Üldine Õhuringlus (0)

Atmosfääri üldiseks tsirkulatsiooniks nimetatakse suure ulatusega õhuvoole nii maapinna lähedal kui kõrgemal atmosfääris. (lühidalt: õhuvoolud, õhumasside liikumine)
Nende õhuvooludega kantakse suuri soojuse ja niiskuse hulki ühest kohast teise.
Tsirkulatsiooni algpõhjus: päikesekiirguse ebaühtlane jaotumine maakeral.
Kui Maa oleks ühtlase ehitusega ja ei pöörleks ümber oma telje, oleks atmosfääri üldine tsirkulatsioon palju lihtsam: maapind soojeneks ühtlaselt ning seda tugevamini, mida lähemal ekvaatorile. Ekvaatoril tõuseks kuum õhk üles ja liiguks pooluste suunas, poolustelt voolaks külm õhk ekvaatorile.
Õhutsirkulatsiooni mõjutavad (muudavad keeruliseks):

gradientjõud
Ladina keeles gradiens sammuv, gradient tähendab langus-, muutusastet. So õhurõhu langus või tõus mingi pikkusühiku kohta.
Õhurõhu muutumist mingil territooriumil iseloomustab õhurõhu vahe kahe punkti vahel. Kui õhurõhu muutus on arvestatud ühe pikkusühiku kohta, on tegemist õhurõhu horisontaalse gradiendiga (tavaliselt hektopaskalites hPa 100 km kohta). Seega gradientjõu toimel tekib õhu liikumine.
2) Coriolisi jõud
so inertsijõud, mis tekib mingi punktmassi liikumisel pöörlevas taustsüsteemis (st maakera pöörlemise tõttu). Ei muuda kiirust, vaid ainult suunda.
Coriolisi jõu tõttu kalduvad õhumassid oma esialgsest suunast (rõhu gradiendi suunast) põhjapoolkeral paremale, lõunapoolkeral vasakule.
3) mandrite ja ookeanide ebaühtlane jaotus
Maismaa soojeneb kiiremini kui vesi, vesi jahtub aeglasemalt kui maismaa. Ebaühtlase soojenemise ja jahtumise tõttu tekivad õhuvoolud maismaa ja veekogude vahel.
Üldise tsirkulatsiooni ehk üldise õhuringluse võib jagada kolme ossa :
1) troopiline ehk passaatide õhuringlus

keskmiste laiuste (parasvöö) õhuringlus

polaarne õhuringlus

TROOPILINE ÕHURINGLUS

• Suhteliselt kitsas ekvatoriaalses vööndis on õhurõhk kogu aasta madal ja puhuvad nõrgad muutliku suunaga tuuled.
  
• Ekvaatori kohal kujuneb madala õhurõhuga vöönd, sest maa ja vesi soojenevad tugevasti.
  
• Tekivad intensiivsed tõusvad õhuvoolud (soe õhk hõre ja kerge, madal rõhk).
  
• Tõustes õhk jahtub, tiheneb ja tema võime veeauru siduda väheneb. Veeaur hakkab kondenseeruma, tekivad sademed.
  
• Paljudes ekvatoriaalsetes piirkondades sajab seetõttu peaaegu igapäev mõni tund.
  
• Mitme kilomeetri kõrgusele tõusnud õhk liigub kõrgemates õhukihtides ekvaatorilt kahele poole laiali.
  
• 30-35-ndate laiuskraadide piirkonnas hakkab õhk laskuma, mille tulemusel siia üha rohkem õhku koguneb ja õhurõhk tõuseb.
  
• Nii tekib nendel laiuskraadidel kõrgrõhuvöönd.
  
• Mandrite kohal on see vöönd jagunenud üksikuteks kõrgrõhkkondadeks ehk subtroopilisteks antitsükloniteks.
  
• Põhjapoolkeral on neist olulisemad California ja Assoori maksimumid.
  
• Laskuvate õhuvoolude tõttu esineb selles vööndis väga vähe sademeid ja seetõttu levivad seal maailma suurimad kõrbealad (näiteks Sahara kõrb, Austraalia kõrbed jne).
  
• Laskuvate õhuvooludega esineb vähe sademeid, sest laskudes õhk soojeneb, tema tihedus väheneb ja võime veeauru siduda suureneb, sademeid tekib harva.
  
• Maapinna lähedases kihis hakkab osa 30-ndatel laiuskraadidel laskunud õhust voolama tagasi ekvaatori suunas (30-ndatel laiuskraadidel kõrgem õhurõhk, ekvaatoril madalam; õhk liigub alati kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala poole).
  
• Passaadid- on 30-ndatelt laiuskraadidelt ekvaatori suunas puhuvad tuuled.
  
• Coriolisi jõu tõttu kalduvad passaadid
  

põhjapoolkeral paremale  kirdepassaadid,
lõunapoolkeral vasakule  kagupassaadid.

• Kuigi passaadid on suunalt võrdlemisi kindlakujulised, ei puhu nad siiski kõikjal ümber maakera. Kõige kindlamad on need tuuled ookeanide kohal.
  
• Eriti tugevalt on passaadid häiritud India ookeanis, kus suvel puhub ookeanilt passaadile vastassuunaline mussoon.
  

• Mussoonid - on püsiva sesoonse iseloomuga tuuled (vastassuunalised).
  
• Eriti iseloomulikud on mussoonid Aasia lõunaosale (India ookeani põhjaosale) ja Euraasia idaosale.
  
• Et suvel soojeneb manner tugevasti, tekib maismaa kohale madalrõhuala. Ookeanil on samal ajal õhurõhk kõrgem, sest ookean soojeneb aeglaselt.
  
• Suvemussoon puhub ookeanilt mandrile tuues endaga kaasa niiskust ja rohkesti sademeid.
  
• Suvemussooni tagajärjel sajab näiteks Himaalaja mäestiku lõunanõlvadel mõnel pool 12 000 mm (võrdluseks Eestis sajab terve aasta jooksul keskmiselt 500-600 mm).
  
• Kohalikud inimesed on mussoonvihmade perioodilise kordumisega harjunud ja koguvad vihmavett riisipõldude kastmiseks.
  
• Samas võib suvemussoon põhjustada suuri üleujutusi, mis on eriti katastroofilised madalatel rannikualadel (näiteks Bangladeshis Gangese ja Brahmaputra jõgede suudmealadel).
  
• Talvemussooni ajal kujuneb mandri kohal kõrgrõhuala (manner talvel külmem kui ookean) ja tuul pöördub mandrilt ookeanile. Ilm on kuiv.
  

2. PARASVÖÖ ÕHURINGLUS (45º-60º PIIRKONNAS)

• Selles piirkonnas kohtuvad ekvaatori lähistelt saabunud soe ja poolustelt kohale jõudnud külm õhk. Seetõttu tekivad selles vöötmes suured õhukeerised- tsüklonid ja antitsüklonid.
  

• Tsüklon on suur (läbimõõt 1000 km ja üle selle )võimas õhukeeris atmosfääris, mille keskel valitseb ümbrusega võrreldes madal õhurõhk. Õhk liigub väljastpoolt keskele , pöördudes Coriolise jõu tõttu põhjapoolkeral vastu kellaosuti liikumist (vastupäeva) ja lõunapoolkeral kellaosuti liikumise suunas (päripäeva). Tsükloni keskel õhk tõuseb.
  
• Antitsüklon on suur õhukeeris (läbimõõt paartuhat km), mille keskel on õhurõhk kõrgem kui ümbruskonnas. Seetõttu voolab õhk keskelt väljapoole, pöördudes Coriolise jõu mõjul põhjapoolkeral kellaosuti liikumise suunas (päripäeva) ja lõunapoolkeral vastu kellaosuti liikumist (vastupäeva). Antitsükloni keskel õhk laskub.
  
• Õhurõhu järgi nimetatakse tsüklonit sageli ka madalrõhkkonnaks ja antitsüklonit kõrgrõhkkonnaks.
  
• Suurem osa tsüklonitest tekib frontidel ookeani kohal.
  
• Maa pöörlemise tõttu liiguvad parasvöötmes need erineva õhurõhuga aladest koosnevad suured õhukeerised läänest itta , pannes nii aluse suhteliselt püsivale läänetuulte süsteemile.
  
• Ka Eestis on valdavad läänetuuled, mis kannavad siia Atlandi ookeanil kujunenud õhku.
  
• Tsüklonitega kaasnevad tavaliselt vihmased ja tuulised ilmad, talvel sageli sula.
  
• Antitsüklonid toovad selge päikesepaistelise ilma, millega võib suvel kaasneda põud ( Skandinaavia maksimumi puhul), talvel aga käre pakane (Siberi maksimumi korral)
  
• Tsükloneid enam sügisel ja talvel, antitsükloneid kevadel ja suvel
  
• Front - kitsas ala (vöönd), mis jääb erinevate rõhualade (õhumasside) vahele.
  

• Soe front- soe õhk tungib külmale õhule peale.
  

Soe õhk on kergem, külm õhk hoiab maapinna ligi, soe õhk lükkab külma õhu minema  soe õhk liigub kallakut pinda mööda edasiliikuva külma õhu peale, mööda pinda üles tõustes soe õhk jahtub, temas sisalduv veeaur kondenseerub  seetõttu sooja frondi ees sadu, iseloomulikud madalad kihtpilved.

• Külm front- külm õhk tungib kiiluna sooja õhu alla.
  

Külm õhk, mille ees on soe õhk, liigub kiiluna soojale õhule alla, kuna külm õhk on suure tiheduse tõttu raske, liigub mööda maad nagu buldooser , lükkab sooja õhu üles  tekivad tõusvad õhuvoolud. Sadu külma frondi taga, võib kaasneda äike

• Troopilised tsüklonid põhjustavad orkaane ja taifuune, kaasnevad paduvihmad. Tuule jõud tsüklonis on väga suur.
  
• Taifuun – Kagu-Aasia troopiline tsüklon. Hiina keeles tai - suur, fun - tuul.
  

3. POLAARNE ÕHURINGLUS

• Polaaraladel, kus aastaringselt on väga külm, on õhurõhk palju kõrgem kui parasvöötme aladel.
  
• Tuuled puhuvad pooluste poolt 50-60-ndate laiuskraadide poole. Coriolis `e jõu mõjul kalduvad kõrvale ja muutuvad idatuulteks moodustades polaaralade ümber poolkinnise ringsüsteemi.