Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine (0)

Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine
Samuel P. Huntington
Lugesin USA politoloogi Samuel P. Huntingtoni raamatut „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“.
Minu jaoks oli raamatu kõige huvitavam osa just seletus tsivilisatsioonidest ja sellest, miks osad sõjad on märksa suuremate tagajärgedega kui teised. Tsivilisatsioon on kultuuriliselt, ajalooliselt ja usuliselt seotud maailmaosa.
Huntingtoni meelest on maailmas 7 tsivilisatsiooni. Nendeks on: lääne, ladina-ameerika, aafrika, islami, hiina, hindu, õigeusu, budistlik ja jaapani tsivilisatsioon. Tsivilisatsioonide piirid on ühest küljest veidi üllatavad. Lääne tsivilisatsiooni põhiosa on Euroopas, kuid piirid ei ole ühesed Euroopa Liidu piiridega. Kreeka, näiteks, ei ole lääne tsivilisatsioon, vaid hoopis õigeusu. Horvaatia ja Ungari on selle Euroopa osa kõige kagupoolsemad riigid, sealt lõuna poole ja kagusse on juba õigeusu tsivilisatsioon. Lääne tsivilisatsiooni kuulub Huntingtoni kohaselt veel USA, Kanada , Uus- Meremaa , Okeaania ja Austraalia . Sellest tulenebki üks probleem – USA ei aktsepteeri enam lääne kultuuriruumi kuulumist, vaid nõutab oma kultuuri. Huntingtoni meelest on tegu suure veaga – niigi kahaneva rahvastikuga tsivilisatsiooni ei tohiks lõhkuda, kuid see ei pruugi isegi võimalik olla.
Tsivilisatsiooni lõhkumisest on hea näide Nõukogude Liidu aeg. Balti riikidesse toodi sisse venelasi ning riike prooviti sundida Läänest ära pöörama. Mõne teise Nõukogude Liidu riigi puhul, näiteks Ukraina ja Valgevene, oli see kerge – põhiliselt selle tõttu, et tegu on sama õigeusu tsivilisatsiooniga. Neil rahvastel on juba alateadlik seotus slaavi rahvastega. Balti riikide osas oli nende pööramine raske ja hoolimata venelaste sissetoomisest riigi territooriumile ei õnnestunud nende slaavistamine. NL-i võimu alt vabanedes pöördusid need kolm riiki tagasi Lääne kultuuri.
Raamat kirjutati 1996, ajal, mil Eesti ei olnud veel ei Euroopa Liidus ega NATOs . Autor avaldas aga arvamust, et kõik Balti riigid jõuavad 21. sajandil EL-i liikmesriigi staatusesse. Ta tõi ka näite, kuidas Rootsi peaminister tuletas Venemaale rõhutatult meelde, et Balti riigid on „lähisvälismaa“, ja agressiooni korral nende vastu ei jäädaks neutraalseks. Selle kindel põhjus on Eesti ja Venemaa erinev tsivilisatsioon – läänemaailm tunneks kohustust abistada Eestit, mitte vaid Eesti asukoha, vaid ka tsivilisatsiooni tõttu, samas kui slaavi riigid abistaksid samasugustel põhjustel Venemaad. Õnneks on Eesti nüüd nii NATO -s kui Euroopa Liidus, mis teeb rünnakuohu väiksemaks.
Eesti ründamine on vaid hüpoteetiline, kuid sarnane konflikt lääne ja slaavi tsivilisatsiooni vahel toimus 1990-de alguses Balkani poolsaarel. Horvaadid on läänemaailmas, moslemid islami kultuuris ning serblased slaavi kultuuriruumis. Sellest kasvas väga verine sõda ja rahutused pole siiani läbi (näiteks islamiusulise ja kristliku Kosovo lahkulöömine õigeusklikust ja katoliiklikust Serbiast).
Maailmas on pidevalt teemaks läänestumine ja moderniseerumine . Meie kultuuris on läänestumine midagi head, mis peab kindlasti juhtuma, mis aitab riigil areneda ning moderniseerumine on läänestumise loomulik osa. On avaldatud arvamust, et need kaks asja on vaid koos, üks ei toimu teiseta. Selle tõttu tõukab islami kultuur endast eemale mitte ainult lääne kultuuri, vaid ka moderniseerumist. Samas on jaapani tsivilisatsioon need kaks lahutada suutnud – tegu on modernse tsivilisatsiooniga, mis ei ole ometigi sulandunud lääne kultuuriruumi.
Raamatut oli lihtne lugeda ja tegelikult oli see ka väga huvitav. Käsitletud oli nii ajalugu kui ka tulevikuperspektiive . Ainus miinus , mida võiks välja tuua on see, et info on vananenud. Raamat kirjutati veidi pärast NL-i lagunemist, kuid nüüd on asjaolud muutunud.