Venelased – millised nad on? (0)

Venelased – millised nad on?
Venelaste iseloom on kujunenud pika aja jooksul ja selle areng on sõltunud paljudest asjaoludest. Maa-alad, kus venelased juba iidsetest aegadest elasid, võtsid enda alla tohutu territooriumi. Olulise osa sellest moodustasid tasandikud, kliima oli küllalti karm. Kõik see panigi aluse sealsete elanike iseloomujoonte. Vene inimese nii hästi tuntud suur hing vastab maa kujutlematutele avarustele. Viljatutel pindadel pidid inimesed suvel kõvasti tööd tegema, et saada võimalikult suur saak – seegi on jätnud nende iseloomu kujunemisse oma jäle. Muidugi on võimatu määratleda ühe rahvuse iseloomu väga üksikasjalikult. Seda enam, kui arvestada tuleb suurte mastaapide ning sellest tuleneva inimeste arvuga. Mille puhul omakorda on üsna loomulik , et elanike olulise osa moodustavad teisi kultuure esindavad rahvad . Siiski võib esile tuua iseloomu põhijooned, ja seda saab teha koguni üsna täpselt. Venelastel on väga iseloomulik kannatlik meel. Ajaloo vältel on nad üle elanud mõndagi, milleks teised rahvused niisama lihtsalt võimelised polekski. Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad.
Kindala märgi on rahvused iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid , on venelased väga vastuvõtlikud usule . Samas on nende seas laialt levinud ebausk . Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma , jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab , arvab , et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass , püüab venelne kõigest väest halba ennet mitte uskuda , ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt.
Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad – mõtlemata, et teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad.
Venelaste hindamatu varandus on nende muinasjutud . Eriti armastaud on lood, kus peakangelastena tegutsevad Jemelia või Lll-Ivani tüüpi tegelased. Sedalaadi isikud saavad kõik kätte, mida tahavad, tegemata selle nimel vähemadki jõupingutusi.
Venelastele on omanem ühise rahvasumma tunne. Kusjuures selles summas võivad nad igasuguste pingutuseta leida ühise vestlusteema isegi täiesti võõraste inimestega. See on põhjus, miks ammustel aegadel oli näiteks lihtne talurahvas kokku kutsuda ja neid milleski vajalikus veenda.Vene mentaliteet in niisiis kujunenud väga pika aja jooksul. Vahel võib isegi näida, et venelasi on täiesti võimatu mõisat. Ent tasub vaid üritada seda teha – ja te leiate endale kõige pühendunumad sõbrad kogu eluks.
Huumorimeel
Venelaste huumorit peetakse teravaks, salvavaks, sageli isegi otseseks pilkeks. Pikka aega elasid venelased nõukogude võimu vaenulikuks õhkkonnaks ja tsensuur oli väga jälk. Seetõttu kartsid inimesed kõva häälega nalja heita isegi heade tuttavate seltskonnas: süütute naljade eest võis paraku sattuda mitmeks aastaks vangilaagrisse. See kutsus esile protesti , millest tingituna pilge ja naer muutusid eriti teravaks, Naljad , mis teistel rahvustel võisid esile kutsuda vaid kerge muige, sundisid venelasi naerma pahvatama. Ühtlasi on venelased võimelised naerma mitte ainult teiste, vaid ka iseenda üle – oma eksimuste ja puudujääkide üle.
Samas aga arvatakse, et venelased naeratavad vähe. Ka see on õige. Läänemaailmas näiteks peab niinimetatud valvenaeratus saatma inimest kogu aeg. Müüjad, kassapidajad, juuksurid naeratavad, liites inimesi sel moel endaga. Venelastel seevastu võib näole manatud naeratus rääkida hoopis sellest, et inimene ei ole siiras ja ehk koguni haub mõnd plaani.
Oma igapäevaste naljadega on venelased kahe jalaga maa peal, vahel võivad nende naljad olla koguni jämadavõitu. Võib juhtuda, et kaks omavahel naljatavad inimest on naerust lämbumas, neid ümbritev seltskond ei pruugi aga üldse aru saada, milles on asi. Üldiselt võibki öelda nii, et venelaste huumorimeel on mõeldud rohkem naermiseks kui naeratamiseks. Sellepärast on nad keerulisemas olukorras nendes riikides, kus harjumus naeratada kuulub etiketi juurde ja kus teistel on raske venelastest aru saada – põhjusel , et venelaste huumorimeel on omamoodi unikaalne ja kujutab endast midagi neile ainuomast.
Väike tähtpäevakalender
1., 2., 3., 4. ja 5. jaanuar – uusaastavaheaeg
7. jaanuar – jõulupüha
23. veebruar – kodumaa kaitsja päev
8. märts – rahvusvaheline naistepäev
1. mai – kevad- ja tööpüha
9. mai – võidupüha
12. juuni – Venemaa päev
4. november – rahvusliku ühtsuse päev
Rahvakalender
Juba ammu enne kristluse vastuvõtmist oli venelastel olemas kalender. See põhines eelkõige hooajalistel põllutöödel, ning iga päev ja tund oli tihedalt seotud ümbritseva loodusega. Kõigi rituaalide aluseks oli viljakuse kultus. Selleks, et kindlustada viljasaak , kummardas iidse aja inimene maad, tuld , vett ja taimi ning esivanemaid.
Kristlus tõi ühes oma kalendri: kristliku ajaarvamise ja pühakutega seonduva . Oma koha leidsid ka sealsed tavad ja sümboolika.
Õigeusu kiriku ja paganluse pikaajalise võitluse tulemusena kujuneski välja igapäevane kalender: kristlike ja paganlike elementide omapärane segu. See rahvakalender on läbi aegade olnud vene traditsoonilise kultuuri oluline osa. Rahvuspühadest on aga saanud vene lihtrahva elu lahutamatu osa.
Venelastele kujunesid olulisemateks pühadeks lihavõtted, jõulud , talitsed, vastlad(võinädal), troitsa, peetripäev, pokrov, jüripäev . Suuremaid pühi peeti tavaliselt kolm-neli päeva, mõned – näiteks lihavõtteid või vastlaid – kestsid koguni nädala. Palvused, ristkäigud, rahvakogunemised – kõik see lähendas oma raskevõitu igapäevaelu elavaid inimesi. Pühad aga pakkusid võimalust enne hooajatööde algust veidikesekd aeg maha võtta ja puhata .
Jõulud:
Jõulud(Kristuse sündimise püha – 7. jaanuar/25. Detsember) olid Venemaal olulised pühad nii kristlikus kui ka rahvakalendris. Vene külas peeti neid tavaliselt kolm päeva, eelõhtu kaasa arvatud. Jõulud pereringis juhatas sisse õhtune jumalateenistus kirkikus. Need pered, kes kirkusse minna ei saanud, need palvetasid sel ööl ikoonide ees kodus.
Jõulude juurde kuulus kaks pidulikku söömaaega: jõululaupäeval ja vahetult jõulupäeval. Jõululaupäeval algas pidu esimese tähe ilmumisega taevavõlvile. Majaperemees luges palve , kõik pereliikmed lõid risti ette ja pühalikus vaikuses alustati piduliku söömaajaga. Tavaliselt olid laual pliinid või väiksemad pannkoogid meega, paastupirukad seente, kartuli või pudruga, magedast tagnast marjapirukad, samuti kutjaa(nisukruupidest ja marjadest toit). Jõulupäeval kuulus ühisele söögilauale rohkesti liha- ja piimatoite, pirukaid, aga ka õlut, veini ja kodus valmistatud praagat(teatud alkohoolne jook ).
Jõulupäev tähendas ühtlasi Kristuse ülistamist. Sel puhul tehti pidulik ringkäik mööda taluõuesid. Lapsed, noored ja vahel ka täiskasvanud viisid tarest taresse jõulutervitusi ja heaolusoove. Pererahvas jagas neile pühade laupäeval valmistatud küpsiseid, mis kujutasid koduloomi ja –linde.
Venelased.
Koostanud : Kadri Taim