest ei hooli Feodaalne au au on vabade meeste atribuut au legitimeerib nende kõrgemat staatust
tasu on nauding · Uusaegne aadliau: peab olema lojaalne, ent tahtmisel võib kuninga ja riigi maha salata; ei tohi ihata sõbra naist, tütart, õde, aga võib magada kogu muu maailmaga jne · Au suurlinnades: materiaalne küllus, poliitiline stabiilsus, mood on staatusesümbol, uhkus ja kadedus käivitavad inimeses töövõime 7. Montesquieu aust monarhiates Niiöelda vale au ei põhine tõelisel voorusel, iseloomustab ennekõike aadlit; aadliau tähtsaim nõue on julgus lahingus ja enda au eest seismisel; igal seisusel normid, mille rikkumine tähendab oma seisuse alandamist. Au tähtsus: poliitiline (tagab seaduste valitsemise) ja majanduslik (üldine konkurents, mis elavdab majandust). 8. 18. sajandi meritokraatlik aumõiste Sõjamehe-, aadli- ja rikkusega seotud au kriitika; ideaaliks meritokraatlik kodanikuau; lootus asendada edevusel ja kadedusel põhinev ühiskonna konkurents ausa
Alates 12. saj tekkis nö 'kavaleri-ideaal'. Peab olema truu ning õiglane. Õiglus on veel kõrgem printsiip kui enda või isanda kaitsmine. Õiglus avaldus mitmes suunas: 1. kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste ees 2. kohustused Jumala ees (nt Püha Graali otsimine) 3. kohustused naiste ees. 16. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest Mandeville vastandas kaks erinevat au mõistet: antiikaegse au (ülemklasside enesesalgamine), mis põhineb tegelikul voorusel eneseväärikal toimimisel, suurte tegude tegemisel-, ja teiselt poolt germaani au (elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine), mis on feodaalau aluseks. Mandeville ütles, et ka germaani au puhul (mis oli tema ajal) pidi kindlates asjades ennast piirama, peab vastama au nõuetele, ning et selline enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga (saad kätte elumõned). Mandeville'i sõnul enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad
339 eKr anti ta noorsoo rikkumises süüdistatuna kohtu alla ja hukati. Platon Sokratese õpilane. Asutas Ateena lähedale oma filosoofiakooli Akadeemia. Pani oma teosed kirja dialoogidena filosoofide mõttevahetustena. Ta pidas tähtsaimaks ideede õpetust kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel on oma täiuslikud vasted ideed. Ideed on muutumatud ja tõelised. Nagu kõik muu, nii pidi riigikorralduski Platoni meelest põhinema voorusel. Esitas oma ettekujutuse ideaalsest riigist, kus oli eraldatud võimekad vähemvõimekatest. Viimaste osaks jäi töö tegemine, esimesed pidid pühenduma enese arendamisele, neist said ideede mõistjad ja nende osaks jäi riigi juhtimine. Aristoteles Platoni õpilane. Asutas Lykeioni gümnaasionis oma kooli. Tema tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu, riigikorraldust, moraali ja maailmakorra üldisi põhimõtteid
nad ikkagi aumehed. Tänu uudsele olukorralne on enesepiiramine muutunud täiesti ebavajalikuks. Uuslaadiline au ,,võõraste ühiskonnas"(suurlinnades) saab silma paista suure omandi või särava riietusega. Seoses moe pideva muutumisega pidev staatussümbolite muutumine. Staatuse vajadus on see, mis paneb inimese tööle ja edendab ühiskonda. 7. Montesquieu aust monarhiates Antiikvabariigid põhinevad ennastsalgaval voorusel. Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul. Despootiad põhinevad hirmul. Au monarhiates on vale au, see ei põhine mingitel tõeliselt vooruslikel inimese omadustel, vaid ülendatud arusaamadel iseendast. Aadliau seisneb teatavate normide jälgimisel. Norme rikkudes alandame nii iseennast kui oma staatust. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus. Teiseks peab aadel olema valmis au nimel printsiipide eest seisma. Monarh ei saa seadusi läbi viia ainuisikuliselt. Võimu tegelikud
Milleks rikkus? Staatuse näitamiseks Au saab omandada eeskätt sõjas Uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad Kokkuvõte (1) Parun Charles Secondat de Montesquieu (1689-1755) Kreeka-Rooma traditsioonis ülikute au seotud kogukonna teenimisega Antiikvabariigid põhinesid ennastsalgaval voorusel Aristoteles, Cicero – au saab põhineda ainult voorusel; aust endast tuleb Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul hoolida mõõdukalt (Aristoteles) või peaaegu üldse mitte (Cicero) Despootiad (antiiksed ja uusaegsed) põhinevad hirmul Kristlik kardinaalvoorus on enesealandamine, au võib taotleda ainult Jumalale,
Normatiivse eetika tagajärgi. Aristotellik teleoloogia tegeleb rohkem nende omaduste kindlaksmääramisega, mis on iseloomulikud elule, mis saavutab sobiva eesmärgi. Need omadused on voorused, mis koos teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. moodustavad eetilise elu. Aristotelese voorusel põhinevat eetikat nimetatakse mõnikord ka areetiliseks eetikaks. Arete on kreekakeelne vaste sõnale "voorus". Aristotelese järgi: käitumise ja tundmise 3. Nimetage normatiivse eetika liike (vähemalt 2). Teleoloogiline eetika, - teooria, mis keskendub tegevuse eesmärgile või selle tagajärgedele (nt õnn või heaolu), määratlemaks, kas tegevus on muster: Tendents käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides
au tulenes sellest, et mingites kindlates asjades vastati aureeglitele). Au suurlinnades uudne olukord uusajal, enesepiiramine pole enam vajalik. Moodne suurlinn on see, kus tegelikult mitte keegi kedagi ei tunne. Rikkus kui selline pole eesmärk, sellega saab näidata oma staatust. Uhkus, au ja kadedus - selle nimel hakkavad inimesed tööd tegema. Montesquieu ,,Seaduste vaimust" (1748) 3 tüüpi riike. Antiikvabariigid, mis põhinesid ennastsalgaval voorusel. Uusaegsed monarhiad, mis põhinesid ennast armastaval aul. Despootiad (antiiksed ja uusaegsed), mis põhinevad hirmul. - au puudub. Au monarhiates: See on vale au põhineb ülendatud arusaamal sieendast. Aadliau seisneb teatud normide järgimisel, normide rikkumisel alandame iseennast ja oma seisust. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus = valmisoleks end lahingus ohverdama ning teiseks- valmisoleks ohverdada end oma põhimõtete nimel. Poliitiline tähtsus
Kes aga tegelikust vähem väärikaks, alandab end. Üle- ja alahindamine on halvad käitumisviisid. Eneseväärikus on seotud auga. Eneseväärikus ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks inimene orjameelne võrdne suhe sõpradega on oluline eneseväärikale inimesele. 2. Cicero vabariiklase aust Nii ambitsioonikus kui liigne tagasitõmbumine (privaatsus) on valed valikud. Riigimees peab valima aktiivse, ent mitte auahne elu. Au põhineb vaid voorusel. Aust endast ei tule hoolida. Hingesuurus erineb auahnusest. Hingesuurust, mida määrab magnitudo animi, iseloomustavad põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine suurte kasulike tegude tegemine, ent mitte gloria eesmärgil. Vooruslik elu tagab elu gloria elemente (armastatus, usaldatus, imetletus). 3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust Põhiline kristlik voorus on enesealandamine. Aquino Thomas: au ja kristliku enesalanduse lepitamine
mida tähendab au ja selle haavamine. 19. sajand oli duellide kõrgajaks. Kodanlaste terav kriitika mõttetu verevalamise vastu. Au funktsioonid ühiskonnas Bernard Mandeville'i (16701733) uhkuse ajalugu 1714 Fable of the bees, or: Private Vices, public Benefits mingitest asjadest, mida peame inimese juures halvaks, võib tõusta kasu ühiskonnale. Ta vastandab kahte erinevat au mõistet. Üks põhineb tegelikul voorusel ehk antiikaegne vooruse aul (Aristoteles ja Cicero), teine on germaani au ehk feodaalau. Antiikaegne au: ülemklasside enesesalgamine. Germaani au: teistsugune, elumõnude nautimine, iseenda ülistamine. Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine tasutud aust tuleneva naudinguga. Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad ,,taltsutada koletisi" inimesi, kes ei arvesta teistega. Uusaegne aadliau Mandeville'i järgi:
rat, aga kui oli saanud 27 aastaselt päranduse, otsustas pühenduda teadu- sele. Tema esimene raamat oli satiirikas pilt kahe pärslase silme läbi Pa- riisi erinevatest ühiskonnakihtidest. Ta laskis end valida Akadeemiasse ja otsustas siis minna reisima, mida ta võttis kokku reisikirjeldustes. Oma po- liitikat hindavas töös läheneb ta erinevatele kordadele originaalse nurga alt — vabariik põhineb voorusel, kuningriik aul ja despotism hirmul. Ta jagab võimu seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks. Ühiskonda tuleb vaadelda tervikuna. Üheski ühiskonnas ei ole kõik paha ja midagi annab alati parandada. See osa tema tööst on ilmselt 18 sajandi olulisemaid kirju- tisi, olles praegu nii inimõiguste kui mitmete konstitutsioonide aluseks. [2] Kirjeldas metslust (küttide ühiskond), barbaarsust (karjakasvatajad), tsivi-
uueks ja osaliselt uueks võimuks. Machiavelli kontseptsioon valitseja "voorusest" on ilmalik ja pragmaatiline. Valitseja juhib riiki efektiivselt ning asjatundlikkuse ja südikusega seisab vastu "saatusele". Valitseja vooruseks on halastamatus, jõud, kavalus, energia, ettenägemisvõime, oskus oma patuseid alamaid asjaolude kohaselt sundida ja juhtida ning sihikindlus võimule pääsemisel ja võimul püsimisel. Loomulikult pole poliitilisel voorusel selliselt midagi ühist kristliku voorusega. [29]c) "naasemine aluste juurde". Vabaduse ja saatuse vastandamise teema oli humanistidele väga oluline. Machiavelli järgi inimkonna üks osa on saatuse vallas, teine sõltub voorustest ja vabadusest. Valitseja seisab oma voorusega saatuse vastu, kasutamaks seda enda huvides ära. M. leidis, et Rooma impeerium võlgnes oma sünni pigem (vallutaja) voorustele, kui saatusele. Ehkki M
mis olid muutumatud ja tõelised, nähtavad ja tajutavad asjad aga nende ebatäiuslikud koopiad, ideid ei olnud võimalik näha, kuulda, tunda nende olemust võis tabada mõistuse abil; kõige olulisem oli hüve idee, mis tegi arusaadavaks kõik ülejäänud, mida mõistmata polnud vooruslik käitumine võimalik; hüve idee mõistmine filosoofia ülim eesmärk; riigikorraldus pidi põhinema voorusel, riiki võisid juhtida need, kes said hüve ideest aru filosoofid; ideaalne riik eesmärk kasvatada vooruslikke kodanikke ja tagada, et nad juhiksid riiki, tuli eraldada võimekad vähem võimekatest, viimased tegid tööd; kõige lähedasem Sparta Aristoteles Platoni õpilane, käis Akadeemias, asutas Ateena lähedal olevas Lykeioni gümnaasionis oma kooli; lai silmaring; võttis kokku eelkäijate teadmised, süstematiseeris neid, kujundas nende põhjal oma
annaabi.ee 
