Veljo Tormis (2)

Veljo Tormis
Referaat
Sisukord
Elulugu 3
Looming 5
Kasutatud kirjandus 6
Elulugu
Helilooja , peamiselt koorikomponist, kogu maailmas üks huvitavamaid koorimuusika loojaid 20. sajandi II poolel. Kasutanud palju nii eesti kui teiste, peamiselt soome-ugri rahvaste folkloori.
Veljo Tormis on sündinud 7.08.1930. aastal Kuusalus ja üles kasvanud Vana- Vigalas . Tormise köstrist isa juhatas seal kirikukoori ning organiseeris viiuldajana ka pillimängu. Tormiste kodus lauldi rahvalaule (noodiraamatust, mitte enam rahvasuust õpituid) ja hinnati uudset rahvuslikku kooriloomingut - Mart Saare ja Cyrillus Kreegi laule - mille suhtes paljud olid tollal ettevaatlikud või lausa tõrjuvad.
1943. aastal hakkas Tormis Tallinnas orelit õppima. 1948. aastal aga Tallinna konservatooriumi oreliklass suleti. Põhjuseks oli selle liigne seotus kirikuga. Seetõttu pidi Tormis oma erialast loobuma. Ta proovis ka koorijuhtimise alal, ent see talle ei sobinud. 1950. aastal hakkas Tormis õppima heliloomingut, esmalt Tallinna konservatooriumis (Villem Kapi juures), järgmisest aastast aga Moskva konservatooriumis.
Ka 1950. aastate alguse Moskva konservatooriumis valitses tugev ideoloogiline surve. Paljud heliteosed olid keelatud, samas aga olid nende noodid raamatukogus saadaval ning ebasoovitavaid töid käsitleti sageli isegi loengutes. Moskvas õppis palju eri rahvustest tulevasi heliloojaid. Tormise kompositsiooniõpetaja Vissarion Šebalin nõudis, et tuleb end rahvuslikult määratleda ja vastavalt ka väljendada. Juba Tallinnas oli Tormis hakanud rahvaviise uurima, kodust eemal tugevnes tema huvi nende vastu veelgi. Eeskujuks oli ka samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi.
Moskvast naasnuna töötas Tormis aastatel 1956-1960 Tallinna Muusikakoolis. Aktiivse noore õpetajana käivitas ta Loominguringi, kus püüti jõudumööda tutvuda uuema muusikaga, mis nii kontserdisaalidest kui ka õppekavadest puudus.
Jätkus ka Tormise folkloorihuvi . Murranguliseks sai Tormise jaoks 1958. aasta suvi, mil ta sattus Kihnu saarele ja nägi muistse kombe järgi peetud pulma. Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks.
Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas.
1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise loomingu tähtsust raske ülehinnata - aastakümneid on ta olnud selles valdkonnas sõltumatu liider. Pikka aega oli tema muusika peaesitajaks RAM. Väga palju esitati Tormise loomingut just oma kõrgperioodil, 1960.-1970. aastatel, mil Gustav Ernesaksa juhitud kooril oli kanda suur roll vastupanus nõukogude ideoloogiale. Hiljem on Tormise teoste hinnatuimaks esitajaks ja salvestajaks olnud Tõnu Kaljuste juhitud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Viimastel aastakümnetel on Tormisest kujunenud üks tunnustatumaid ja põnevamaid koorikomponiste kogu maailmas, kelle helikeele on eeskujuks võtnud paljude maade heliloojad .
Rahvusvahelisel muusikapäeval 2009. aastal anti Tormisele üle aasta olulisim muusikaauhind: muusikanõukogu heliloomingupreemia, mida ka elutööpreemiaks kutsutakse.
Looming
Tormis on eelkõige koorimuusikahelilooja . Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, ooperi "Luigelend" (1964), kantaat-balleti "Eesti ballaadid " (1980), näidendi- ja filmimuusikat jm.
Tormise varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi žanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning kaks avamängu orkestrile, millest avamäng nr 2 (1959) on omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid.
Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt.
Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski , 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, " Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed (" Pikse litaania", 1974). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis "Looduspildid" (1964-69, alaosadega "Kevadkillud", "Suvemotiivid", "Sügismaastikud", "Talvemustrid").
Kasutatud materjal

http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/elu.ht m

http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/looming.ht m

http://www.kappiyhing.ee/esi/veljo_tormis_2004.html

http://www.postimees.ee/?id=170969
6