Kreeka kunst (0)

Kreeka

Vana- Kreeka kunst on andnud järelmaailmale kõige rohkem mõjutusi kui ükski teine ajastu. Selle üheks põhjuseks on antiikkreeka poliitiline areng. Sel ajal tekkisid seal esimesed riigi alged. Muinaskreeka valitsejad ei olnud enam pooljumala seisusesse tõstetud türannid, vaid lihtsalt kõrgemasse seisusesse tõstetud kodanikud, kes pidid arvestama rahva soove, olema populaarsed . Majanduse alustalaks oli orjandus . Orje kasutati kõikideks töödeks ja seetõttu jäi vabadele linnakodanikele palju aega tegeleda meelepäraste tegevustega, nii muutuski huvitavaks filosoofia, kirjandus, kunst , teater.
Kreeka religioon oli inimesekeskne. Austati esivanemaid. Jumalad ei olnud nende meelest ülivõimsad, vaid oma vigade ja nõrkustega nagu inimesedki. Valitsejad kasutasid religiooni ära, et rahvast ühendada. Selleks püstitati monumente ja templeid, kuhu erinevatest kreeka piirkondadest tulid inimesed kokku. Ühise keele ja usu läbi süvenes kreeklaste omavaheline läbikäimine. Muistsed pühamud ehk templid ei olnud usurituaalide läbiviimise paigaks, tempel oli lihtsalt püstitatud konkreetse jumala auks. Puudusid preestrid e. inimesed, kes olid vahendajaks inimeste ja jumala vahel.
Kreeka kunsti võib jagada kolme perioodi:
A r h a i l i n e e. vana aeg- 600-480 e.m.a (120 aastat)
K l a s s i k a l i n e e. õitseaeg- 480-323 e.m.a (157aastat)
Hiline e. h e l l e n i s t l i k aeg- 323- 30 m.a.j (353aastat)
Arhitektuur
Arhitektuuri tähtsamaiks ülesandeks oli ehitada templeid. Tempel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ja ümbritsetud igast küljest tiheda sammastereaga. Sammas on kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Seda kasutati peale templite veel ühiskondlikel hoonetel ja elumajadel. Arhitektuuris eristatakse kolme stiili- Dooria , Joonia ja Korintose stiil. Kõige lihtsam on neid eristada sambakapiteelide järgi. Kreeka arhitektuur jälgis kindlaid proportsioone, ehitised mõjuvad täiuslike ja harmoonilistena, arhitektid kasutasid ülima täiuslikkuse saavutamiseks ka mõningaid optilisi parandusi, nt, et sambad tunduksid ideaalselt vertikaalsed , tuli neid ülaosas tegelikult sissepoole kallutada. Templid olid kaunistatud reljeefide ja ehisornamentikaga, tänaseks säilinud peamiselt lumivalged marmorehitised olid tegelikult suures osas värvitud kirgastes toonides. Arhitektid ei tegelenud ainult üksikute hoonete projekteerimisega, vaid lõid ka suuri ehituskomplekse, kuusaim nendest on Ateena Akropol .
Skulptuur
Skulptuur oli vanakreeka iseloomulikumaks ja enimloodud kunstiliigiks. Skulptorite peamiseks aineks oli inimene. Skulptuure loodi ehitiste kaunistamiseks kui ka eraldiseisvaid nn. vabafiguure. Arhailise ajajärgu skulptuurid on egiptuse kunsti mõjutustega, kujud on kanges poosis seisvad, näos ühesugune grimassitaoline nn. Arhailine naeratus. Edasiminek aga seisneb kujude vabas, ilma toeta seismises, ka käed pole vastu külgi surutud, vaid ripuvad vabalt. Tehniliselt kasutati ka materjali liitmist, alati polnud kujud tahutud ühest suurest kiviplokist. Arhailisest ajajärgust on enim alasti noormeeste ja maani riietes naiste kujud. Sel ajajärgul sai alguse ka suuremõõduliste pronksskulptuuride valmistamine.
5. saj e.m.a toimus murrang Kreeka skulptuuris. Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus , kujudest kadus jäikus. Esile kerkis looduslähedane laad , lahendati nn. kontraposti probleem. Kujud ei seisnud enam vaid sõjaväelalsikus valveseisangus, vaid võisid ka nõjatuda rohkem ühele jalale või olla keerukates poosides. Inimkeha erinevates poosides kujutamine nõudis kunstnikelt mitmete probleemide lahendamist. Skulptorid mõõtsid inimkeha, uurisid lihaste pingestatust erinevates poosides. Kuulsaim teos sellest ajast on Myroni „Kettaheitja“ , Poykleitose „Odakandja“ Ka arhitektuuriga seotud skulptuuris toimus samasugune muutus. Olümpias asiuva Zeusi templi Apolloni marmorfiguur on üks tuntumaid. 5 saj. E.m.a olid kujud siiski ideaaltüübid, konkreetseid isikuid ei kujutatud.
4. saj. E.m.a algas Kreekas ajajärk, mida iseloomustab süvenenud ükskõiksus ühiskonna suhtes ja kodanike huvid jäid eelkõige iseenda õnne ja heaolutaotluse juurde. Muutunud meeleolud valitsesid ka kunstis, skulptuurid muutusid meelelahutuslikumaks ja maalilisemaks, esialgne mehine kindlus taganes õrnuse ja pehmuse suunas. Skulptorid hakkasid rohkem kujutama naisi. Individualismi arengu tõttu muutus oluliseks porteekunst. Tuntumad skulptorid Lysippos ( Kaapija ) ja Praxiteles (Knidose Aphrodite).
Kuigi kreeklased ise hindasid kõrgelt maalikunsti, ei ole sellest ajast palju säilinud. Rohkem tunneme aga kreeklaste keraamika ja sellega seostuva vaasimaali ajalugu. Vaase kaunistati algul vaid geomeetriliste ornamentidega, kuid hiljem hakati vaasidel kujutama inimfiguure. Vaasimaalil oli kujutatud vabamalt kreeklaste igapäevast elu, seetõttu on kreeka vaasid põhilisteks infokandjateks kreeklaste maailmavaate ja olustiku tundmaõppimiseks.
4.saj alistati kreeka Makedoonia poolt. Paljud kreeklased võtsid makedoonia valitseja Aleksandri juhtimisel osa kuulsusrikkast sõjakäigust, kuid valitseja äkilise surma tagajärjel impeerium lagunes ja tekkis palju nn. hellenistlikke riike, mille kultuuriliseks keskuseks jäi kreeka. Seda perioodi kreeka kunstis nimetatakse Hellenismiks.