Sotsiaalala töötaja eetikakoodeks ja sotsiaaltöö (4)

Sotsiaalala töötaja eetikakoodeks ja sotsiaaltöötaja kutsestandard
Urve Vogt (sotsiaaltöötaja Haljala vallas):
Sotsiaaltöötaja ongi nagu inimene – ta teeb kõike, mis jääb sünni ja surma vahele. Ei ole valdkonda, mida sotsiaaltöötaja ei pea puudutama – sest sotsiaaltöö on elu. Sotsiaaltöö eesmärk on inimese toimetuleku tagamine ja selleks tuleb tegeleda kõigega.
[ http://www.virumaateataja.ee/161106/esileht/15034450.php ]
Need kolm lauset iseloomustasid head sotsiaaltöötajat kui inimest. Olles mitmeid kordi läbi lugenud „Sotsiaalala töötaja eetikakoodeksi” võib järeldada, et sotsiaalala töötaja töö on vägagi kliendikeskne , mis ju tegelikult ongi sotsiaaltöö eesmärk. Eetikakoodeksist lähtudes peaks sotsiaaltöötaja olema kliendi jaoks isik, kes annab head nõu ja on usaldusväärne. Ta peaks oskama läheneda igale kliendile individuaalselt ning lähtuma abivajaja olukorrast. Kahjuks on eetikakoodeksi reeglitest kinnipidavaid sotsiaalala töötajaid vähe. Probleem seisneb ka selles, et sotsiaalalal töötavad tihtipeale inimesed, kes pole saanud vastavat kõrgharidust. Kurbusega peab tõdema, et on ka selliseid sotsiaaltöötajaid, kes kasutavad oma positsiooni kuritahtlikult.
Täna mõistis Valgamaa Palupera valla sotsiaaltöötaja Anne Tutki tegevuse hukka sotsiaaltöö assotsiatsiooni eetikakomitee , kinnitades, et naine on oma tegevusega kahjustanud kõigi sotsiaaltööd tegevate inimeste mainet.
Palupera valla sotsiaaltöötaja Anne Tutk on kahtlustuse kohaselt vallaelanikelt suure rahasumma kokku laenanud. Seejuures ka oma hoolealustelt, kes ei ole võimelised oma tegusid adekvaatselt hindama .[http:www. postimees .ee/?id=22414]
Selles, et sotsiaalalal töötavad inimesed on ühiskondliku põlu alla sattunud, on omaltpoolt süüdi ka meedia. Tihti näidatakse televisioonis sotsiaaltöö möödalaskmisi, aga mitte seda, mis on hästi tehtud - kusjuures on ka kajastamine tavaliselt ühepoolne, arvestamata tegelikku olukorda. Nii jääbki mulje, et sotsiaalalal töötavad inimesed on kasuahned ja ei tee oma tööd ühiskonna heaolu nimel.
Rõõm on näha ja kuulda kui leidub ka selliseid sotsiaalalal töötavaid inimesi, keda ka tunnustatakse ning kelle tööst peavad lugu nii kliendid kui ka kolleegid . Eesti sotsiaaltöötajate päeval tunnustati maavalitsuse saalis Saare maakonna aasta sotsiaalvaldkonna töötajana Marje Mäomad.
Tõepoolest, kolleegide kinnitusel on Marje suure südamega inimene, kes tahab ja suudab oma tööd hingega teha ning keda usaldavad need inimesed, kes on tema hoole all. "Vanainimesed ju kiinduvad," andis Marje Mäoma tagasihoidlikult hinnangu oma suhtele hooldusalustega.
[ http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=29017 ]
See, et sotsiaaltöö peab olema rajatud teatud reeglitele ning seda kinnitab ka eetikakoodeks, on väga hea. Samas arvan mina, et sotsiaaltöötaja eetilist käitumist tuleks siiski regulaarselt ESTA eetikakomisjoni poolt kontrollida. Ma leian, et siis oleks ka nende reeglite rikkujaid vähem kui nad teaks , et kontroll on pidev ja samas langeksid ka välja need sotsiaalalal töötavad inimesed, kes pole pädevad seda vastutusrikast tööd tegema.
Suureks abimeheks on sotsiaaltöös ka kutsestandard, mis paneb paika kriteeriumid sotsiaaltöötajatele. Kuna sotsiaaltöö valdkond on väga lai, siis on võimalik spetsialiseeruda igas valdkonnas eraldi. Kutsestandardi järgi on nõutav ametialane kõrgharidus sotsiaaltöötaja III, IV ja V kutsekvalifikatsiooni taotlemisel. Loodame, et lähiajal hakatakse kutsestandardi nõudeid ka rohkem personali palkamisel arvestama. Kui pöörata pilk lähiminevikule, siis igal tööandjal on personali palkamisel olnud mingi oma äranägemine - või siis nagu üks Hooldekodu omanikust kursuseõde lähtub personali palgates sellest, et: „ Peaasi , et töötaja poleks joodik!” Siit tulebki selline olukord, kus ühel hetkel näeme me telerist sotsiaaltöötajat, kes on saanud hakkama mõne häbiväärse ja teisi sotsiaalalal töötavate inimeste mainet kahjustava teoga.
Sotsiaaltöötaja III, IV ja V kutsekvalifikatsioon eeldab vägagi põhjalike teadmisi ja kogemusi. Väga oluline on ka praktiline töökogemus. See on kindlasti ka üks põhjus, miks sotsiaalalal tegutseb palju suhteliselt eakaid, kuid ilma kõrghariduseta sotsiaaltöötajaid. Nende eeliseks on töökogemus ja nad tunnevad oma kliente ning nende vajadusi. Väga lihtne oleks kui lähtutakse kutsekvalifikatsiooni tasemest, mis peaks olema piisavaks tõestuseks sellest, et töötaja on tasemel spetsialist. Tööturul on aga vägagi olulised pigem pikaajalised töökogemused kui kvaliteetne haridus (muidugi mitte alati). Ja seda mitte ainult sotsiaalvaldkonnas. Sellepärast ongi noortel, kes on äsja ülikoolist tulnud ja kellel puudub töökogemus, raske tööd leida ning kui tööd leitakse, läheb üksjagu aega enesekehtestamisele.
Kui hinnata sotsiaaltöötaja ametialast arengut, siis III, IV ja V kutsekvalifikatsiooni nõuete erinevused on kindlaks näitajaks sotsiaalalal töötaja professionaalsele arengule. Iga järgnev kvalifikatsiooni aste eeldab aina suuremat professionaalsust ja pikemaajalist töökogemust. Sotsiaaltöötaja professionaalset arengut on minu arvates võibolla kõige lihtsam hinnata selle järgi, kuidas on tema töö ja tegemistega rahul tema kliendid, kolleegid ja otsene tööandja. Kuidas ta on suutnud oma teadmisi rakendada igapäevatöös ja sellesse kaasanud vabatahtlikke; kui sotsiaaltöötaja väärtushinnangud on paigas ja ta käitumine on eetiline oma töö, klientide ja kolleegide suhtes; kui tema tegemisi tunnustatakse ja tuuakse eeskujuks ka teistele sotsiaaltöötajatele - siis peaks kindlasti see olema üsna hea töökvaliteedi näitaja.
3