XX sajandi vene kirjandus (1)

XX sajandi vene kirjandus. Sissejuhatus
XX sajand viis vene kirjanduse edasi sealt, kuhu see oli jõudnud kuulsusrikkal XIX sajandil, mill lõid oma teosed sellised silmapaistvad isikud, nagu Puškin, Gogol, Tšehhov, Dostojevski , Tolstoi, Lermantov ja Turgenev. Nad tutvustasid maailmale vene kirjandust kui paljude võimaluste, eriliste karakterite ja võimsate üldistuste kirjandust.
XIX sajandi alguskümnenditel tähendas kirjandus eelkõige luulet, mitte proosat , mida peeti käsitööks. Luule oli kuni 1830. aastateni romantiline ja mõeldud eliidile. Ometi oli juba kümnendi algul märgata romantilise innukuse ja värskuse kadumist, asemele tulid stambid ja kahvatud jäljendused. XIX sajandi teisel poolel muutus kunst üha enam ideoloogiliseks ja publitsistlikuks. Orienteeruti mitte haritud eliidile, vaid massile - seetõttu hoogustus ka valgustustegevus. Võeti suund elu täpsemale kujutamisele, kuid detailse elupildi taotlus viis vhel äärmuslike tagajärgedeni, koguni oma senise loomingu eitamiseni.
XIX sajandi lõpuks oli klassikalined realism vene kirjanduses ammendunud, selle asemele tulid modernistlikud kunstivoolud. Vene kirjanduses tähendas see taas proosalt luule üleminekut.
XX sajandil sai ametlikult tunnustatud kirjanduse peateemadeks revolutsioon , kodusõda ja klassivõitlus. Uus kirjandus vajas ka uut kangelast, kes on jäägitult andunud revolutsioonile ja parteile, kuid julm ja halastamatu venelaste vastu.
Keeruline, seletamatu ja kiiresti muutuv uus aeg tõi kirjanduses esile palju noori talente, kuid väljakujunemata isiksustel, algajatel oli väga raske endaks jääda, sest võim püüdis neid ideoloogiliselt mõjutada, neile survet avaldada.
Kuigi 20. aastate algul emigreerus Venemaalt palju kirjanikke ja kultuuritegelasi, ei lakanud seal kunstielu, see osutus, vaatamata paljudele vastuoludelem aktiivseks ja viljakaks. Tegelesid kirjandusklubid ja - ringid , mitmed suured kirjastused. 30. aastatel mõjutas kirjanduse arengut riigi sekkumine kultuuriellu , loovisiksuste rõhumine. Algasid läbiotsimised ja arreteerimised. Repressioonid viisid endaga kaasa kümneid tuhandeid kultuuritegelasi, hukatasid ligikaudu 2000 kirjanikku. Sellistes tingimustes oli kirjanduse areng väga raske ja pingeline.
Selle aja suursaavutusteks olidki tegelikult teosed, mida siis veel ei trükitud ja mis jõudsid lugejate kätte palju aastakümneid hiljem, kas pärast autori surma või juba hoopis teistes oludes (nt Bulgakov).
Miks loob Zoja Voskressenskaja Nõukogude riigist ülimalt positiivse pildi oma lühijutus "Sünnipäev"?
Kindlasti ülistas autor Nõukogude riiki eelkõige seepärast, et just sellel moel sai tema teos avalikkuse ette jõuda. Autor kiidab oma lühijutus Leninit taevani. Usun, et just seepärast ülistabki ta Nõukogude riiki, tänu Leninile. Lenin on ju muutnud kõigi elu paremaks - lapsed pole enam kirjaoskamatud, palju on maal taseid ja vabrikuid, kus luuakse masinaid, kes teenivad inimes, et inimesel oleks parem ja mugavam elada. Põldudel on traktorid - jälle mugavam elu. Elektrivedurid rööbatel, Sputnik kosmoses. Nõukogude riik on kõige tugevam maa peal, see võitleb innukalt rahu eest.
Nõukogude kirjanduse kangelane: kes ja milline ta on? Nimesid pole, nimesid ei mäletata. Kangelane on heatahtlik , helge inimene ja kui ta kaldub veidikeseks ajaks klassiheaduse rajaltg kõrvale, tuleb ta loomulikult sellele rajal tagasi. Armastab kodumaad . Kangelane leiab endas alati tahtejõu, et oma klassi juurde tagasi pöörduda.
Vladimir Nabokov (1899 - 1977)
Nabokov oli silmapaistev nähtus korraga kahes kirjanduses - vene- ja ingliskeelses. Tema kui suur stiiliuuendaja, eriti proosas, oli ja on ka praegu eelkõige kultuurse, raamatuid lugeda armastava, seega sageli elitaarse publiku lemmik. Nabokovi looming erineb radikaalselt vene kirjanduse XIX sajandi klassikalistest traditsioonidest - ses mõttes on ta murrangukirjanik.
Nabokov pidas end langusaja kirjanikuks - langus tähendas talle ideaalide kaotamist. Revolutsioon seadis tema ette teistsuguse elu, andis võimaluse tegelda kirjandusega ja kujuneda omanäoliseks autoriks . Nabokovist sai selle vapustuse kroonikakirjutaja - oma saatusekaaslaste jaoks.
Nabokov sündis Peterburis. Ta õppis inglise keele ära enne oma emakeelt ja tegeles innukalt spordiga ( poks , male , jalgrattasõit). Tema lapsepõlv oli kui paradiis - kasvada vabameelses, kuid haritud perekonnas, sõita koolis Rolls Royce'iga, tegeleda spordiga. Nabokov põgenes kommunismi ja fašismi eest nii kaugele, kui võimalik: Venemaalt läbi Euroopa Ameerikasse. Nabokovil oli kirg male ja liblikate vastu, mis avaldub ka loomingus ("Lužini kaitse", "Jõulud").
Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja subjektiivselt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poliitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda. XX sajandi suurimaks kirjanikuks pidas Nabokov ennast. Õppejõuna ei võetud teda kaua omaks. Tema loomingut on rasked mõista ja vahepeal ta isegi ärritab lugejat oma aritrokraatliku keelega.
Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaidi niivõrdm kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, sellest polnud miskit kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus .
Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: vene keeles on ilmunud 8 romaani, mitukümmend jutustust, sadu luuletusi, lisaks näidendeid. Alates 1940. aastast lisandub sellele ingliskeelne looming: 8 romaani, autobiograafiline proosa, loengusarjad ja tõlked.
Tänapäeval peetakse Nabokovit postmodernistiks, kirjanikuks, kes vaatleb maailma kui mängu, muudab koomiliseks mis tahes elusituatsioonid; kes heidab pilgu ajaloole kui omamoodi karikatuurile ja kirjutab isiksusest, kes oleks justkui väljaspool ajalugu, sest ajalugu on end lõplikult kompromiteerinud, ja kõigi inimeste saatus sellel karikatuuril on olla pagulane.