Treenerite olukord Eestis (0)

Treenerite olukord Eestis
Eestis on treeneritena tegutsejaid üle 3000. Paljud neist teevad tööd armastusest spordi ja oma eriala vastu, saades selle eest väga väikest palka. Selle jaoks oleks tarvis parandada treenerite olukorda, sest heast treenerist algab tahe ja meelekindlus, mis aastate pärast viib heade tulemusteni ja paremal juhul ka medaliteni. Kui treeneritel olukord oleks parem, siis kindlasti väljenduks see ka sportlaste tulemustes. Seega leian mina, et just riik ja alaliidud peaksid selle koha peal midagi välja mõtlema, mis rahuldaks kõiki osapooli.
Kui keskenduda ühe spordiklubi treeneritele, siis on näha, et ühed treenerid annavad nädalas kolm - neli trenni peale enda põhitööd, aga teised annavad päevas juba kaks või kolm trenni. Treenerile, kes teeb mitu trenni päevas, ongi see tema põhitöö, kuid mina leian, et sellisel juhul kannatab kõvasti just trennide kvaliteet. Kogu see tegevus on vaimselt ja füüsiliselt igapäevase töö jaoks liialt kurnav ja päeva kolmandas trennis on treener ilmselgelt väsinud. Sarnane lugu on treeneritega, kellel ei ole küll nii suurt koormust treenerina võetud, aga siiski teevad seda õhtuti teise töö kõrvalt. Kuigi paljud kindlasti tahaksid, et trennide läbiviimine oleks nende ainuke töökoht. Selle põhjuseks on raha ning treeneri palgast ei ela paraku ära, kui just ei treenita mõnd tippsportlast / -võistkonda. Treeneritele makstakse palk välja stipendiumides, mis ei anna neile sotsiaalseid garantiisid (teised kultuurivaldkonna inimesed saavad aga maksustatud tasu oma töö eest). Treener ei saa teha oma tööd hingega ja täieliku pühendumisega, kuna suur koormus langeb teise töö peale.
Positiivne samm, mis eesti spordis läbi viidud , on see, et kõikidel spordiklubide treeneritel peab olema ette näidata kutsejvalifikatsiooni tunnistus , et omavalitsuselt pearaha kätte saada. See näitab seda, et treeningud peaksid laias laastus olema kvaliteetsed, sest treenerid on omandanud erialased algteadmised . See on positiivne nii sportlastele, kui treeneritele endilegi. Mina leian, et spordialade alaliidud ja ülikool peaksid omavahel rohkem koostööd tegema. Seda just koolituste pakkumises ja kutsetunnistuste saamisel.
Treenerite töö efektiivsemaks muutmiseks tuleks näiteks tulemuslikule treenerile maksta lisatasu . Ehk mida kõrgem kvalifikatsiooniaste on treeneril, seda paremini saab ta tasustatud pearahadelt. Selle mudeli pealt võidaksid kõik:

• Sportlane saaks harjutada erialaliselt kõrgelt haritud treeneri käe all, mis tähendaks kindlasti head treeningu kvaliteeti.
  
• Üldine spordi tase tõuseks.
  
• Heal juhul saaks Eesti riik juurde mitu tiitlivõistluste medalit ja paistaks tänu sellele maailmas silma.
  
• Treener saaks paremini tasutatud.
  
• Üldine konkurents tõuseks, mis oleks edasi viiv jõud.
  

Paraku riik ei väärtusta piisavalt treeneri ametit ja tänu sellele ei saa Eestis rääkida ka mingist tippspordimudeli väljakujunemisest. Kuni mingeid muudatusid läbi ei viida, siis leian ma, treeneri tööd jäävadki tegema ainult tõelised spordifanaatikud ja seda hobi korras.