Vegetatiivne paljunemine (1)

Vegetatiivne paljunemine
Kõigi liikide isendid paljunevad kas sugulisel või mittesugulisel teel. Sugulisel paljunemisel saab uus organims enamasti alguse viljastunud munarakust. Mitte suguline paljunemine võib toimuda kas eoseliselt või vegetatiivselt. Vegetatiivselt paljunevad bakterid , protistid, seened, osa selgrootutest ja paljud taimeliigid . Vegetatiivseks paljunemiseks nimetatakse pooldumist, pungumist või paljunemist rakise tükikese abil. Katteseemnetaimed paljunevad näiteks risoomide , mugulate , sibulate, varre-või lehetükikese abil. Loomariigis on vegetatiivne paljunemine levinud alamates rühmades: käsnadel, ainuõõssetel, lame-ja ümarussidel ning okasnahksetel. 1
Vegetatiivseks paljunemiseks läheb vaja ainult ühte vanemorganimis. See siis pooldub ja tekib uus tütarrakk. Pungumisel DNA kahekordistub ning tekib tütarrakk, mis on istik , mille mulda panemisel hakkab kasvama uus taim. Vegetatiivselt saavad inimesed taimi paljundada ja toimub looduses ka omal käel. Vegetatiivne paljunemine on evolutsiooniliselt vanim paljunemisviis.
Kõige levinum on vegetatiivselt paljundamine varre abil: rohtsed pistikud , puitunud pistoksad, võrsikud, võsundid, maa-alused varred. Rohtsed pistikud võetakse taime kõige nooremast osast ning neid on keerukam elus hoida. Need on aga kõige suurema juurte moodustamis võimega. Mida noorem on pistik , seda suurem on võime moodustada lisajuuri. Kuigi võrsetipud kasvavad kogu kasvuperioodi jooksul edasi, võetakse tohtsed pistikud enamasti kevadel, mil vegetatiivne kasv on kõige kiirem. Pistikuga paljundamisel tuleb lõigata pistik, mis on kuni 10cm. See tuleb panna mulda, kus see juured alla võtab. Ühes kasvatuskastis võib kasvatada korraga mitut taime, aga kui neile juured alla tulevad peab nad eraldi potti istutada . Pistikutega paljundatakse roose, okaspuid .2
Pungumine toimub alamatel taimedel ja loomadel, pärmseentel. Tekib väljasopistis, millest areneb uus isend , kes eraldub vanemorganismist või jääb temaga ühendatuks moodustades koloonia (hüdra, käsn).
Taime osadega paljunemine toimub risoomidega, sibulatega, mugulatega ja võsudega. Kodu aias kasutatakse vegetatiivset paljunemist sibulatega näiteks tulpide, nartsisside ja muude lilledega. Vegetatiivne paljunemine sibulaga on loomulik, lihtsaim ja ökonoomseim paljunemisviis. Iga sibulasoomuse kaenlas võib areneda pungake ehk kõrvalpung, mida nimetatakse ka tütarsibula algmeks jam is võib kasvada sibulaks. Sibul on munajaskoonulinse kujuga. Ta kujutab endast minijatuurset sibulat läbimõõduga 0,2- 0.5 cm, millel võib eritada 1-3, aga sordist ja emasibula suurusest olenevalt ka kuni 6 sibulasoomust. Juurdumisfaasis võib eritada juba õie organeid ning uute tütarsibulate algmeid. Õitsemisküpsel sibulal areneb sibula keskel keneratiivvõsu kõrval asendussibula pungake, millest kasvab asendussibul, pesakonna suurim sibul. Mitte kõik kõrvalpungad ei arene samaväärseteks sibulateks, sest nende suurus väheneb emasibula keskkohast sibula äärte poole. 3
Mugulatega paljunevad näiteks kartulid . Kui kartuli mugul maha panna, tekivad sellele idud , millest kasvavad uued taimed ja sinna alla tekib uus mogul ehk kartul .
Risoomidega paljunevad näiteks orashein ja piparmünt. Lehtedega paljunevad nõelköis ja aas-jürilill.
Vegetatiivse paljunemis positiivsed küljed on :

Lühikese ajaga saadakse arvukas järglaskond

Järglased on omadustelt vanematega ühesugused

Vegetatiivsel paljunemisel pärilik muutlikus on kas väga väike või puudub üldse.

Vaid vegetatiivselt paljunevad organimisd evolutsioneeruvad aeglasel.
Niisiis Vegetatiivne paljunemine toimub varre või juure osade kaudu mullas või selle pinnal. Mulla pinnal toimub paljunemine maapealsete võsunditega mis moodustab teatud vahemaade tagant uusi taimi (anijalg, maajalg). Mullas levivad varreosad (risoom) juurduvad ja pungadest tekkivad uued võsud (harilik orashein, harilik käbihein). Samuti toimub paljunemine ka mullas horisontaalselt levivate juurte abil (roomjuured) mis moodustavad lisapungi ja arenevad uued taimed (põldohakas, põld- piimohakas ). Paiksed umbrohud paljunevad mõningal määral ka sammasjuurte abil (tõlkjas, kärnoblikas). Veel esine umbrohtude paljunemist veel mugulate ja sibulatega (meil esineb neid vähe). Vegetatiivselt paljunevate umbrohtude juurte ja risoomide tükeldamisel kasvab igast tükist uus taim.
Kasutatud kirjandus

Bird , R. , Haynes, B. „Praktiline aiapidaja käsiraamat” 2003: lk 130-133

Sarapuu, T. „Bioloogia gümnaasiumile” 2002: lk 103-104

Zaletajeva, J „Tulbid” 1975: lk 30
1 Sarapuu, T. Eesti Loodusfoto, 2002
2Bird, R. , Haynes, B. Maalehe raamat 2003
3Zaletajeva, J. „Valgus” 1975