Vana-kreeka skulptuur (1)

Vana-Kreeka skulptuur
Referaat
Sissejuhatus
Vana-Kreeka köige iseloomulikumaks kunstiliigiks on täie õigusega peetud skulptuuri. Kujurite peaaegu ainsaks aineks oli inimene ja et inimlikkus ja inimene olid siis kõigi asjade mõõdupuuks, on loomulik, et just skulptuuris leidsid vanade kreeklaste kunstilised vaated köige täiuslikuma väljenduse. Kreeka skulptorite peamisteks materjalideks olid marmor ja pronks. Kreeklased ise pidasid kõige väärtuslikumaks krüselefantiintehnikat. Selle puhul kaeti puust südamikul need kohad, mis pidid kujutama riietust , õhukese kuldplekiga. Katmata kehaosi imiteeriti elevandiluuga. Kuju silmad valmistati värvilistest kividest.
Kreeka skulptuurikunstis moodustavad ühe osa ehitistega seotud reljeefid ja kujud. Teise osa vabafiguurid ja portreebüstid. Esimesed kreeklaste skulptuurid , mida tunneme , on hilisematega võrreldes algelised ja kohmakad.
Arhailine ajajärk
Aega 7. sajandist kuni 5. sajandini nimetatakse arhailiseks ajajärguks.
Kehade proportsioonid selle aja skulptuuridel on sageli ebaloomulikud ning kujude tardunud seisang kõneleb võõramaa kunsti mõjudest. Eriti on täheldatud egiptuse kunsti mõju.Keha vormid on üldistatud, peaaegu skemaatilised. Laiaõlgsed noormehed seisavad sirgelt ja peaaegu valvelseisakus, rusikas käed kõrval, kuid vasak jalg ettepoole astumas. Tähelepanuväärsed on kujude näod- köigil neil näeme ühesugust grimassitaolist naeratust. Tähtis on aga see, et kreeklased õppisid esimesena tegema tõeliselt vabalt seisvaid inimfiguure.
Noormehe nn. kouros 'e marmorkujuke.
Kouros'te omaaegne tähendus pole selge. Oletatakse, et nad kehastavad kreeka ühiskonnas, eriti ülikute hulgas valitsenud kujutlust ideaalsetest sõjakangelastest ja sportlastest. Hästi arenenud nooruslik keha oli kreeklaste arvates ka Olümpose jumalatel. Osa kouros'te nägudel nähtavad veidrat, kramplikku naeratust on tõlgendatud kui hingeelu kujutamise püüet ning enesekindluse ja uhkustunde väljendust. Kourus 'te loomine levis Mandri-Kreekas, aga kore 'de traditsioon lähtus Väike-Aasiast Joonia maakonnast. Kore'd olid alati riietatud. Idamaa kujurid olid riidega kaetud kehaosi kujutanud enamasti ühtlase kivimassina, aga kreeklasi huvitas kujutada riiet nii, et see küll katab keha, aga ei varja seda täielikult. Kore'de ilma oli röömus ja pidulik. Teatud kohmakusest hoolimata, mõjuvad nead õrnade ja sarmikatena. Kouros'te ja Kore'de erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas. Mehe ideaali kehastas alasti atleet, aga naise ilu seostus rohkem riietuse , ehete ja soenguga.
Kore
5. sajand e.m.a.
5. sajandi alguses toimus kreeka plastikas murrang. Selle sajandi esimest poolt võib nimetada arhailise stiili üleminekuks nn. klassikalisele stiilile või ka varajaseks klassikaks. Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus. Järjest rohkem loodi vabalt seisvaid figuure . Kadus ka tinglikkus, mis oli iseloomulik idamaade ja osalt ka kreeka kunstile arhailisel perioodil, ning maksvusele pääses täiesti looduslähedane laad. Selle saavutamiseks aitas kaasa nõjajala-probleemi e. nn. kontraposti lahendamine. Nimelt oli ju sõjaväeline seisak üpriski ebatavaline asend, kuid see valitses arhailise aja skulptuurides . 5. sajandi alguses hakkavad aga sündima kujud, kus keha raskus on kantud ühele jalale , teine jalg aga lõdvaks jäetud. See näiliselt väike muutus oli aga suurte tagajärgedega. Jalgade erinev koormamine muudab paljude luude ja lihaste asendit kogu kehal ning nende muutuste arvestamine muutiski kujud enneolematult looduslähedasteks ja elavateks. Lisaks julgustas see kujureid looma keerulisi liigutusi tegevaid figuure.
Üks kuulsamaid nende hulgast oli Myron 'i "Kettaheitja". Kuju oli algselt pronksist , kuid meieni on see jõudnud roomaaegsete katkiste marmorkoopiatena.
Myron'i "Kettaheitja"
5. sajandi keskel e.m.a. algas klassikaline e. nn. kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Figuuride poosid on rahulikud ja kindlad, samal ajal äärmiselt vabad ja loomulikud.
5. sajandi keskel valmis Sparta skulptori Polykleitose " Odakandja ". Sellel näeme kontraposti motiivi klassikalist lahendust. Noor sõdur on kujutatud anatoomiliselt täpselt, arvesse on võetud lihaste liikumist naha all ja nende mõju vormide ja silueti kujunemisele.
Polykleitos 'e "Odakandja"
"Odakandja" näolt on kadunud on ka ebaloomulik naerugrimass ning näoilme on rahulik. Ometi ei näe me näos kuigi palju peale õigete proportsioonide.
Algselt olid skulptuurid värvilised, vähemalt osaliselt. Värvi abil kujutati tõenäoliselt mitmesuguseid detaile, muuseas ka silmi ja suud. Värvid olid ilmselt võimalikult looduslähedased, kuigi meil on skulptuuride värvimise ulatusest ja iseloomust kahjuks veelgi halvem ülevaade kui arhidektuuri värvimisest. Esiteks hävis värv kiiresti. Peale selle on tänapäevani säilinud väga vähe kreeka skulptorite originaalteoseid ja valdavat enamikku neist tunneme ainult kirjalike allikate või hilisemate , peamiselt roomaaegsete koopiate põhjal.
Kreeka plastika suurimaks keskuseks oli Ateena . Parimad ehitusplastika teosed loodi Ateena Parthenoni templi jaoks, kuid 1799. aastal viidi neist suur osa Londonisse Briti muuseumi. Parthenoni metoopidel kujutakse kreeklasi võitlemas kentauride ja amatsoonidega. Võitlus on tasavägine ja raiske, kuid metsikud stseenid on jaotatud tasakaalukalt ja harmooniliselt metoopide nelinurksele pinnale. Naose linditaolisel, algselt 159 m pikkusel friisil on kujutatud ateenlasi oma jumalate vastu austust avaldamas.
4. sajand e.m.a.
4. sajandil e.Kr. taandub skulptuuris pidulik, enesekindel rahu. Skulptuur muutub vormilt ja meeleolult mitmekesisemaks. Mõned skulptorid hakkasid rõhutama dramaatikat ja kasutama rahutumat, maalilisemat vormi, näiteks Skopas . Teised skulptorid lisasid figuuridele inimlikku , maist ilu. Kreeka kunstis kujutati inimesi jumalatena ja jumalaid inimestena, aga 5.sajandil e.Kr rõhutati rohkem jumalikkust, 4. sajandil e.Kr. inimlikkust. Aktina hakati kujutama ka naisi. Praxiteles on loonud kauneid, meelelisi noore inimkehaga jumalaid.
Praxiteles, Hermes Dionysos lapsega.
Skulptuurid muutusid saledamaks, kergemaks ja graatsilisemaks, seisak tihti õõtsuvamaks ja ebakindlamaks. Proportsioonide kaanon muutus.
4. sajandi e.m.a kriisi tõttu kreeka ühiskonnas, reeglid ja moraal lõdvenesid. Üldised huvid taganesid iga üksikisiku õnnetaotluse, naudingu- ja toredusjanu ees. Kreeklaste seni omane optimism andis maad ükskõiksusele ja skepsisele. See oli algul iseloomulik ainult kõige enam arenenud linnriikidele. Muutunud meeleolud väljendusid ka kunstis. Loomulikult ei langenud kunstnike loomingulised võimed, kunsti areng jätkus ja 4. sajandit e.m.a. peetaks kreeka plastika teiseks õitseajaks, kuid uus ajavaim vajutas sellele oma pitseri . 4. sajandi skulptuurides on kadunud rahu ja senine tasakaal. Kujud on täis liikumist, käsitluslaad on maaililisem. Järjest rohkem pöörati tähelepanu inimkeha formaalsele ilule, riietuse voltide peensusele jms. Kõik muutus õrnemaks ja pehmemeaks. Kadus 5. sajandi mehine kindlus. Skulptorid hakkasid aina enam kujutama naisi.
Praxiteles, Knidose Aphrodite
Eelmainitud Skopase loomingust on kõige tuntumad osa Halikarnassose mausoleumi friisi reljeefe, mis kujutavad kreeklaste võitlusi amatsoonidega. Skopas kasutas materjalina ainult marmorit , mille nüansirikkus sobib tõepoolest eriti hästi tema loomingulaadile.
Kasutatud kirjandus: Jaak Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile"
Jaak Kangilaski ""Üldine kunstiajalugu "