Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "VI Tants". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kuur, kuuri, vaatas, küsis, lähen, eidele, tuppa, aurukatla, jooksis, helista, palav, rist, peremees, viskas, vahelt, poega, antiigist, vaatan, ujuma, lõunaks, hommikul, hoovis, madise, aknast, toonud, otsin, toast, tuletõrje, depoo, vennike, kraavi, kapist, ilmega, loll, augaste, rohkemgi, osanud, veaks, arvad, vanametalli, ziguli, maamehe, lisasSuvearmastus ,,Jess, suvevaheaeg!" hõikas Kersti rõõmsalt koduuksest sisse astudes emale. ,,Viskan kohe koolikoti nurka ega puuduta seda enne sügist." Tumedapäine sihvakas tüdruk jooksis oma tuppa, peitis kirju seljakoti üheskoos asjadega kappi, sulges silmad ning hingas naerusuil sügavalt sisse ja välja. Silmi avades tõmbas ta topi seljast, viskas selle voodile ning astus kapi juurde T-särki võtma. Uksele ilmus varajastes 40-ndates ema jäätisekausiga. ,,Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada." Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus
keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes. "Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata. "Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima. Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?" Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet. "Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!" Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: "Aga see on ju Erich!" "Erich?" "Jah, Mademoiselle
puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist :,,Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal
Pöialpoiss ja seitse Lumivalgekest Ühel kesktalve päeval, langes lumehelbeid taevast. Kuningas istus akna all ja hoidis nõela käes mille ta pidi kuningannale viima. Sel hetkel kui ta aknast välja vaatas torkas ta nõelaga sõrme ja veri tilkus põrandale. Kuningas mõtles endamisi: ,,Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu." Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri
Nad olid tihti Rasmuse puuonnis, kus nad mängisid igasuguseid sõjamänge, mis eriti kalevile meeldisid. Ühel lõunapoolikul, kui poisid jälle puuonnis istusid, ütles rasmus salapärase häälega stennile: "Tead ma tahan sulle midagi näidata." Thomas läks väga elevile ja ootas vaikselt niikaua kuni Joe oma salakapi juurde läks. Seda ei lubanud ta kunagi teistel avada ja sisse vaatamisest ei tasunud rääkidagi. Joe võttis kapist välja ühe püssi ja tuli Thomase poole ja küsis: "Tead, mis see on?" Thomas vaatas ja lausus: "See on nagu vintpüssi moodi, aga ma ei usu ..." Joe segas ruttu vahele: "Muidugi on see vintpüss, lähme proovime seda õues." "Aga, kust sa selle said?" päris Thomas." Pole tähtis, lähme nüüd," kiirustas Joe Thomast tagant ja nad läksidki välja. Õue minnes märkas Thomas mingit märkmikku maas vedelevat ja see oli Joe salakapi juures. Thomas oli aus poiss ja proovis Joele märkmiku kätte anda, aga ta oli juba välja läinud
peab klassijuhatajatundi minema. Noormehe kohale jõudmise ajaks oli ainult üks vaba pink. Ta kõndis rahulikult pingi poole, istus maha ning võttis välja oma märkmikku ja pastaka. Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda
Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju. Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin kööki ja panin Kõssile süüa. Kui Kõssi oli oma söögi ette saanud, kiirustasin oma tuppa, et arvutisse minna. Sain arvuti käima, tuli ekraanile teade, et mulle on saabunud 17 lugemata sõnumit. Ma kõige ei viitsinud lugeda, avasin ainult klassijuhataja kirja: ,, kolmapäeval 11. septembril on meil klassiga ekskursioon Jumindale. Raha tuua hiljemalt teisipäevaks 29
seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtuski Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid lahutada. Kui Jaanus Tamebetiga väravatest välja ratsutasid küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab järgmine kord kaasa minna. Jaanus küsis pärast, et kas ta võib mõnikord hobusega metsa sõitma. Tambet küsis, et kas ta läheb ka mõnikord lossi. Jaanus vastas jaatavalt. Jaanus käis peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas. Jaanus oli juba viieteistaastane. Ühel päeval istus ta oma täku selga ja ratsutas üksinda lossi poole. Tee peal tuli talle vastu kaks ratsanikku vastu. Need olid Oodo ja Emmi. Nad sõitsid võidu Prohveti-
taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulme ja vastas pärast üsna pikka pausi d'Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult: «Ma ei kõnele teiega, härra.» «Aga mina, mina kõnelen teiega!» karjus noormees, keda see^segu jultumusest ja headest kommetest, viisakusest ja põlgusest oli tasakaalust välja viinud. Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d'Artagnanist. Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate naerutuju. Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d'Artagnan mõõga ühe jala pikkuselt tupest. «See hobune on või õigemini oli nooruses kindlasti päris kullerkupp,» lisas tundmatu,
Ameerikamägede mõrvajuhtum PIDU Kõik algas ühel vihmasel õhtul, kui taevas oli pilves. Pidu käis täie hooga. Sel ajal, kui kõik rääkisid ei märganud keegi, et üke külalistest hiilis trepist ülesse ühte tühja tuppa ja lukustas ukse. Paar minutit hiljem kuulsid kõik ülevalt korruselt püssilasku ja jooksid ülesse, et teada mis juhtus. Siis nad nägid, et üks mees, kes maas vedeles oli surnud. Natuke hiljem jõudis politsei koos kohale ning politseiinspektor hakkas inimestelt juhtumi kohta küsima. Politseiinspektori nimi oli Herman ja ta oli üks parimaid inspektoreid. Kui juba palju aega oli möödunud ja keegi ei teadnud ikkagi veel, kes oli mõrvar
Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtuski Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid lahutada. Kui Jaanus Tamebetiga väravatest välja ratsutasid, küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab järgmine kord kaasa tulla. Jaanus küsis pärast, et kas ta võib mõnikord üksi hobusega metsa sõitma minna. Tambet küsis, et kas ta läheb ka mõnikord lossi. Jaanus vastas jaatavalt. Jaanus käis peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas. Jaanus oli juba viieteistaastane. Ühel päeval istus ta oma täku selga ja ratsutas üksinda lossi poole. Tee peal tuli talle vastu kaks ratsanikku
mängima hakkas, tal oli häbi magama jäämise pärast. Kui kogu kirikurahvas välja läks, hakkas Jaani pea värsekst õhust ringi käima, ta toetus vastu kirikut ja ootas selle möödumist. Jaani ette seisis Virgu Anni, alguses ei öelnud kumbki sõnagi, vaikides teretasid üksteist. Siis aga tüdruk kurblikult ütles, et Jaan on nõrgaks jäänud, ja et Jaanil on pealagi juustest paljaks jäänud. Jaan arvas, et küll kasvavad tagasi. Nad hakkasid vaikselt mööda kirikut kõndima, Anni vaatas Jaani, ta silmad olid auku vajunud, huuled sinised ja seljas oli Jaanil vaid õhuke kuub. Anni tegi eetepaneku minna leerituppa sooja, kuid Jaan keeldus. Siis võttis Anni kompsiku seest saia, ja hammustas seda, pakkus ka Jaanile, kuid Jaan ei tahtnud. Jaan ei julgenud Annile öelda, kuid ta pidi ise minema saia ostma, kuid tal oli raha vaid kuue väikese saia jaoks, mida ta ise poleks söönud, vaid lastele koju viinud. Jaani nälg oli suur ja ta võttis ikkagi Anni käest saia, pärast veel
talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtuski Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid lahutada. Kui Jaanus Tamebetiga väravatest välja ratsutasid küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab järgmine kord kaasa minna. Jaanus küsis pärast, et kas ta võib mõnikord hobusega metsa sõitma. Tambet küsis, et kas ta läheb ka mõnikord lossi. Jaanus vastas jaatavalt. Jaanus käis peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas. Jaanus oli juba viieteistaastane. Ühel päeval istus ta oma täku selga ja ratsutas üksinda lossi poole. Tee peal tuli talle vastu kaks ratsanikku vastu. Need olid Oodo ja Emmi. Nad sõitsid võidu Prohveti-
Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega
Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi. Teine peatükk: Ühel pärastlõunal valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee mis Tõnu Prillupi majast mööda läks. Maja juures kütkestas ta pilku värviline vari mis lähemal uurimisel osutus naisterahvaks kes murul lamas. Kremer arutles endamisi kas küsida, kes see noorik on. Korraga tulid kaks last ja kilkasid Mari, mari. Kremer läks lähemale ja küsis et, kas ta on siit perest. Nii Mari kui ka lapsed ei vastanud. Kremer mõmises tainapead ja kõndis minema. Õhtul enne magamajäämist mõtles ta pikalt kes on Mari ja mis ta Mäekülas teeb. Paaril järgmisel päeval valas vihma sadada ja saks väljas ei käinud. Sel päeval kui vähegi ilusam ilm oli läks Kremer jalutama, tagasi jõudes selgus et Mari on pandud mõisa aknaid pesema. Ta läks Mariga rääkima. Kremer sai teada, et Mari on Tõnu surnud naise
ja vabaaja kohta. Carmenile see meeldis, vestluses isaga puudutas ta ainult võite. Isa oli neile kahele pühapäevaks tenniseväljaku kinni pannud, ta teadis , et tüdruk armastab tennist. Nad peatusid kreemika viktoriaanliku maja ees, millel olid rohekashallid aknaluugid ja maja ümbritsev terass. Carmen ei saanud aru, ta isa pidi elama ju linnas, korteris. Ta oli kolinud, aga miks ta sellest Carmenile ei olnud rääkinud. Isa juhtis ta läbi vihmasaju tuppa. Seal ootas teda ees üllatus. Ta isal oli uus pere. Lydia ja kaks last : Paul ja Krista. Carmen ei osanud pidagi vastata , ta oli pettunud. Isa juhatas ta külalistetuppa. Kallis Bee. Carmeni ja Ali suvi ei kestnud kauem kui kojusõit lennujaamast. Mu isa on nüüd Albert ja abiellub Lydiaga ja elab majas., mis on täis taskurätikarpe, ja mängib isa kahele blondile tüübile. Unusta kõik need asjad, mida ma ettekujutasin. Ma olen külaline külalistetoas, perekonna
August Gailit ,,Karge meri" Raamat algab sellega, kui Matt Ruhve läheb kosja tüdrukule nimega Katrina. Matt Ruhve oli kalur ja hülgekütt . Ta ootas päevi rannas, et Katrina võtaks oma kompsud ning et nad asuksid teele. Ühel päeval kui Katrina aknast välja vaatas nägi ta , et Matt Ruhve on paadi ära ehtinud kaskedega. Esimene mõte Katrina peas oli see, et ehk on ta leidnud kellegi teise. Ta asus kiirelt kompse kokku panema, et teele asuda. Õed ning ema saatsid ta randa, andsid kompsud kaasa ning Matt Ruhve ja Katrina võisid oma sõitu alustada. Olid nad natukene maad sõita saanud lakkas paadimootor töötamast, see tähendas aga seda, et tuli ise aerutada . Saarele jõudmiseks kulus selleks päevi, kuna tuult ei olnud
Kuid Holden arvas teisiti. Tema arust olid seal ,,head" õpilased ainult need, kes olid seda juba enne Penceyt ning, et Penceys mängitakse ainult polomänge. Holden jõudis just tagasi New Yorgist.Ta oli ostnud seal punase jahimütsi. Tal pidid olema seal koolidevaheline võistlus vehklemises, kuid kahjuks pidi see ära jääma, sest Holden oli meeskonna floretid rongi vagunisse. Terve tagasitee ignoreerisid teda kõik meeskonna kaaslased. Nüüd, kui Holden tagasi oli vaatas ta jalgpallivõistlust, mis tema kooli väljakul toimus Saxon Halliga. Mõned üksikud nigelad hüüded kostusid Saxon Halli poolt, sest tavaliselt ei ole külalismeeskonnal palju poolehoidjaid. Kunagi ei olnud jalgpallivõistlustel palju ka tüdrukuid, sest ainult abituriendid tohtisid oma tüdrukud sinna kaasa võtta. Muide Holden oli Penceyst välja visatud. Ta põrus neljast eksamist kolmel. Ainuke eksam mille ta sooritas korralikult oli inglise keel. Holdenit hoiatati tihti ning ta
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma ..
pistnud. Nii läksid aastad mööda ja väikeset Peedist sai suur 17. a priske poiss, kes sügisel lugema pidi minema ja kodus töö juures hästi isa aset täitis ja kupjaameti pärast mõisas pidi käima. Väike Ain oli ka juba asjaajaja ja karjaskäija. Ta oli õrna näoga, nõrga kasvuga 10. a poisike, kes mitte maikugi Ennosaare meeste moodi ega laadi polnud ei näost ega teost. Ilus heinailm oli õues. Tuli kuum päike kõrvetas pea kohal ja mõnigi silma vaatas arglikult taeva poole. Mõisas oli suur loog maas ja kõik valla teovaimud väljas teda koristamas. Talu heinamaal aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha. Ka Ennosaare rahvas oli heinamaal. Väike Ain oli loa saanud loomi, kes palavuse käes ei söönud koju ajada ja siis pidi ta kapsaste vahelt umbrohtu kitkuma. Sama ajal kui Ain, kes kodutalus teiselpool jõge kapsaste latvade vahel põlvitas ja umbrohtu kitkus kuulis vee
Pidu laeval Oli tavaline päikseline päev ja kajakad lendasid laeva kohal ringi lauldes oma lugusi. Kahte madrust oli laeva peal näha. Nad vaatasid merd. Järsku käis mingi kolin nagu oleks midagi paadi pihta põrganud ja mehed vaatasid alla. All nägid nad ühte vaati vee peal ulpimas. Samal ajal käis laevas üks suur pidu. Palju kuulsad inimesed oli kogunenud kohale. Ühe akna juures oli daam, kes aknast välja ühe saare poole vaatas. Talle lähenes üks härrasmees. ´´Preili. Kas te annaksite mulle au teiega tantsida?´´ Daam lihtsalt noogutas ja nad asusid tantsima. Läheme tagasi nüüd nende kahe madruse juurde, kes veest ühe vaadi leidsid. Nad üritasid seda nööri külge seotud konksuga kätte saada, et seda laevale tuua, sest midagi väärtuslikku võis ju seal sees olla. Väga lihtne see neil ei olnud, kuid lõpuks ikkagi õnnestus vaat kätte saada ja laevale tirida.
Heidist on. "Kas on uut vaja, võin sebida," kostis järsku ülbe hääl Heidi selja tagant. Ta pööras end umber ja nägi Mariani pahatahtlikku nägu. Pärast veel mõnda solvangut Heidile aitas ja ta virutas Marianile tugeva kõrvakiilu. Kõik vaatasid nende poole. Marian avas suu, et midagi öelda, aga Heidi virutas talle veel ühe kõrvakiilu. Heidi tundis teiste pilke endal. Pisarad veeremas pööras ta end kanna pealt ringi ja jooksis koolimajast välja. Mööda tänavaid edasi joostes ja nuttes jõudis tüdruk lõpuks koduni. Uksest sisse läinud vajus ta põrandale. Ta oli tänulik, et kedagi polnud kodus tema nõrkushetke nägemas. Oma tuppa jõudnud vaatas ta seal ringi ja nägi peeglilaual Reimo pilti. Tüdruk võttis pildi ja viskas selle karjatades vastu seina. Pilt langes klaasikildude ja raamitükkidega voodile. Heidi võttis pildi voodilt ja rebis selle pisikesteks tükkideks.
"(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb ..ettevaatust mul on turvames olemas." Tema turvamees oli meie klassi vanim ja lollim poiss Mikk. "Oi tsau Mikuke , muide su isa helistas mulle ja ütles et sa ruttu koju tuleksid ning plikadest eemale hoiaksid!" "Päriselt vä .. ok ma siis lähen nüüd .Tsau Kaire". (Mikk) "Kuule kas sul on turvamees seal laua alla ?"(Kaire) "Ei see on mu sõbranna !" Kerli ronis laua alt välja ise punane kui tomat. (tegelt isegi tomat kadestaks teda) "Oi Kerli , pole ammu näinud , ma mäletan sind kui sa veel oli siuke barbie ning sul oli suur mädavistrik nina otsas ..ha-ha-haa." (Kaire) "Mii..da., ma ei tunne sind ..mida..issand.sina .." kokutas Kerli. "Te olete nagu kaks titte , igatahes mina lähen byebye !" (Kaire)
Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk 9 priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast. «Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa -- tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta.
luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
Lõpuks sai Janka ahvi kätte. Mõni päev hiljem tuli valla kasak sinna ja ütles, et vendi võib parandada ainult vangirood ja surmanuhtlus. Neile esitati mitu süüdistust. 1: Sirkli rukkipõllu äratallamine. Trahv 670 krooni ja 4 senti. 2: Pusliku salu maha raiumine. Trahv 340.- 3: küla kokku käsutamine ja Tõramaa rukkipõllu hävitamine. 660.- 4: Kuslapi sae ja kirve vargus. Vennad hakkasid kõiges Nipernaadit süüdistama. Samal hetkel jooksis Milla Joonatani juurde nuttes, langes talle kaela. Nipernaadi jooksis ruttu minema. PÄRLIPÜÜDJA Nipernaadi rändas mitu päeva. Jõudis ühe talu õuele. Nurmelt tuli tüdruk, kelle nimi oli Tralla. Ta oli talus teenija ning karjane. Nipernaadi astus tuppa ja küsis tööd. Peremees keeldus algul, kuid perenaine tahtis. Nii jäigi Nipernaadi tallu. Siis ta kohtus peretütre Elloga. Talle rääkis ta, et on rätsepp. Ello küsis, kas talle meeldib
kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannese puugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on
kõlksumas. Ta märkas silda, mille all ta käis tihti kunagi oma parima sõbrannaga aga õnneks mitte Reimoga. Nii siis suundus ta sinna. Ta võttis esimesena kilekotist suitsupaki ja tikutoosi. Talle tuli meelde, et Reimole ei meeldinud suitsetavad tüdrukud, ta mõtles: ,,Savi,'' ja üritas omaette suitsu süüdata. Esimene mahv oli vastik, ta köhis selle kohe välja. ''Kuidas see saab küll kellelegi meeldida?'' küsis Heidi voolavalt jõelt, mis suubus silla alt. Ta ei jätnud jonni ja tõmbas vastikusega suitsu edasi. Ta võttis pudelilt korgi, võttis esimese lonksu. See maitses kibedalt ega tundunud üldsegi hea, aga ta jõi edasi. Kui ta oli juba vähem, kui veerand pudelit viskit ära joonud oli neiu purjus. Üks veoauto sõitis üle silla, pannes selle värisema. Heidi saputas pead ja rüüpas ühe lonksu viskit veel. Ta süütas ka sigareti, mille mürgise suitsu hingamine ei tundunud enam nii
kasukad vammuste all, lakaga mütsid. Alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse. PEREMEES (sulasega üle läve astudes). Tere õhtust! Meie ka siin. PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta. MARGUS (kähku, riideid võttes). Mina lähen, võtan hobuse lahti. PEREMEES. Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni! MARGUS. Küll saab! (Õue ära.) PERENAINE. Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära? PEREMEES. Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi. JAANUS. Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad! PERENAINE. Meil tahtsid või tuppa tungida! PEREMEES. Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas! VANAEMA (tähtsalt)
Printsess Selena. "Elizabeth, ole hea ja mine magama!", ütles ema "Olgu emme, aga ainult ühel tingimusel.", vastas Elizabeth. "Las ma arvan. Sa tahad, et me isaga jutustaks sulle lugu ,,Printsess Selenast,,?", küsis ema. "Jah.", vastas Elizabeth ja tegi armsad silmad pähe. "No olgu, ainult kui sinu silmakeste pärast.", ütles ema ja nad hakkasid jutustama... ...Kaunil kevadhommikul tuli Taeva võluriigis ilmale üks lapsuke. Talle pandi nimeks Selena. Tal olid imeilusad silmad, neile oli kohe võimatu vastu panna. Kõik haldjad ja inglid tulid ja kummardusid tüdrukese hälli kohale. Iga haldjas ja ingel kinkis lapsele midagi: üks ilu, teine armastuse, kolmas arukuse
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
annaabi.ee 
