Tuul ja õhuringlus (0)

Tuul ja õhuringlus 
Tuule kiirust ja suunda mõjutavad tegurid 
• Õhurõhu territoriaalsed erinevused põhjustavad õhu 
horisontaalse liikumise - tuule. 
• Õhu paneb liikuma gradientjõud, mis on suunatud 
kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala suunas. 
– Mida suurem on õhurõhu muutus pikkusühiku kohta ehk 
õhurõhu  gradient , seda tugevam tuul  puhub . 
– Ilmakaardilt näeme kõige tormisemaid paiku selle järgi, kus 
on  isobaarid  joonistatud kõige  tihedamalt  üksteise kõrvale. 
– Kui gradientjõud oleks ainsaks tuule liikumist mõjutavaks 
jõuks, siis õhurõhu erinevused kaoksid kiiresti ja püsivaid 
tuulte süsteeme ei tekiks. 
• Oluliseks tuule suunda mõjutavaks jõuks on maakera 
pöörlemisel tekkiv inertsjõud ehk  Coriolisi  jõud. 
– Põhjapoolkeral kalduvad selle jõu mõjul liikuvad kehad, sh õhk ja 
vesi, oma liikumise  suunast  paremale, lõunapoolkeral vasakule. 
– Coriolisi jõud on maksimaalne poolusel ja puudub  ekvaatoril . 
• Maapinnalähedases, kuni 1 km kõrguses õhukihis mõjutab 
tuule liikumist veel aluspinna hõõrdejõud. 
– Selle tulemusena tuule kiirus maapinna kohal väheneb ja tuule 
suund muutub. 
– Mida suurem on hõõrdejõud, seda enam  kaldub  tuul 
põhjapoolkeral esialgsest liikumissuunast vasakule, s.t madalama 
õhurõhuga ala suunas. 
– Seetõttu võib märgata tuule suuna kuni 30-kraadilist erinevust ehk 
tuulenihet kõrgemate õhukihtide ja maapinnalähedase tuule 
vahel. 
• Näiteks kui kõrgemal liiguvad  pilved  läänest  itta , siis maapinna lähedal 
võib puhuda hoopis edelatuul. 
Globaalne õhuringlus 
• Globaalne õhuringlus ehk 
atmosfääri Üldine 
tsirkulatsioon  tähendab 
suuremõõtmeliste õhuvoolude 
suhteliselt püsivat süsteemi, 
mille järgi toimub õhumasside 
ümberpaiknemine maakeral. 
• Nende õhuvooludega kantakse 
suuri soojuse ja niiskuse hulki ühest 
piirkonnast  teise. 
• Kui Maa pind oleks täiesti ühtlane ja Maa ei pöörleks, siis oleks üldine 
õhutsirkulatsioon lihtne. 
• Ekvaatorilähedastelt  aladelt  tõuseks soe õhk ülespoole ja valguks sealt
Pooluste suunas, jahe õhk liiguks aga pooluste poolt otse  ekvaatori  
suunas. 
• Tegelikkuses muudavad kogu maakera hõlmava õhuringluse 
keerukaks mitu asjaolu: 
– juba nimetatud Coriolisi ja hõõrdejõud, mis muudavad 
õhu liikumise suunda. 
– Ulatuslike mere- ja maismaa-alade erinev 
soojenemine ja  jahtumine , mis mõjutab kõrg- ja 
madalrõhualade paiknemist ning õhu liikumist. 
– Märgatavaks takistuseks maapinnalähedaste õhumasside 
liikumisele on ka kõrged mäestikud.
• Tänu päikesekiirguse tsonaalsele
jaotusele ning mere ja maismaa 
ebaühtlasele soojenemisele on ka 
õhurõhk vöönditi erinev. 
• See määrab valitsevate tuulte 
tsonaalse jaotuse maakeral. 
• Mõlemal poolkeral on neli 
õhurõhu vööndit:
– Ekvatoriaalsel alal madalrõhkkond
– 30. laiuskraadidel valitseb kõrgrõhuvöönd 
– 60. laiuskraadidel madalrõhkond
– polaaraladel kõrgrõhkkond 
• Ekvaatorilähedased alad saavad palju 
päikesekiirgust. 
• Õhk soojeneb ja hakkab tõusma, mille tagajärjel 
kujuneb püsiv madalrõhuala. 
• Tõusev õhuvool  kerkib  kuni tropopausini ja hakkab 
seal liikuma pooluste suunas. 
• 30. laiuskraadideni jõudes on õhk  jahtunud , ja 
hakkab laskuma, tekitades alumistes õhukihtides 
kõrgrõhuala. 
• Laskuv õhk soojeneb ja muutub kuivemaks, 
põhjustades nendel  laiustel  pidevalt kuivad ja 
päikesepaistelised ilmad. 
• Maapinnalähedases õhukihis 
liigub osa lasknud kuivast õhust 
ekvaatori, teine osa suremate 
laiuste kui madalama õhurõhuga 
alade suunas. 
• Püsivalt ekvaatori poole 
puhuvad tuuled  passaadid  – 
kalduvad oma suunast Coriolisi 
jõu tõttu kõrvale, tekitades 
põhjapoolkeral kirdepassaadid ja lõunapoolkeral 
kagupassaadid . 
• Seega üldiselt domineerivad troopikas 
idakaartetuuled.  
• Sellise lihtsa tsirkulatsiooniskeemi muudavad 
keerulisemaks  mussoonid  - ulatuslikud õhuvoolude 
süsteemid, mille korral tuule suund muutub 
sesoonselt vastupidiseks. 
• Nad tekivad suurte mandrite äärealadel maismaa 
ja veepinna  erinevast  soojenemisest ja 
jahtumisest. Tüüpilisel kujul esinevad mussoonid 
Lõuna-Aasias. 
– Suvel, kui päike paistab seniidi lähedalt, puhub 
tuul ookeanilt mandrile, tuues  kaasa niiskust ja 
sadu -  suvemussoon  
– Talvel, kui päike liigub madalamalt, puhub tuul 
valdavalt mandri siseosast ookeani suunas. Siis on 
põuaperiood –  talvemussoon .
• Mussoone põhjustab ookeani ja mandri ebaühtlane 
soojenemine ja jahtumine
•
Osa 30. laiustel laskunud võrdlemisi 
soojast õhust liigub pooluste suunas ja 
kohtub umbes 60. laiustel pooluste poolt
tuleva külma õhuga. 
•
Coriolisi jõu mõjul kaldub õhuvool 
paremale, tekitades kõrgemates 
õhukihtides läänetuuled. 
     
Maapinna lähedal on hõõrdumise tõttu
ülekaalus edela tuuled. 
•
Vastastikku liikuvad soe ja külm õhumass ei segune omavahel kuigi hästi 
ja neid 
jääb eraldama polaarfront. Selles piirkonnas tekivad tõusvad õhuvoolud. 
•
Polaaraladel on domineerivaks õhuvooluks idatuuled, mis maapinna 
lähedal 
Arktikas  on enam kirdest, Antarktikas aga kagust, eemale  pooluse  kohal 
olevast  
tugevast  kõrgrõhkkonnast. 
• Paljuaastase keskmise õhurõhu  kaardilt  on näha kõrgema ja 
madalama õhurõhuga piirkonnad ehk maksimumid ja miinimumid. 
• Neid kokku nimetatakse atmosfääri mõjukeskmeteks, sest nad 
kujundavad õhuringlust palju suuremal alal, kui on nende endi 
pindala. 
• Näiteks Eesti ilma kujundavad: 
– Islandi miinimum, mis põhjustab meil pehme ja sajuse talveilmastiku
– Assoori maksimum, mille mõjul esineb meil suvel eriti palavaid ja 
päikesepaistelisi  ilmu . 
Õhuringluse mõju Eesti kliimale 
• Euroopa kliima kujunemisel on tähtis roll Atlandi 
ookeanil t läänetuultega maismaale kanduval niiskel 
õhul, mis toob sademeid ja muudab  talved   pehmeks .
• Jaanuari  isotermid  kulgevad põhja-lõunasuunaliselt nii, 
et lääne pool on soojem ja ida poole läheb järjest 
külmemaks. 
• Eesti paikneb üleminekuvööndis, kus  mereline  kliima 
läheb üle mandriliseks.
• Siin on ilmastik väga vahelduv, eriti talvel, kui ilm 
sõltub peamiste õhuvoolude suunast. 
• Soojemat õhku saabub meile ainult läänest, Atlandi ookeanilt 
• Kui läänevool on väga tugev, on talved Eestis  pehmed , 
sagedaste suladega ja püsivat lumikatet ei teki. 
• Kui läänevool nõrgeneb ja tuuled puhuvad maismaa kohalt - 
põhjast, idast või isegi lõunast, kujuneb meil külmem talveilm 
ja moodustub püsiv  lumikate . 
• Seega määrab meie talveilma suuresti läänevoolu 
intensiivsus. 
• Viimastel aastakümnetel on aasta keskmine õhutemperatuur 
Eestis tõusnud, mis on kooskõlas globaalse kliimamuutusega. 
• Kliima soojenemine on toimunud talve ja kevade arvelt. 
• Talvede soojenemine on tingitud läänevoolu tugevnemisest ja 
suurema hulga atlantilise õhu jõudmisest meie piirkonda. 
El Nino 
• El Nino kujutab endast 
kõrvalekallet ookeani ja 
Atmosfääri tsirkulatsioonisüsteemi 
tavapärasest funktsioneerimisest. 
• Tekkides Vaikse ookeani  troopilistel  laiustel, 
põhjustab El 
Nino tõsiseid ilmastiku kõrvalekaldumisi kogu maakeral. 
• El Nino hoovuseks nimetatakse ebaharilikkult sooja 
merevee
tungimist Ecuadori ja  Peruu  ranniku lähedale Lõuna-
Ameerikas. 
• Sellega kaasneb kuuma ja niiske ekvatoriaalse õhumassi 
sissetung, mille tagajärjeks on paduvihmad, suured 
üleujutused ja jahedama veega  kohastunud  mereelustiku 
hävimine. 
• Kuna nähtus kulmineerub lõunapoolkeral jõulude ajal, siis 
tuleneb sellest ka nimetus El Nino ( hisp . k  poiss, antud 
kontekstis jõululapsuke). 
• El Nino esineb ebaregulaarselt 2-7, keskmiselt aga 3-4 aasta 
tagant ja kestab 12-18 kuud. 
• Ta on seotud lõunaostsillatsioonidega, s.o õhurõhu 
vastasmärgiliste kõikumistega Vaikse ookeani kaguosa ja 
Põhja- Austraalia  vahel.
•  Tavaliste  tsirkulatsiooni korral paikneb Vaikse ookeani 
kaguosas kõrgema õhurõhuga ala ning Austraalia lähistel 
madalama rõhuga ala.
•
Sel juhul kannab Peruu  hoovus  
külma veemassi välja ekvaatorini, kust
see passaathoovuse mõjul edasi lääne 
poole kantakse.
•
Kõige soojem vesi koguneb Vaikse 
ookeani lääneossa. Peruu rannikumeri 
on hapniku-, toitainete- ja  kalarikas , 
lmastik aga täiesti kuiv. 
•
Seda seisundit nimetatakse La Nina
(hisp. k tüdruk) nähtuseks.
•
El Nino ehk sooja faasi korral paikneb 
madalama õhurõhuga piirkond ümber
Vaikse ookeani kesk- ja idaossa.
•
Passaathoovus nõrgeneb, 
ekvatoriaalne
läänetuulte hoovus tugevneb ja veepinna 
temperatuur tõuseb alal kuni 5 °C võrra.
•
Viimaste aastakümnete kõige 
laastavam 
El Nino esines 1982-1983. aastal. Hiljem 
on
ta tugeval kujul  esinenud  1986-1987, 
1991-
1995 ja 1997-1998. 
•
El Nino tekkepõhjused on tänapäeval täpselt välja selgitamata. 
•
El Ninoga kaasnevad maakera erinevates piirkondades 
kindlasuunalised ilmastiku kõrvalekalded, mis võivad omandada 
katastroofi mõõtmed. 
– Erakordne põud ja sellest tingitud tulekahjud esinevad Austraalias, 
Indoneesias, Indo-Hiinas, Indias, Lõuna-Aafrikas ja Lõuna-Ameerika 
kirdeosas.
– Lisaks Lõuna-Ameerika läänerannikule on suuri sademeid veel 
Californias,
USA kaguosariikides, Ida-Aafrika kiltmaal, Lõuna-Brasiilias, Uruguays 
ja 
Argentiinas. 
– Keskmisest pehmem talv esineb Kanada lääneosas ja USA 
põhjaosas. 
– El Nino korral esineb 
troopilisi tsükloneid  Vaiksel
ookeanil sagedasti, Atlandi
ookeanil aga peaaegu ei 
esinegi. 

Document Outline

• Tuul ja õhuringlus
• Tuule kiirust ja suunda mõjutavad tegurid
• PowerPoint Presentation
• Globaalne õhuringlus
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Slide 11
• Õhuringluse mõju Eesti kliimale
• Slide 13
• El Nino
• Slide 15
• Slide 16
• Slide 17